Arvestades minu kunagist tegevust Võru linnavalitsuses, algatust sõpruslinnade leidmisel ning nendega suhete loomisel, oleksin ma päris kindlasti olnud üks tollasest Võru linna delegatsiooni liikmeist, kes reisisid hukkunud Estonial visiidile Rootsi sõpruslinna.

Mind kutsutigi kaasa, kuid mu osaluse vääras vaid tõik, et olin 1994. aasta septembris valitsuse liikme staatuses. Võru linna 17-liikmelisest delegatsioonist, keda kõiki tundsin, osalt endiste kolleegidena, osalt lähedaste sõpradena, ei pääsenud keegi.

Eelöeldu on põhjuseks, miks olen püüdnud kogu Estonia katastroofi ja sellele järgnenud uuringuprotsessiga kaasnenud informatsiooni, kaasa arvatud paranoiline müra ja spekulatsioonid, läbi lugeda ning mõistuse piirides enda jaoks mõtestada.

Sõltumata infomürast ja aluseta spekulatsioonidest on põhjuste otsimisel algusest peale jäänud õhku rippuma olulisi vastuseta küsimusi, mille tõesuse kinnitust võib lugeda erinevaist allikaist. Kulunud aastad ei ole neid käibelt kõrvaldanud, pigem võib kinnitada uute tõusetumist.

Poolt ja vastu argumendid

Võimalik, et ironiseerin kuid tänapäeval laiutava, taoti paranoilise infomere laineis, ei saa üldsegi mitte kindel olla, kas spekulatsioonide ja adresseeritud või adresseerimata süüdistuste ning aastatega kuhjunud laviini suudaks lõpetada Estonia vraki ülestõstmine või selle põhjalik uurimine merepõhjas.

Aga kui keskenduda ikkagi lõpuks ületõstmisele, siis kas vrakis hukkunud surnukehade tuvastamine ja nende pinnaletoomine võiks leevendada lähedaste ja omaste kaotusvalu, mida rahvatarkust aluseks võttes saab taha vaid aeg.

Kõnesoleval juhul ei haara avalik huvi vaid nende ca 750 hukkunu omakseid, keda arvatakse vrakis olevat, vaid laiemalt mõlema, suurima hukkunute arvuga riigi, Rootsi ja Eesti üldsust. Vraki ülestõstmine on takistatud kahe küllaltki olulise silmnähtava põhjusega, esiteks kogu protsessi maksumus ja teiseks õiguspoliitiline – Eesti Vabariigi, Soome Vabariigi ning Rootsi Kuningriigi vahel 23. veebruaril 1995. aastal sõlmitud ning veel mitme riigi poolt allkirjastatud hauarahulepe, mille preambulas palutakse: "avalikkust ja teisi riike austada parvlaeva Estonia hauapaika igavesest ajast igavesti".

Artiklid 1 ning 3 sätestavad:

• Art 1 Estonia vrakki ja seda ümbritsevat ala, nagu on paika pandud artiklis 2 tuleb käsitleda kui hukkunute viimast puhkepaika ja seega tuleb alasse suhtuda austusega.
• Art 3 lepinguga liitunud riigid nõustuvad käesolevaga, et parvlaeva Estonia ei tõsteta merepõhjast.

Vaadeldes lepingu praktilist, rakenduslikku poolt, siis vraki neutraalvete asupaik ei kohusta millegagi kolmandaid riike lepitust kinni pidamast. On üldteada, et lisaks ametliku uurimiskomisjoni (JAIC) litsentsiga sukeldumistele on vrakile sukeldutud kümneid kordi.

Vraki ülestõstmist on korduvalt nõudnud Rootsi hukkunute lähedased ja aastat viis tagasi kinnitas selle otstarbekust ka Euroopa kaitseagentuuri mereseirevõrgustiku ülem Pasi Staffi, sama on soovitanud ka Soome mereväe ülem ja hulgi Eesti ning Rootsi avaliku elu tegelasi, kõnelemata viimasena, kuid vägagi tähtsana pidevas joones ka Eesti hukkunute omakseist ja avalikkusest.

Margus Leivo poolt 2006. aastal avatud Estonia ülestõstmise toetuslehele koguti 2008. aastaks ca 16 tuhat allkirja.

Tartu ülikoolis tehtud õigusekspertiisi kohaselt annab 1995. aastal sõlmitud hauarahuleppe üks punkt teoreetilise võimaluse ka leppe lõpetamiseks. Selle aluseks on viide Viini konventsiooni 62. artiklile, mis lubab uute ja varem mitte teada olnud asjaolude selgumisel lepingu tühistada.

Eesti avalikkusele teadaolevalt ei ole Estonia hukkumisega seonduv Eestis riigisaladuse seaduse objektiks, kuid arvestades, meil on NATO riikide, Rootsi ja Soomega vastastikused salajaseks tunnistatud info vahetamise ja hoidmise garantiid, siis jääb minu poolt konkreetselt vastamata, kas Estonia hukuga seotud salajasi dokumente on ka Rootsis, Soomes või kolmandates riikides (Drew Wilsoni järgi FOIA-s NSA/USAs on, viide "Auk" lk.305, FOIA toimik: 41799A).

Hukkunud reisilaeva Estonia ülestõstmine on ekspertide sõnul tehniliselt raske, kuid praeguste vahenditega üldsegi mitte võimatu, hind võib osutuda küll kõrgeks, aga samal küsitakse retooriliselt, et milline hind on tõe ostmiseks kallis.

Kaks meile lähemat veealuste tööde firmat asuvad, üks Hollandis (SMIT Salvage BV) ja teine Norras (Subsea7). Tööde maksumuse kohta pole firmad numbreid avaldanud, vaid lihtsalt väitnud, et see on väga kallis. Ainus võimalus mingit summat kalkuleerida on võrdlus, palju maksti Norra firmale Kurski ületõstmise eest aastat 15 tagasi (150 miljonit €). Seega võiksid kõige jämedamas kalkulatsioonis tööd Estonia puhul maksta vähemalt 200 miljonit €, aga pigem siiski veel enam.

Kogu protsessi praktikas ei saa me kõnelda ainult ülestõstmise tehnilisest poolest, sest edasi peaks toimuma hukkunute tuvastamine DNA-ekspertiiside kaudu ning hulgi muidki suurt kulu nõudvad protseduure, matused kaasa arvatud.

Protsess, kui see algatataks, leiaks kindlasti laialdast kõneainet rahvusvahelises meedias. Arvamuste ja meeleolude positiivsus sõltub protsessi korrektsusest ja selle kajastamisest eelkõige Läänemere meediaruumis.

Poolt ja vastu argumente üles lugedes meenutaks viimaks toonase presidendi Lennart Meri – kes tihti rõhutas oma kõnedes eetilist käitumist ühiskonnas – arvamust:

"Isegi siis, kui laeva ülestõstmine oleks tehniliselt võimalik, räägivad kõik eetilised põhjused [selle] vastu, mina tahan järgida vanu traditsioone ning jätta Rootsi, Soome ja Eesti vahel asuva mereala pühaks paigaks. Meri vajab aeg-ajalt ohvreid. See on meie kultuuri sügavalt juurdunud."

Tõsi küll, Meri populaarsus ei tee teda ikkagi apostliks ning et sõnad olid öeldud veerand sajandit tagasi, saab vaid tõdeda, et maailm muutub ning meie ühes sellega. Vanade traditsioonide kehtimise ajastul laius allpool veepinda tundmatu maa.

Lähtepositsioonid ja eeldused

Katastroofiga seotud teema paremaks mõistmiseks peaks lühidalt läbi käima lähtepositsioonid ja eeldused, millele toetudes võiks täiendavaid otsuseid langetada.

Katastroofi käsitlemisel võib eristada vähemalt kahte hinnangu-, arutlus- ehk ka vaidlustasapinda, mis on oma olemuselt täiesti erinevad, kuid katastroofi kontekstis siiski teatud moel kattuvad. Mõlemal tasapinnal ringleb hulgi kinnitamata faktidele toetuvaid tõestusi ja arvamusi. Need viimased ongi olnud kurja juureks, mis raskendavad või hägustavad suurima tõenäosusega vastuseid mistahes teemat puudutavale küsimusele. 

Valejäreldusi ja väärhinnanguid on avalikkuses raske kummutada. Mingil määral on see võimalik vaid ühe või teise arvamusadressaadi huvitatuse põhjuste leidmisel ehk siis tuleb arvestada huvide konflikti – tuttav sõnaühend korruptsioonivastase võitluse õigusaktidest.

Merepraktilised ja laevandustehnilised hinnangutasapinnad:

• Valitsustevaheline Ühine Katastroofikomisjon (JAIC) – kolme osalusriigi ametlik subjekt, kuid uurides kogu nende tegevuse ajalugu tuleb tõdeda, et selgitamata põhjustel oli komisjon Rootsi riigi poolsest pressingust kallutatud;
• Meyer Werfti laevatehase, õnnetust uurima palgatud Hamburgi mereõnnetuste uurimise firma Marine Claims Partner GmbH (MCPGmbh) – kui laevade projekteerija ja ehitaja, seega tõenäosus firmahuvide eelistamisel;
• Laevaarhitekt Andres Björkman (AB) – et ajakirjanduse andmeil omab/-s sarnaste laevadega opereerivat ettevõtet, on ennatlik uskuda, et uurimises ei jälgitud eelkõige küsimusi, mis puudutavad tema ettevõtte ärihuvisid;
• Rockwateri sukeldumismeeskond, mida juhtis Rootsi Veeteede Ameti ülem Johan Franson (Rwr&JF) ja Hollandi Meresõidu Uurimisinstituut (MARIN). Franson – arvatavalt üks vraki betooniga katmise autoreist olevat pressikonverentsil esitatud küsimusele: "Kas parvlaeva parempardas oli auk?" vastanud: "Jah, parempardas on auk, kuid mina ei tea sellest midagi, palun järgmine küsimus!" Siinjuures ei saa ma kinnita ei üht ega teist, kas see on müüt või lihtsalt Fransoni iroonia;
• Ameeriklane Gregg Bemis ja ajakirjanik Jutta Rabe (GB&JR) – seikluslikkus ning meediakaudne sensatsioonitaotlus;
• Rootsi Riikliku Innovatsiooniagentuuri (VINNOVA) ülesandel konsortsiumide SSPS ja HSVA uurimised JAIC-i järelduste kinnitamiseks või ümberlükkamiseks – lõppjäreldused läksid lahku ja nad ei suutnud mitmetes olulistes punktides kinnitada JAIC-i versiooni jne.

Eetilis-moraalne (ja poliitiline) tasapind

• Osalejad: hukkunute omaksed; toimunu seletustes vasturääkivaid tõendeid või arvamusi ilmutanud pääsenud reisijad või laevapere liikmed; varjatud operatsioonide korraldamine ja neid kattev luureorganite kõikelubav salastatus; poliitilised manipuleerijad; julgeolekupoliitiline skisofreenia jms.

Niisiis, pöördudes tagasi tõdemuse juurde, et valitsus saab kahelda katastroofi põhjustes vaid siis, kui leitakse vaieldamatuid ja juba eelteatut kummutavaid või täiendavaid fakte.

Praegu, säilitades riigivalitsemise head tava ja järjepidevust küsime, kas pärast 7. juunit 2016, kui justiitsmimisteerium otsustas valitsuse nimel Estonia Ohvrite ja Nende Sugulaste Ühingu (SEA) palvest (koos uute asjaolude rapordiga 13 lk) uurimise taasalgatamiseks keelduda, on ilmunud uusi asjaolusid? Tookord viidati haldusmentluse seaduse (HMS) § 44, mis asjaolude puudumisele viidates selle välistas.

Olles suure osa Estonia hukku puudutavate materjalidega ennegi tuttav, aga lugenud taas ja lisaks läbi oma paarsada lehekülge materjali, saan tõdeda vaid üht - JAIC lõpprapordis on poolikuid, et mitte öelda kaheldavaid järeldusi.

Lihtsas keeles väljendades on olukord nutune, eriti nüüd, kui tuuakse ekraanile Discovery Norra poolt filmitud kuueosaline dokumentaalseriaal Estonia hukkumise asjaoludest, milles esitatud versioone toetavad korduvad veealused vraki videod ja seired. Eetika ja moraal on siinsel juhul mitmepalgeline ja muudab meelt.

Lõppsõnad

Täiendavate faktide leidmiseks on kaks võimalust: esiteks – avada kolme riigi vahel katastroofiga seotud salastatud dokumente või teiseks – teha kolme riigi vahelisel kokkuleppel ja finantseerimisel vraki ametlik ja põhjalik allveeuuring. Algatusõigus selleks Eestil on, sest reisipraam seilas Eesti lipu all.

Tundmata küll Rootsi riigisaladuste seadust, usun, et salajaste materjalidega tutvumise õigust omavad riksdagi teatud liikmed või saab valitsus seda vajadusel delegeerida. Ma ei kahtle, et diplomaatilisel tasemel on sellest Eesti ja Rootsi vahel varemgi juttu olnud ehk siis irooniaga pooleks vaatleks ja tunnistaks, milline riik hukkunute omaste nõuet, inimõiguste austamist, aluseks võttes siis ikkagi "õigem" õigusriik on?

Nimetagem otsust mõistlikuks või ebamõistlikuks, aga kui praeguses arutluses puuduva mingi seletamatu aje põhjal otsustatakse siiski pinnaletoomist ettevalmistavate meetmetega algust teha, siis on eelnevail allveeuuringuil päris kindlasti takistuseks hukkumispaiga ja vraki praegune seisund, mis tekkis pärast ebakindlat otsust vrakk betooniga katta, kus n-ö poolitunud "betoonitamises" kallati selle peale 400 tuhat m³ kruusalaadset materjali.

Enim uurimist vajav külg, tüürpoord ehk parem parras on niigi vastu põhja ja et nüüd lisandus veel aukartustäratav maht puistematerjali, siis lihtne ligipääs paremale parrasele on võib-olla isegi rambi kaudu raskendatud.

Juurdlesin eelnevas kahes Estoniaga seotud probleemis küll lahusolevana, kuid mitte üksteisest välistavat või eraldiseisvat lahendust nõudva küsimuse üle. Esimene, ehk siis uppumise põhjuse täpsustamine või teisisõnu, peamise põhjusfaktori leidmine võiks olla lahendatud ka vast ainult hoolikalt planeeritud allveeuuringute kaudu, kuid teine küsimus, mis puudutab hukkunute säilmeid, jääb ikka.

Mul pole küll laevaehituslikke teadmisi, aga võib-olla pole rumal küsida, kas on võimalik lõigata lahti ja eemaldada vraki vasak parras ja tekiehituste külg määral, et pääseks kajutitesse hukkunute säilmete juurde ning need seeläbi pinnale tuua. Probleeme on küllaga, aga ka võimalused pole kaugeltki ammendatud.