Meie perekonnalugu ilmestab üks põnev ja isevärki lugu, mis leidis aset 3. jaanuaril 1920. Loo peategelaseks on minu vanavanaisa Eduard Zoo, kes 19-aastase noore mehena osales Vabadussõjas ning asus juhtumisi sel hetkel Narva all. Ta oli Eesti Rahvaväe I diviisi puhkpilliorkestri trompetist.

Eduard oli kaasa teinud 1919. aasta detsembris Narva all käinud kaitselahingud, mil Punavägi suurte jõududega peale tungis ja läbimurret üritas. Rinne jäi püsima ning 2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartu Rahu. Rahulepingule eelnes 31. detsembril 1919 sõlmitud vaherahu, mis jõustus kolm päeva hiljem ja milles eneselegi ootamatult sai kandva rolli minu vanavanaisa Eduard.

Nagu räägib meie perekonnalugu, sai Eduard 3. jaanuari hommikul orkestri dirigendilt korralduse anda Narva rindel vaherahu signatuur. Suulise pärimuse järgi kõlanud põhjendus nii: "Minge, Zoo, teie, te olete väikest kasvu ning ohu korral on vaenlase snaipritel teid raskem tabada."

Niisiis lõpetas sümboolne trompetist kõlanud märguanne Vabadussõja relvategevuse, mida puhus Tartumaalt pärit Eduard, kellest sai juhtumisi minu vanavanaisa.

Pärast Vabadussõja lõppu jäi vanavanaisa kaitseväkke üleajateenijaks. Vabadussõjas osalemise eest sai Eduard ligi 30-hektarilise asundustalu ning orkestris mängimise eest saadud üleajateenija palga eest ehitas ta hiljem koos vanematega üles talu, mis on praeguseni alles. Talutöö kõrvalt täiendas Eduard end Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ning oli aktiivne kohaliku seltsielu hing ning puhkpilliorkestri dirigent.

Teise maailmasõja ja sellele järgnenud pöördeliste sündmuste tulemusena jäi Eduard sarnaselt teistele saatusekaaslastele talust ilma ning oli sunnitud õppima ümber traktoristiks, kuid muusikast ei loobunud ta ka neil keerulistel aegadel. Vanavanaisa juhitud puhkpilliorkester tunnistati ühel hetkel Eesti parimaks isetegevuslikus orkestriks. Nii saatis Vabadussõjas alguse saanud kirg muusika vastu Eduardi läbi elu ning pärandus edasi tema järeltulijatele.

Uudis kaitseväe orkestri tervikkoosseisu koondamisest on mind viimastel päevadel korduvalt pannud oma vanavanaisale mõtlema. Väga kitsalt, ühe perekonnaloo kontekstis tekitab see pealtnäha lihtne, kasinuse nõudest tingitud otsus küsimusi ka Eduardi pärandiga seonduva kohta.

Kas kaitseväe orkestri laialisaatmise otsusest võiks ja saaks välja lugeda suhtumist kaitseväe pillimeestesse üleüldiselt? Ehk teisisõnu: kas osalemine Vabadussõjas puhkpilliorkestri koosseisus oli kuidagi teisejärguline võrreldes näiteks kuulumisega soomusrongirügementi?

Sellele meelevaldsele ja kistud küsimusele pole tegelikult mõtet vastata, sest saame aru, et sedalaadi küsimuse püstitamine on väär ja ebaeetiline.

Ma ei tea, millise reaktsiooni orkestri suhtes tehtud otsus Eduardis esile oleks toonud. Julgen arvata, et mees, kes ei jätnud muusikat ka äärmiselt vaesel ja keerulisel ajal, oleks selles rutakalt ning läbimõtlemata otsuses olnud sügavalt pettunud, usutavasti oleks see teda hingepõhjani solvanud.

Otsekohese mehena võinuks ta otsustajatele esitada lihtsa küsimuse: "Seletage, auväärt ülemad, kuidas on võimalik, et olukorras, kus Eesti riik on palju jõukam kui 100 või 25 aastat tagasi, ei suuda riigi kaitsevägi pidada üleval ühte puhkpilliorkestrit?"

Mäletan lapsepõlvest 1990. aastate kaitseväe ja kaitseliidu paraade, millel osaleud meestel olid seljas humanitaarabina saadud vormid ning sõideti lääneriikides maha kantud sõjaväetehnikaga, kuid mitte üheltki paraadilt ei puudunud kaitseväe orkester.

Laiendan vaadet oma vanavanaisalt kõigile neile inimestele, kes Eesti iseseisvumise taastamise järgselt on panustanud Eesti kaitseväe orkestri ja puhkpillimuusika arengusse ja teinud seda kire ja pühendumisega. Selle taga on inimeste elutööd ja terved maailmad.

Kui lisada eelnevale järjepidevuse mõõde, mida kaitseväe orkester endas kannab, muutub tehtud otsuse mõju ja ulatus märksa kaalukamaks kui napp pressiteatetekst või otse tagamaid avavad asjaosaliste lühiintervjuud seda edasi anda suudavad.

Kõigi nende pühendunud inimeste eest pole vaja vastata, sest oma mõtetest räägivad nad ise, aga tehtud otsuse mõju ja ulatuse peale peaksime me kõik mõtlema. Kõige enam muidugi selle otsuse taga seisvad inimesed.

Järjepidevuse seisukohast on rutakalt tehtud otsuses peidus väärtuskonflikt. Vaadates kaitseväe eelarvet ning selle proportsioone, moodustab orkestri kulu väga väikese, peaaegu vaevumärgatava osa. Samal ajal on selle otsusega kaasnev mõju Eesti muusikakultuurile, eriti puhkpillimuusikale väga ulatuslik, millele on oma avalikes pöördumistes tähelepanu juhtinud ka erialaühendused.

Tekkinud olukorra ilmestamiseks kasutan veel üht näidet, mille võrdlus on täpselt samas kaalukategoorias juba langetatud otsusega.

Kujutagem ette olukorda, et järgmisel nädalal saabub kaitseministeeriumist teade Eesti sõjamuuseumi tegevuse lõpetamisest kui ebavajalik ja riigi kaitsevõimet pärssiv tegevus. Avalikkuse reaktsiooni tulemusena esialgse otsuse sõnastust hiljem pisut muudetakse ning uue pressiteate vahendusel antakse teada, et nüüd ja edaspidi ostetakse minimaalselt vajalikud muuseumiteenused sisse vabalt turult hankelepingute alusel.

Teemat edasi arendades ning utreerides võiksime ja saaksime väga paljud teisedki esmapilgul kõrvalistena näivad tegevused niimoodi korraldada. Aga kuhu jääb ja mis saab väärtuspõhisusest?

Samuti võiks küsida, kas olukorras, kus riigi kaitseväe juhtimisotsused on tinginud kaitseväe orkestri tegevuse lõpetamise, on paslik samas organisatsioonis mõelda sedavõrd ulatuslike avalikkusele suunatud kampaaniate ning teemapäevade ja -ürituste korraldamisele.

Kaitseväe orkester on sama vana kui Eesti Rahvavägi, hilisem kaitsevägi. Orkestri kujunemine, seda arendanud ja end pühendanud inimeste kirg ja panus ning sellest välja arenenud mõju eesti muusikakultuurile, eeskätt puhkpillimuusikakultuurile nii maailmasõdade vahelises Eestis kui ka iseseisvuse taastanud Eestis peaks piisavalt otsustajaid veenma, et orkestri jätkamiseks vajaminev raha tuleb leida.

Arutelud kaitseväe orkestri tegevuse lõpetamise või selle tegevuse ümberkorraldamise üle teenuspõhisele mudelile üleminekuks ei ole sobivad, mõjuvad kohatuna ning näitavad ebaõiglast ja hoolimatut suhtumist valdkonda pühendunult panustanud inimestesse.

Laiemas vaates on kõnealuse otsuse näol tegemist tõsise väärtuskonfliktiga. Väärtuskonfliktiga sellepärast, et väikeriigi kaitseväel on olnud ajalooline roll ja kohustus arendada valdkonnaga kaudsemalt seotud valdkondi ning seista hea nende käekäigu eest, sest nii on meie väikeses riigis olnud kombeks.