"Pealtnägija" lahkab Estonia katastroofi ümbritsevaid vandenõuteooriaid, 1. osa ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

28. septembril möödub 25 aastat Estonia katastroofist. Jätkuvalt käivad arutelud, miks 852 inimest märga hauda viinud laeva väljumine hilines ja kas seda põhjustas viimasel hetkel pardale toimetatud salakaup. Kuna iga aastapäeva paiku ilmub kõmulisi materjale, uuris ka "Pealtnägija", mis ikkagi on fakt ja mis fiktsioon, ning jõudis järeldusele, et kaugeltki mitte kõik jutud pole linnalegend.

"Pealtnägija" võttis Estonia huku teema uuesti ette juba kevadtalvel rahvusvahelises ajakirjanike konsortsiumis. Igas riigis ja toimetuses on oma täpsem rõhuasetus, aga eesmärk üks – kergitada saladuseloori, kas Läänemere rahuaja ohvriterohkeima laevahuku ametlikus versioonis ikka kõik klapib. Asja teeb keerulisemaks, et riigiti on reeglid küll pisut erinevad, kuid suur osa materjale endiselt salastatud.

"Pealtnägija" taotlusel n-ö salastati paljud dokumendid ja kaadrid lahti.

Sahinad väidetavast smugeldamisest või koguni riikidevahelisest militaartehnika veost reisilaeva pardal hakkasid ringlema kohe pärast hukku. Ametlikult neid naeruvääristati, kuni kümme aastat pärast katastroofi, 2004. aastal kergendas pensionil Rootsi tollitöötaja südant ja andis uurivale telesaatele plahvatusliku intervjuu.

"Üks endine tolliametnik rääkis ühele Rootsi ajakirjanikule, et kaks nädalat enne Estonia uppumist paluti tal siis n-ö lasta ilma tollikontrolli läbimata läbi üks veok, millega veeti mingit n-ö sõjatehnikat," selgitas asjatundjate uurimiskomisjoni juht Margus Kurm.

"Auto oli Volvo 745 universaal. Ütlesin, et tulin kontrollima. Ta vaatas mulle otsa. Ütlesin, et tegemist on teeseldud kontrolliga, mida teostan üksi. Avasime mõned kastid nägin, et neis oli sõjaväeelektroonika," rääkis endine tolliintendant Lennart Henriksson Uppdrag Granskningile 2004. aastal.

Henriksson kirjeldas detailselt kahte episoodi, kus ülemused käskisid läbi lasta sõidukid, aga kuhu ta siiski sisse piilus. "Oli ilmselge, et pärast sellise fakti ilmsiks tulekut on tegelikult kõik uues valguses," kommenteeris riigikogu uurimiskomisjoni liige Evelyn Sepp.

Eestis moodustati sensatsiooniliste väidete uurimiseks koguni kaks komisjoni – parlamendikomisjon, mida juhtis endine siseminister Margus Leivo, ja asjatundjate komisjon, mida pandi juhtima noor prokurör Margus Kurm. Pärast aastatepikkust pusimist ja kahe komisjoni peale sadade inimeste küsitlemist jõuti sisuliselt sama kaugele nagu Rootsi telesaade. On fakt, et 14. septembril ehk kaks nädalat enne laevahukku ja 20. septembril ehk täpselt nädal varem veeti Rootsi sõjaväeluure osalusel Estonia pardal militaartehnikat läände. Aga see on sisuliselt kogu info.

"Kui me rääkisime nendest konkreetsetest veostest, mida siis toimetati 14. ja 20. septembril, siis lõppastmes rootslased ei nõustunud avaldama ei seda, kellega koostöös nad seda operatsiooni korraldasid, kust need veosed tulid ja mida sisaldasid. Ainus, mis nad ütlesid, oli see, et seal ei olnud midagi ohtlikku. Ja mis see oli, nad avaldama ei nõustunud," selgitas Kurm.

Sepp kinnitas, et ametlikes allikates ei ole kinnitatud, kas saatuslikul laeva uppumise ööl mingi sarnane militaartehnika oli laeval või ei.

Kurm märkis, et komisjon jõudis järeldusele, et kui niisugune asi toimus, siis toimus see Eesti ametiasutuste teadmata.

"Ehk see oli põhimõtteliselt Rootsi luure operatsioon Eestis ilma, et ühtegi Eesti luureasutust või muud ametiasutust oleks kaasatud," ütles ta.

"Nad ei ole kinnitanud, kes olid siinpoolsed ametlikud partnerid, sest selles osas oli suuremat sorti segadus," sõnas Sepp.

Ka sõjaväeluure endise ülema Riho Ühtegi sõnul ei teadnud eestlased võimalikust operatsioonist midagi. "Ma isegi ei oska öelda, kas see oli rootslaste operatsioon või see oli kellegi teise operatsioon või kas see üldse oli operatsioon või kas üldse midagi veeti. Väidan seda, et meie ei teadnud sel hetkel midagi," rääkis ta.

"Eesti vabariik oli tol hetkel väga keeruline koht. Siin tegutses mitu Eesti enda eriteenistust ja luureteenistust, keda oli rohkem kui seeni pärast vihma. Siin oli üsna palju autsaidereid, kes püüdsid müüa alates punasest elavhõbedast ja lõpetades kosmosetehnika juppideni. Siin oli erinevaid välisluure huvisid sees. Ja ma ei saa öelda, et keegi nendest poleks äriga tegelenud," lisas ta.

Ehkki uut infot tuli juurde napilt, on mõlema komisjoni lõppraportid õnnetuse rahvusvahelise uurimise suhtes väga kriitilised ja ütlevad, et asjaolud pole lõpuni selged. Teema vaevab tänaseni nii Kurmi kui Seppa.

"Ma olen püüdnud iseenda jaoks mõelda, mis oli selle kõige suurem väärtus. Ja väga lühidalt see, et ta tegelikult legitimeeris need inimesed, need väited, mida oli naeruvääristatud, ja näitas väga selgelt kätte selle, et on olemas faktid, mida on teadlikult ja tahtlikult pikki aastaid välditud," rääkis Sepp.

Lahknevused andmetes

"Pealtnägija" võttis uuesti ette samad niidiotsad ja töötas suve jooksul läbi kuhjades pabereid ja helistas läbi allikaid. Muu hulgas õnnestus "Pealtnägijal" kätte saada dokument, mis näitab, et jutud salaveost jõudsid kõige kõrgemasse tippu. Vaid kuu pärast laevahukku, 28. oktoobril 1994 andis president Lennart Meri kaitsepolitsei peadirektorile Jüri Pihlile ülesande ette kanda, kas pardal oli registreerimata auto, paludes seda käsitleda kui "rahvuslikku julgeolekusse puutuvat konfidentsiaalset korraldust" ja käskides info üle anda talle isikikult.

Kaitsepolitsei vastusest 2. novembrist 1994 selgub, et tolli, piirivalve ja laevafirma andmetes on tõsised lahknevused. Piirivalve andmetel veeres pardale 61 autot, tolli ja laevafirma andmetel 75 ning kapo enda analüüsi kohaselt võis praamil olla koguni 83 masinat.

Endine piirivalveautode ülem Rene Sommer tunnistas, et see jätab halva mulje. "Mõnikord esines ka tõesti, et meil Eesti autosid kirja ei pandudki sel lihtsal põhjusel, et inimesed, kes väljas surfasid, vaatasid ise juba paberid üle, kõik olid korras ja ei pruukinud passikontrollini jõudagi. Mõningad sellised ebatäpsused võivad täitsa esineda," selgitas ta.

Kurmi hinnangul olid aga kaitsepolitsienike poolt kirja pandud numbrid ennatlikud ja ekslikud. Tema ei usu, et piirivalve vaatas paarikümnele pardale läinud autole läbi sõrmede.

Külma peaga vaadates tuleb tõdeda, et lahknevus pardale läinud masinate arvus võib tuleneda erinevatest arvestuspõhimõtetest ja lihtsalt bardakist.

Samas kirjas presidendile teatas kapo, et nende info põhjal oli "parvlaeval ühe treileri koormaks umbes kuus tonni koobaltit, mida tollis ei deklareeritud".

"See, et seal võis olla peal salakaupa n-ö põgenikest kuni narkootikumideni on täiesti võimalik," leidis Kurm.

Rene Sommer, kes oli valves ka saatuslikul õhtul, kinnitas, et piirivalve sisekontroll pinnis teda koobalti-versiooniga tõsiselt. "Nende jutu järgi olla sinna peale läinud kaks merekonteineri täit kurde ja mingi treiler koobaltit," meenutas Sommer, kelle hinnangul olid sellised väited bluff ja teda püüti survestada rääkima.

Pealtnägijate mälestused erinevad

Vihje koobalti kohta on samuti intrigeeriv, aga lõpuks üheski senises uurimises ikkagi tõestust ei leidnud. Samas on fakt, et laeva väljumine saatuslikul õhtul hilines, mida paljud seostavad mingi salapärase laadungiga.

Näiteks toona 20-aastane Sara Hedrenius, kes külastas Eestis töötavat isa ja oli tol õhtul naasmas kodumaale, sattus laeva väljumise ajal olema välistekil otse rambi kohal. "Tekil ma märkasin mingil hetkel, et me olime hilinemas, ma olin üllatunud, et me olime endiselt sadamas, sest aeg jooksis. Ma seisin ja vaatasin seal ning vaatasin, kas ma näen oma isa. Ma ei näinud teda. Siis ma märkasin, et saabus veok sõjaveosega. See oli veok või auto ja seda saatsid politsei mootorrattad," meenutas Hedrenius.

Naisel oli pärast laevahukku endagagi tegemist ja vajas trauma tõttu psühholoogi abi ega taibanud, et nägi midagi huviväärset enne, kui kümme aastat hiljem meedias relvaveost rääkima hakati. Isegi siis ei kõnelenud ta sellest avalikult, kuni tänaseni.

"Minu jaoks oli kummaline näha sõjaveost reisilaeva sisenemas, seetõttu ma panin tähele. Ja ma mäletan, et mõtlesin – okei, see on põhjus, miks me hilineme. Sest see transport toimus väga kiirelt ja mul oli mulje, et kohe, kui nad laeva sisenesid, oli laev valmis lahkuma. Ma mäletan, et oli rohkem kui üks auto, aga minu jaoks nägi see sõjaväeline välja. Sõjaväeroheline. Ja üks auto oli suurem kui teine, nagu ma mäletan," rääkis Hedrenius.

Sommerile aga midagi sellist ei meenu. "Minu mälupilti nüüd küll selline asi ette ei jookse. Kui nad olid seal mingi, ma ei tea, kella 18 paiku või niimoodi, siis ma ei pruukinud kohal olla. Aga lõpus, ei. Mingi mootorratta eskort? Mkm," kommenteeris ta.

Kurm nõustub Sommeriga. "Neid inimesi, kes pärast autode registreerimise lõppemist olid seal kai peal ja nägid ka tõesti seda, kuidas viimased autod peale laaditi, oli mitu tükki. Keegi neist ei räägi sellest, et neid rekaid oleks saatnud n-ö eskort," sõnas ka Kurm.

Hedrenius ei ole aga tegelikult ainus, kes väidab, et nägi mingit salapärast konvoid, kuid on ainus, kes veel elus või valmis enda näoga rääkima.

Asjatundjad pakuvad neile juttudele hoopis teise selgituse – arvestades metsikuid aegasid, oli 1990. aastatel tavapärane, et väärtuslikumaid koormaid, näiteks alkoholi eskorditi eraturvafirmade poolt.

"Selles, et sadamasse saabus mõni veok koos eskordiga, tol ajal ei olnud selles midagi erilist. Ja see muuseas võib olla ka põhjus, miks tolliametnikud ja tolleaegsed piirivalvurid ei mäleta seda," rääkis Kurm, tõdedes, et välismaalastele võis jääda aga mulje, et toimub midagi erilist.

Miks aga laeva väljumine tol õhtul hilines, selle dokumendid ja tunnistajad viivad veokijuht Raivo Tõnissonini, kes vedas Põlva piimakombinaadi lõssipulbrit. Samal hommikul Estonialt tulnud mehel kulus uue koorma võtmiseks, asjaajamiseks ja tankimiseks nii kaua, et ta jõudis oma punase Volvoga tagasi sadamasse pärast ametlikku väljumisaega. Endale üllatuseks lasti ta siiski peale.

"Mina ütlen, et ma olin viimane, sest ma läksin viimasena väravast läbi, minu taga ühtegi autot ei olnud enam. Ma sõitsin laeva, laevas oli tagumine ots veel tühi, ma sõitsin sinna külje peale, tagant jäi tühjaks. /.../ Läksin autost välja, hakkasin üles minema, minu järgi ühtegi autot ei olnud ja minu meelest luugid pandi kinni," meenutas Tõnisson "Pealtnägijale" telefoni teel antud intervjuus. Ellujäämisvõitlus uppuval laeval jättis mehele sellise emotsionaalse trauma, et ta polnud valmis uuesti kaamera ette tulema.

Tõnisson kinnitas, et tema auto koormas olid lõssipulbri kotid. "Kui ma laeva peale hakkasin sõitma ja tollis olin, siis ikkagi visuaalselt tõmmati tagant luugid lahti ja vaadati, mis seal peal on. Tavapärasest natukene kiiremini - lihtsalt luuk lahti ja luuk kinni - ja ma ise olin juures, nägin, et jah, lõssipulbri kotid olid," meenutas ta.

Tegelikult Tõnisson eksib – ta võis küll olla viimane ametlik reka, aga mitte kõige viimane auto. Samal ajal oli sadamas Mercedese mikrobuss, viieliikmelise Eesti triatleetide võistkonnaga, kelle seas oli toona 17-aastane Ain-Alar Juhanson.

"Kuna buss, mis meile sõitmiseks anti spordiklubi juhataja omaniku poolt /.../, sai suhteliselt viimasel hetkel meie kätte, siis laeva või siis sadamasse jõudmine oli ka nii viimase vindi peal nagu meil ikka asjad tol hetkel olid. /.../ Ja tuli välja, et meil polnud volitust, et selle autoga välismaale minna," meenutas Juhanson.

"Jah, puudus volitus. Seltskond oli peal, pidid minema võistlustele läbi Rootsi Saksamaale," kinnitas Sommer.

Sportlaste probleemiga tegeles just autode vanem Sommer. "Käis pikk ja pinev kemplemine kuniks lõpuks lubasin nad ilma volituseta üle. /.../ Meil oli õigus aeg-ajalt lubada masinaid üle piiri, millel dokumendid päris korras ei ole, erandjuhtudel. /.../ Olgu, minge tehke oma võistlus ära," selgitas Sommer.

"Ja seetõttu nad kõige viimasena sinna laeva peale sõitsid. Ja kuna selleks hetkeks oli autotekk juba autosid täis, siis nad päris hästi sinna enam ei mahtunud ja nad paigutati laeva peale natukene viltu," kirjeldas Kurm.

Just seetõttu, et ramp lasti triatleetide masina sättimiseks korraks uuesti alla, jäi see paljudele tunnistajatele meelde. Samas, hüpoteetiliselt on võimalik, et ka Hedreniuse tunnistus on siiski õige.

"Kui uskuda Raivo Tõnissoni juttu selles osas, et pärast teda oli autotekil veel ruumi ja samal ajal väga mitme inimese kokkulangevat juttu sellest, et triatleetide väikebuss enam päris hästi sinna sisse ei mahtunud, siis keegi pidi selle tühimiku vahepeal täitma. Ja on täitsa võimalik, et pärast Raivo Tõnissoni sõitis sinna peale veel üks reka," rääkis Kurm.

Kokkuvõttes – viivituse põhjustas tõenäoliselt mitu faktorit. Ühelt poolt hilines Tõnisson, samal ajal toimus piirivalvuritel mitu vaidlust autojuhtidega, kelle paberid polnud korras, ning lõpuks oli raskusi viimase masina mahutamisel. Kõik see ei vii aga kohe salapärasele veosele lähemale.

"Ma kardan, et mingeid märke eriti maha ei jäänudki. Lihtsalt suvaline treiler, suvaline kaup ja läheb. Kes ikka tõestab, et seal sees kaamelit ei ole?," kommenteeris Sommer.

"Ükskõik, kas see oli siis n-ö luureoperatsioon või oli see kurjategijate poolt korraldatud salakaubavedu, selliseid asju tehakse salaja, nii et jälgi ei jääks maha. Ja sellepärast ongi selliste asjade uurimine tagantjärele väga keeruline," rääkis Kurm.

"Pealtnägija" jätkab samal teemal järgmise nädala saates, kui sukeldub luuremängudesse ja räägib lähemalt relvaveost, KGB seostest, tapmistest ja ka salapärasest kohvrist, mida tuukrid vrakist otsisid.

Etteruttavalt võib aga öelda – moraal on, et teooriaid ja lahtisi niidiotsi võibki jääda harutama ning kõige kiirem tee vastusteni oleks uus sukeldumine. Seda nõuavad praegu omaksed ka kohtus.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: