Eelmisel kolmapäeval pidas Vladimir Putin oma traditsioonilise iga-aastase kõne. Riigipea esinemine kestis poolteist tundi, neist välispoliitikale oli pühendatud vaid 20 minutit. Vastutuse Venemaa ja Lääne halbade suhete eest pani Putin Läänele.

"Igasuguste provokatsioonide organisaatorid, mis seavad ohtu meie julgeoleku peamised huvid, kahetsevad nii, nagu nad pole ammu kahetsenud. Aga ma loodan, et mitte kellelegi ei tule pähe ületada Venemaa suhtes punaseid jooni. Kus aga see joon kulgeb, seda me otsustame iga konkreetse juhtumi puhul ise," kõneles president.

See oli Läänele väga selge sõnum. "Venemaa on täiesti valmis selleks, et need suhted jäävad halvaks veel pikaks ajaks. Suhete paranemist pole oodata ja Venemaa ei ole sellest praegu huvitatud, sest Venemaa ei vaja suhete paranemist järeleandmiste hinnaga," ütles politoloog Ivan Preobraženski.

Sellele vaatamata teatas Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu eelmisel reedel suurte õppuste lõpetamisest Lääne ja Lõuna sõjaväeringkondades. Õppuste raames viis Venemaa Ukraina piiri äärde üle 100 000 sõjaväelase ja palju tehnikat. Hakkasid levima jutud, et Venemaa valmistub Ukrainaga sõjaks ja seepärast teravdab olukorda Donbassis.

"Raske on ette kujutada, mis kasu saaks Venemaa sõjast Ukrainaga või eskaleerimisest Donbassis. See lammutaks Minski kokkuleppe, mida Venemaa on alati toetanud ja millest alati räägib," ütles International Crisis Groupi analüütik Oleg Ignatov.

Tema hinnangul oli eskaleerumine Donbassis signaal, mille Moskva saatis mitte Ukraina presidendile Volodõmõr Zelenskile, vaid USA presidendile Joe Bidenile.

"Venemaal on Donbass, millele võib vajutada, ja kohe siis helistab teile Biden ja siis võib-olla keegi veel ja lepib teiega kokku kohtumise jne. Ja Donbass on siin pantvang ja selles ongi selle konflikti tragöödia," selgitas Ignatov.

"Arvestades Putini kõnet ja seda, et kohe pärast kõnet otsustati lõpetada õppused ja viia Vene väed Ukraina piirilt ära, siis Putin tõesti ootab kohtumist Bideniga ja loodab sellele. Vähemalt ei taha ta seda võimalust rikkuda, isegi kui ta ei looda mingit lisakasu," kommenteeris Preobraženski.

Kui Donbass on Venemaa pantvang, siis Moskva poolt vaadates on Euroopa riigid USA pantvangid. Just nii hindas Moskva Tšehhi otsust saata välja 18 Vene diplomaati. Tšehhi süüdistas neid spionaažis ja veel kahte Venemaa kodanikku osalemises laskemoonalaos toimunud plahvatuses 2014. aastal. Venemaa eitas kõiki süüdistusi ja saatis vastuseks välja 20 Tšehhi diplomaati.

"Tõsi, me ei taha sildu põletada. Kui aga keegi peab meie häid kavatsusi ükskõiksuseks või nõrkuseks ja kavatseb neid sildu põletada või isegi õhku lasta, peab ta teadma, et Venemaa vastus tuleb asümmeetriline, kiire ja karm," ütles Putin.

Kuid kriisi Vene-Tšehhi suhetes võib seletada ka teisiti.

"Venemaa kasutas Tšehhit Euroopas oma mõjubaasina. Tšehhi ei tahtnud enam sinna staatusesse jääda. Seda esimeseks. Ja teiseks, Tšehhi pidi näitama, et ta on riik, kes tahab suhelda Moskvaga võrdselt, mitte mingi satelliidina, sest just niimoodi suhtub Moskva neisse, kes tema arvates temast sõltuvad," selgitas Preobraženski.

Ainus riik, keda Putin oma kõnes kiitis, oli Valgevene. Ta toetas Aleksandr Lukašenkot, kelle vastu olevat opositsioon ettevalmistanud riigipööret Lääne eriteenistuste käsul.

"Meil võivad olla mistahes seisukohad Valgevene presidendi Aleksandr Lukašenko poliitika kohta, aga riigipöörde praktika, poliitiliste tapmiste plaanid, sealhulgas ka kõrgemate ametiisikute suhtes, on juba liig mis liig," kõneles Putin.

Vastaseisu loogika on lihtne - kui Lääs nõuab Lukašenko lahkumist, siis Venemaa astub automaatselt tema kaitseks välja.

"Mitte Lukašenko hakkas rohkem sõltuma Venemaast, vaid pigem Venemaa hakkas rohkem Lukašenkost sõltuma. Sest kui varem oli võimalik arutada, kuidas võiks toimuda Valgevenes võimu üleandmine, kas Valgevene eliidis võiksid olla Lukašenko mantlipärijad, siis nüüd on kõik ühetähenduslikult seotud Valgevene presidendi isikuga. Nüüd sõltub pigem Venemaa temast," rääkis Ignatov.

Eelmise nädala neljapäeval arutasid Vladimir Putin ja Aleksandr Lukašenko Moskvas kahe riigi integratsiooni perspektiive.