EL-i eriesindaja Toivo Klaar: Bakuu ja Jerevan on praegu valinud sõdimise ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toivo Klaar.
Toivo Klaar. Autor/allikas: Euneighbours.eu

Aserbaidžaani ja Armeenia vahel puhkenud lahingute teisel päeval, kui rindeteated räägivad langenud sõduritest, tsiviilohvritest, purustatud küladest, ei oska EL-i eriesindaja Lõuna-Kaukaasias Toivo Klaar öelda, kes seda sõda alustas, kuid tunnistab, et see on mitme kuu jooksul kogunenud pingete lahvatus.

Kas see, mis pühapäeval algas Mägi-Karabahhi ümber, on relvakonflikt või sõda Armeenia ja Aserbaidžaani vahel?

Kindlasti on relvastatud konflikt. Mis see veel on, on keeruline üheselt vastata.

Mida me teame, on see, et pühapäeva hommikul puhkes tõsine relvastatud konflikt Mägi-Karabahhis ja sellesse konflikti on seotud nii Aserbaidžaani kui ka Armeenia relvajõud.

Miks sõjategevus puhkes?

See oli mitme kuu jooksul tekkinud pingete väljaelamine. Kogu koroona ajal on pinged järjest kasvanud ja juba juulis nägime väikest konflikti Armeenia ja Aserbaidžaani relvajõudude vahel kahe riigi rahvusvahelisel piiril. Need pinged ei kadunud siis kuskile.

Nüüd oli teada, et väga suured jõud on koondatud mõlemal poolel, mõlemal poolel oli ka juba nädalaid, kui mitte kuid väga tugev retoorika. Õhus oli väga palju pinget. See, et konflikt puhkes, ei olnud otseselt üllatus.

Kes alustas?

Ei tea, praegu ei tea. Aga nagu öeldud, mõlemad pooled olid koondanud vägesid ja oli vähe vaja, et see konflikt puhkeks.

Kuivõrd oskate näha, millega võib see septembrisõda lõppeda?

Aserbaidžaani president Alijev on seadnud eesmärgiks – nagu ta ütles telepöördumises – okupeeritud alade vabastamise...

Alijev ütles, et tema ei nõustu enam Mägi-Karabahhi probleemi pooliku lahendusega. Kuidas teie tema sõnadest aru saate – kas aserite armee peaks vallutama kogu Mägi-Karabahhi?

Ma ei hakka spekuleerima, mida president Alijev mõtles.

Selge on, et frustratsioon on kõrge. Kohtusin möödunud reedel president Alijeviga, et üritada veel suunata arenguid õiges suunas. Kahjuks see ei kandnud vilja. Aga frustratsioon on tõesti väga kõrge läbirääkimiste protsessiga, mis president Alijevi arvates ei ole mingeid tulemusi toonud või vähemalt mitte neid tulemusi, mida Aserbaidžaan tahaks näha.

Kas sõda oli juba õhus, kui kohtusite 25. septembril Bakuus president Alijeviga?

Oli küll, oli tõeline risk [relvaskonfliktiks]. Ka OSCE Minski grupi kaaseesistujad, kes on aastaid üritanud läbirääkimiste protsessi juhtida, olid väga mures arengute pärast. See oligi põhjus, miks ma sinna läksin. Pakkusin ka välja, et samamoodi olen valmis minema Jerevani. Eks nüüd näis, millal saan selle sõidu ette võtta või ka uuesti Bakuusse minna.

Aga Alijev ei öelnud teile kohtumisel, et ülehomme algab sõda?

Ei, seda ta mulle ei öelnud. Aga tunda oli väga tugevalt frustratsiooni ja arvamust, et Aserbaidžaanil on õigus teha, mida ta vajalikuks peab.

Mina loomulikult rõhutasin, et EL-i arvates on ainuke õige tee tingimusteta läbirääkimiste tee, kus mõlemad osapooled – Aserbaidžaan ja Armeenia – oleksid laua taga eesmärgiga jõuda tegeliku lahenduseni. Arvan seda endiselt.

Kas Armeenia ja Aserbaidžaan on väsinud nendest pikkadest läbirääkimistest, mis kestavad 1992. aastast, kuid ei ole mingit tulemust neile andnud?

Läbirääkimiste tulemus sõltub osapooltest.

Vahendajad on siin Venemaa, USA ja Prantsusmaa, kõik ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed. Vahendajad võivad olla ükskõik kui head, aga lõpuks sõltub kõik poliitilisest tahtest mõlemal pool [Aserbaidžaanis ja Armeenias]. See tahe on käinud üles-alla, on oldud ka suhteliselt lähedal tulemusele, aga siis on jälle üks või teine sündmus vahele tulnud. Nii et ei ole võimatu jõuda nendel läbirääkimistel tulemuseni, mis võiks mõlemale osapoolele sobida. Aga, nagu öeldud, selleks on mõlemas pealinnas vaja tugevat poliitilist tahet.

Praegu on mõlemad pealinnad – Jerevan ja Bakuu – küllalt jäigad.

Nüüd kõnelevad küll relvad, aga loodan endiselt, et pöördutakse lähiajal tagasi [läbirääkimiste] protsessi juurde. Nii kurb kui see ka ei ole, et võib-olla just relvade kõmin, surnud ja haavatud mõlemal poolel, kahju, mida mõlemad pooled kannavad, toob kaasa selle, et Armeenia ja Aserbaidžaan on nõus töötama kokkuleppeni jõudmise nimel.

Kas teil on Karabahhi probleemi sõjaline lahendus üldse olemas?

Mina usun, et sõjalist lahendust ei ole olemas. Üks või teine pool võib mõnel hetkel arvata, et tema relvajõud on piisavalt tugevad, et olukorda kas hoida praegusena või kardinaalselt muuta. Aga see on vaid hetkeline võit või olukord, mida saab vaid hetkeks kindlustada, olgu see hetk siis 10, 20 või isegi 30 aastat.

Kui ei ole rahulepet, mis garanteeriks pikemaajalist rahu, siis jääb alati õhku risk, et puhkeb uus konflikt. Hetkeks võib ju relvadega mingit edu saavutada, aga pikaajalise rahu garantiiks on ikka ainult mõlemapoolne kokkulepe.

Türgi on lubanud täielikku toetust Aserbaidžaanile ja Venemaa on varasemast seotud Armeenia toetamisega. Kuidas see praegust konflikti mõjutab?

Türgi roll on kindlasti murettekitav. Kui kõik välised jõud, ka Venemaa, on kutsunud osapooli lõpetama konflikti, siis ainsana pole seda teinud Türgi, kes on selgelt asunud ühele poolele. Arvestades Türgi suurust ja tähtsust regioonis, on sellel kahtlemata oluline mõju. Ja see on murettekitav.

See mõju ei ole positiivne.

Mõju ei ole positiivne ning oleks tähtis, et Türgi asuks koos rahvusvahelise üldsusega ühele joonele, rõhutamaks, et konflikt peab lõppema ja mitte avaldama seisukohti, mis suurendavad või pikendavad konflikti.

Mida saab EL teha?

EL on alati toetanud rahuprotsessi, läbirääkijaid. EL-ile on see [Lõuna-Kaukaasia] piirkond tähtis, see on meie idanaabruspiirkond, kus EL-il on poliitilised ja majanduslikud huvid, tugevad sidemed nii Aserbaidžaani kui ka Armeeniaga. EL on üles kutsunud vaherahule. Me jätkame poliitilisi ja diplomaatilisi pingutusi.

Vaadates, kuidas kahurid ja automaadid kõnelevad, võib öelda, et EL on ebaõnnestunud.

Kui nii öelda, siis ei ole ebaõnnestunud ainult EL, vaid kogu rahvusvaheline üldsus.

Aga rõhutan veelkord: lõppkokkuvõttes sõltub relvastatud konflikt eelkõige osapooltest, et kas on rahu või on sõda. Välised jõud, nagu ka EL, saavad ainult üritada mõlemale poolele mõju avaldada, et konflikt lõpetada, täpselt nagu praegu oleme teinud meie, on teinud USA, Venemaa, ÜRO... Teeme kõike, mida saame, aga lõpuks on otsus osapoolte endi käes.

Ja praegu on nemad valinud sõja?

Osapooled on hetkel valinud sõdimise, aga samas loodan, et nad jõuavad tagasi läbirääkimisteni ja seda nii kiiresti kui võimalik.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: