X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Mart Erik: tselluloositehase ehitamise kava sobib uue metsastrateegiaga

Mart Erik
Mart Erik Autor/allikas: Saara Mildeberg

Süsinik moodustab umbes poole puu tüvemahust. Sellele baasteadmisele ongi üles ehitatud Euroopa Liidu uus metsastrateegia. Euroopas kokkulepitud strateegia sotsiaal-majanduslik aspekt jäetakse aga meil Eestis täielikult mängust välja, kirjutab Mart Erik.

Järsk kliimamuutus on on meile kõigile selgelt tajutav. Olenemata sellest, kas tegemist on looduslike või inimtekkeliste muutustega, nõustub enamus teemal kaasarääkijatest faktiga, et atmosfääri CO2 kontsentratsioon ja temperatuurimuutused on omavahel selges seoses.

Seega on süsinikuheite vähendamine üks peamisi inimkonna ees seisvaid eksistentsiaalseid probleeme, ent samal ajal otsitakse teid, kuidas atmosfääri juba praeguseni paisatud süsiniku kontsentratsiooni vähendada.

Teatavasti moodustab süsinik umbes poole puu tüvemahust. Sellele baasteadmisele ongi üles ehitatud EL-i metsastrateegia 2030.

Erinevate eluvaldkondade vaheline tasakaal

Enne kui analüüsime strateegiat lähemalt, tuletame pisut meelde puu elutsüklit.

Pole raske ette kujutada ühe puu kasvamise protsessi, mil seemnest või juurevõsust alguse saanud taim kasvab teatud kõrguse ja jämeduseni ning mingil hetkel (varem või hiljem) ka sureb. Tema kasvukiirus on elutsüklite vältel erinev ja enim kogub puu dimensioone (kasvatab mahtu) siis, kui ta on suhteliselt noor ja terve. Interpoleerides puu elukäiku süsiniku neelamise aspektist peaks olema siililegi selge, et puu talletab atmosfäärist endasse süsinikku parimal viisil just kasvueas.

Aga mets pole ainult puu ja üks puu pole mets. Metsas kui "sootsiumis" toimuva olelusvõitluse käigus jäävad ellu tugevamad puud ja nõrgemad surevad. Eksistentsiaalne võitlus toimub ka erinevate puuliikide vahel, nagu olelusvõitlus looduses tervikuna ja siingi kehtivad üldjoontes samad reeglid – nooremad puistud kasvatavad tüvepuitu kiiremini kui vanemad ning eelpool kirjeldatud loomuliku protsessi tõttu jääb mingil hetkel selle juurdekasv ja seega ka süsiniku sidumine atmosfäärist, seisma.

Tulles nüüd konkreetselt EL-i metsastrateegia 2030 juurde näeme, et selle dokumendi sotsiaal-majanduslik aspekt pole sugugi mitte vähem tähtis kui ökoloogiline ning üks selle eesmärke on leida erinevate eluvaldkondade vaheline tasakaal.

Leian, et selle dokumendi tõlgendamisel tuleb esmajoones selgeks teha kasutatud terminoloogia, selle kontekst ja defineerimine vastavalt meie kliimavöötme ning piirkonna tingimustele.

Toon näiteks dokumendis leheküljel 11 oleva lause: "…immediate need to map the primary and old-growth  forests and establish their protection regime." Antud lause võiks tõlkida eesti keelde järgmiselt: "koheselt kaardistada ürgmets ja põlismets ning paika panna nende kaitserežiim". Ja juba kuulengi kõrgete ametnike kommentaarides korduvalt sõna primaarmets ja kuidas ikka sealt ei tohi raiuda ja sealset puitu "ahju ajada".

Meie riigis on nende kaitserežiimidega juba niigi liiale mindud. Lisaks metsa loodusliku eluringi kõverpeeglisse seadmisele ja majandamise vastu arulageda võitlemisele, on maad võtmas veel üks ohtlik tendents, mida 80 aastat tagasi natsionaliseerimiseks nimetati.

Käisin hiljuti Ida-Virumaal vaatamas neid metsi, mis keskkonnaministeeriumi uue kava kohaselt Alutaguse rahvuspargi laiendamise alla lähevad. Ühe sealse maaomaniku poolt aegade jooksul ostetud ja hoolega majandatud pea 40 hektarit metsa sisuliselt rekvireeritakse.

See on 20 aastat tühjaläinud tööd, mida võiks isegi võrrelda kuritegeliku olukorraga, mil Eesti riigi asutamisel saadud maa võeti inimestelt kulakuks tegemise käigus 1941. aastal lihtsalt ära. Tõsi küll, praegu seda metsakasvatajat Siberisse ei saadeta, kuid riigi poolt antav "kompensatsioon" ligi 13 tuhande tihumeetri küpse metsa eest poolest (sic!) maamaksust vabastamise näol, on inimeste üle irvitamine. Isegi vihatud parunid said maade natsionaliseerimise vastu Eesti Vabariigilt kompensatsiooni raielankide näol.

Aga 20 aasta töö tulemusel üles ehitatud "süsinikupump" töötab neis Alutaguse metsades võimsalt, parimale osale neist lisandub pea kaks tonni aastas juba praegu kogutud 220 tonnile hektari kohta.

Tahame või ei taha, aga aastaks 2050 on see puistu oma kogumised kogunud. Ja vaatamata sellele, et juba praegu saaks sellest metsast veel mõnda aega ideaalset vineeripakku, millest kestvustooteid valmistada, saab sellest 30 aasta pärast küttepuu, mida isegi põletada ei tohi. Seega jäetakse Euroopas kokkulepitud strateegia sotsiaal-majanduslik aspekt aga meil Eestis täielikult mängust välja.

Tselluloositehase rajamisest

Hiljutine uudis Viru Keemia Grupi (VKG) eriplaneeringu alustamise kohta tselluloositehase rajamiseks on minu arvates suurepärane. Tulevase biotootmiskompleksi loojate poolt esitatud selgitused on kenasti läbi mõeldud ja argumenteeritud.

Vaatamata sellele võib sotsiaalmeedias kohata pealtnäha arukate inimeste poolt kirjutatud kommentaare näiteks sellest, et "EL-i metsandusstrateegia kohaselt ei tohiks kuni 2050. aastani kasutada metsa sellistele lühiajalistele toodetele nagu tselluloos ja küte". Selle peale ei oska muud teha kui ohata...

Metsi majandatakse muuhulgas ka selleks, et saada paremat puidutooki või siis teiste sõnadega – suurendada tüvepuidu juurdekasvu, mis omakorda tähendab suuremat võimekust atmosfäärist süsinikku neelata.

Viimaste kümnendite suhteliselt suur raiemaht oli tingitud lühikese aja jooksul nii Teine maailmasõja kui ka sõjajärgsete kommunistlike repressioonide tõttu mahajäetud põllumajanduslike maade metsastumisest ja nende korraga raieküpseks saamisest.

Nüüd on meil harvendusraieealist, kuni 30-40 aastast majandusmetsa üle poole miljoni hektari. Planeeritava tehase toorainevajaduse tõttu suurenev hinnakonkurents aitab harvendusraiete tegemisele kahtlemata kaasa. Sealt saadav sortiment on ju enamuses paberipuu, mida me välismaale ekspordime.

Eesti Looduskaitse Fond (ELF) eksib väites, et paberipuu maht edaspidi väheneb. Vastupidi, üldise raiemahu vähenedes suureneb just harvendusraiete tõttu peenema puidusortimendi osatähtsus. Metsakaitsjate rahustuseks soovitan harvendusraiet võtta kui niinimetatud "püsimetsanduse" üht vormi, nii oleks neil üks mure metsa pärast vähem.

Samal ajal on pärast harvendusraiet lõppraiesse jääv mets just see, millest teha pikka aega kasutuses olevaid ja süsinikku siduvaid puidutooteid.

VKG rajatava tehase teemal rääkides hakatakse kohe väitma, et metsavedu Ida-Virumaale ei tasu end ära ja ikka viiakse enamus paberipuud Soome või Rootsi ning sealsed metsad raiutakse kõik maha.

Selle peale tahaks öelda: "Võtke ikka talupojamõistus appi!" Kui tasub paberipuud sadamasse transportida, laeva peale ja sealt maha laadida ning siis veel tehasesse sõidutada, siis on puidu Lüganuse matk ükskõik millisest Eestimaa otsast lihtsalt kukepea. Lisaks on meil veel ka raudtee, millega Eesti Energia kaevandustest killustikku Lõuna- ja Lääne-Eestisse vedada saaks ning vagunid puidukoormatega tagasi tuua võiks. Kes veel ei tea, siis Kagu-Eesti paberipuu liigubki Paldiski sadamasse ja Kehrasse just mööda raudteed.

Kui saartelt tasub paberipuud Rootsi ja Soome viia, siis tasub seda teha Kunda või Sillamäe kaudu uude tehasesse samuti.

Kahjuks võib Põhja-Läti puit, mis oli üsna suurtes mahtudes Lõuna-Eestisse ehitamata jäänud tselluloositehase tooraineks planeeritud, VKG tehasesse tulemata jääda. Aga võimatu pole seegi.

Olen optimist – näen metsamehena meie maa metsanduse tulevikku vaatamata ajutisele metsasõjale positiivsetes värvides. Jõudu ja vastupidavust tegijatele! Mustikas männipalki ei võida.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: