Milline oli teie esmane reaktsioon, kui kuulsite uudist, et merepõhjas lebava Estonia laevakeres on tuvastatud auk?

Esimene reaktsioon on kindlasti see, et asju tuleb kontrollida. Ja kontrollida niipalju kui see on võimalik. Kindlasti tuleb algatada uus uurimine. Olemasolevaid kokkuleppeid on vaja hoida, kuid tuleb minna ja uurida seda auku.

Eilne päev tõi kaasa spekulatsioonide laine. 2006. aastal valitsusele Estonia laevahuku raporti aruande koostanud riigiprokurör Margus Kurm teatas kindlas kõneviisis, et auk tekkis laevakeresse kokkupõrkel allveelaevaga. Kas toona valitsuste tasandil oli juttu vajadusest uurida, kas toimus kokkupõrge?

Ma tuletaksin meelde, et ma sel ajal ei olnudki enam peaminister (Mart Laarile avaldati kaks päeva enne Estonia uppumist umbusaldust - toim), ma olin ainult kohusetäitja. Ja sain ka sellest kohustusest tänu Andres Tarandi valitsusele lahti. Minu tegutsemine oli üsna lühiajaline ja ma saan kommenteerida vaid seda, mida tean ja seda teadmist väga palju ei ole. Uurimine ja muud kokkulepped olid juba ilma minuta.

Kui rääkida spekulatsioonidest, siis pean tunnistama, et mina nii hea spetsialist ei ole, et teaksin, et tegemist oli allveelaevaga kokkupõrkega. Või teaks lausa selle riigi nime, kellele allveelaev kuulus. Soovitan teha korralik uurimine ja mitte kütta spekulatsioone. Ma ei usu, et see asjale kaasa aitab.

Minul ei ole sellist tarkust nagu Martinil hüüdnimega Pärast Mind Tulgu Või Veeuputus. Tal on küll praegu palju tööd riigieelarvega, ja meil on seega üks tark inimene puudu, kes oskab kõikidest asjadest midagi arvata.

EKRE esimees Martin Helme kirjutaski äsja Facebookis, et avalikkusele on 26 aastat valetatud, rootslased on kinni mätsinud salaoperatsioone ja Rootsi valitsus soovis katta vrakki betooniga. Kas teil tekkis kahtlus peaministrina nendel saatuslikel päevadel, et rootslased üritavad midagi varjata?

Ei. Ja loogiliselt mõeldes ei oleks Rootsi valitus andnud uurimise jämedat otsa Eesti kätte, kui seal olnuks midagi varjata. Siis ju ei anta uurimist teise riigi kätte! Ja kui Rootsi valitsus oleks teadnud, et kokku on põrgatud kuningriigi enda allveelaevaga, siis poleks nad ju arvanud, et seda auku ei avastata.

Rootsi valitsus andis Eestile uurimises juhtrolli hoolimata sellest, et Rootsi ajakirjandus süüdistas Eesti meremehi selles, et nad Estonia põhja lasksid oma oskamatuse tõttu.

Kas te peaministrina teadsite, et Estonia pardal veeti aeg-ajalt salaja sõjatehnikat, nii nagu hiljem on selgunud?

Estonia uppumise uurimiskomisjone on palju olnud, kuid pean tunnistama, et minult pole seda kunagi küsitud. Ma ei teadnud sellest. Eesti pool selles ei osalenud. Ja vähemalt peaministri ja valitsuse tasemel sellest ei teatud.

Mäletate Rootsi valitsuse põhjendusi, miks oli nende arvates vaja laev betooniga kinni katta?

Selle küsimuse peate esitama järgmistele peaministritele (Andres Tarand, Tiit Vähi, Mart Siimann - toim), sest mina nende otsuste tegemiste juures enam ei olnud.

Vaadates neid pööraseid spekulatsioone, mis Estonia ümber käivad, siis kas on veel mingeid fakte või asjaolusid, mida avalikkus ei tea, aga toonased valitsusjuhid teavad, sealhulgas teie? Teie süda on puhas, midagi varjatut rohkem ei ole?

Kindlasti pole midagi varjatud. Estonia huku lõputu poliitiline ärakasutamine on Eesti suhtes ohtlik mäng, mängitakse inimese valu ja tragöödiaga. See on väga valus ja vastutustundetu, kui pehmelt väljendada. See ei aita kaasa äärmiselt traagilise juhtumi selgitamisele ja selgitamist vajab see igal juhul. Niivõrd mastaapse tragöödia puhul on kõikide osapoolte huvi, et tõde ükskord välja tuleks. Eesti riigil pole siin midagi varjata, meie huvi on tõde päevavalgele tuua.

Kui uus uurimine tuleb, kas olete valmis andma tunnistusi ja aitama kaasa tõe väljaselgitamisele?

Kindlasti olen valmis, kuid ma ei tea, mis abi minust saab olla. Siiamaani pole ükski uurimiskomisjon leidnud, et minul on selles mingi osalus olnud. Ja huvi pole tuntud. Meil on olemas head toonased eksperdid, kes teavad neid asju hästi. Seda ekspertiisi on võimalik kindlasti ka praegu kasutada.