Riikoja märkis, et keskmisele inimesele on tuleva aasta riigieelarve ilmselt suhteliselt arusaamatu, sest riigi majandus kasvab kiiresti, riigi sissetulekud kasvavad, kuid eelarve üks märksõna on siiski suured kärped.

"Parlament on jõudnud isegi nii kaugele, et kolme protsendi võrra kärbitakse erakondade rahastamist - kui see muidu on olnud 5,5 miljoni euro ringis käesoleval aastal, siis järgmisel aastal on see umbes 5,2 miljonit eurot. Nii et ei saa keegi ette heita, et oma raha kotti nad ei harvenda, kui teised peavad kärpima. Pisku ikkagi tehakse. Aga olgem ausad, mitte midagi ei juhtuks meie parlamendierakondadega, kui seda toetust ka poole võrra vähendada. Kui riigil on ajad keerulised, siis poliitikud võiksid eeskuju näidata. Aga sisuliselt on see sama tähtsusetu küsimus kui katuserahad, millest väga palju armastatakse rääkida," arutles Riikoja.

Tema hinnangul on riigieelarve suurim probleem aga siseturvalisuse kärped. "Kärpima peavad nii politsei- ja piirivalveamet kui ka päästeamet. Kärbitakse erinevaid ennetustegevusi, kärbitakse töötajaid ja mitte ainult kontoripersonali, vaid reaalselt neid inimesi, kes peavad olema piiri peal või peavad päästmisega tegelema," lisas ta.

Lepik märkis, et kolmandale lugemisele jõudvast riigieelarvest on raske aru saada ilmselt ka keskmisel rahvasaadikul.

"Seda sel lihtsal põhjusel, kuidas seda eelarvet koostati. Ehk tegelikult meil on väga raske nähagi nende arvude taha või näha neid kuluridasid ja mõista, kuidas see eelarve kokku saab. Sest meil on tekkinud nüüd selles kontekstis, et ühtpidi ju räägitakse sellest, et investeeringuid kasvatatakse, riigieelarve teeb kõiksugu proaktiivseid samme, aga teistpidi räägitakse, et tegevuskulud tuleb alla tuua. Ja kuidagi sellisel perverssel moel on tagasi jõutud selle loogikaga viimase 30 aasta põhiprobleemi, et betoonivalamiseks jätkuvalt raha on, aga inimeste jaoks, kes töötavad riigisektoris, kes sõltuvad riigipoolsest rahastusest, nende jaoks raha pole. Selles mõttes saab selle eelarve sedapidi kokku võtta," rääkis Lepik.

Riikoja hinnangul on küsimus riigieelarve koostamisel selles, kas poliitikud saavad aru, kelle ja mille jaoks riik toimib, ning sellest, et riik toimib eelkõige kodanike jaoks, või nad ei saa sellest aru.

"Jõuame selleni, et kui eelkõige Reformierakond on rääkinud kogu aeg, et nemad teavad, kuidas riiki valitseda, nemad teavad, kuidas õige on raha kulutada, raha jaotada - neil on olnud vahepeal mitu aastat aega opositsioonis kõike seda ettevalmistada -, siis reaalselt tehtud ei ole midagi. Riigieelarvet kärbitakse ainult numbrite vaates, kõigile ühesuguse protsendiga, kõigile ühesuguse lauaga, aga sisulist süvenemist, sisulist valitsemiskvaliteedi muutust toimunud ei ole," rääkis Riikoja.

"Ei ole jõutud selleni, et me reaalselt vaatame üle, mis on riigi funktsioonid, mida on vaja, mida on vähem vaja, mida ei ole üldse vaja, ja sellest tulenevalt teeme oma tegevuskulude kärpeid. Selleni riik jõudnud ei ole. Ja ma julgen lahjemat mürki võtta, et ei jõuta selleni ka 2023. aasta riigieelarvet koostades, sest umbes kevadest lülituvad kõik erakonnad ümber valimiste režiimile, oma põhitöö ehk riigivalitemisega siis sisuliselt ei tegeleta, kogu aur läheb sellele, et saaks võimalikult hea valimistulemuse 2023. aasta kevadel," lisas ajakirjanik.

Samost ja Aaspõllu arutlesid kärbete üle

Vikerraadio saate "Samost ja Aaspõllu" ajakirjanikud Anvar Samost ja Huko Aaspõllu arutlesid samuti riigieelarve ja sellega seotud kärbete üle.

"Tavavalijal on tõenäoliselt väga raske mõista olukorda, kus kõigepealt öeldakse talle õhtul "Aktuaalsest kaamerast", et kolmanda kvartali majanduskasv oli kiire, samas tuleb mureliku näoga minister, kes ütleb, et aga kõikides maakonnalinnades PPA teenindussaalid paneme edaspidi tööle kolm korda nädalas, kuna raha ei ole," kommenteeris Samost.

Aaspõllu küsis seepeale retooriliselt, kas on riiklikult ebamõistlik tõmmata kokku nende teenuste osutamist, mida eriti ei tarbita.

"Arvan, et siin ei ole mingi põhjaliku analüüsi põhjal tehtud teenuste kokkutõmbamine," märkis Samost ja tõi näiteks teeäärsete WC-de ja prügikastide ärakorjamise.

"See ei ole mitte kuidagi mitte millegagi põhjendatud, välja arvatud see, et transpordiamet otsustas rahandusministeeriumile pisut nende enda ravimit tagasi anda. See ei ole kindlasti väga süsteemne tegevus. See tegevus tuleneb sellest, et kõik ministeeriumid on saanud rahandusministeeriumi käest säästueesmärgi, mida vaatamata kõrgele inflatsioonile ja kõrgele majanduskasvule ei ole maha võetud ja nüüd kõik üritavad leida mingeid selliseid säästukohti, mis näeksid võimalikult valusad välja. Võib-olla see tegevus ei ole väga ratsionaalne ja mõistlik, aga paraku ühiskonna kui terviku toimimist vaadates see on kahetsusväärne," rääkis Samost.

PPA piirkondlike teeninduspunktide lahtiolekuaegade kärpimist kommenteeris Samost, öeldes, et riigil pole kasutada sellist loogikat nagu näiteks pankadel, kes saavad vastavalt külastatavusele oma kontoreid sulgeda. "Riik ei saa päris nii teha, sest 70-aastane proua, kes tahab kord viie aasta tagant käia passi saamas, on reaalne inimene, kelle jaoks see teenus on väga oluline. Siin pole küsimus Exceli tabelis, vaid selles, kuidas riik demonstreerib oma suhtumist tavalise maksumaksja vajadusse."

Aaspõllu arvas, et osade kohalike teenuste lahtiolekut võiks toetada kohalik omavalitsus.

"Jaotaks riigi kaheks: keskvõim ja kohaliku võimu tasand. See võiks olla vabalt olla kohaliku võimu üks poliitikameedetest, et kui kohalikud elanikud tahavad mingit infrastruktuuri, siis kohalik võim võiks selle eest näiteks osaliselt ise tasudes pakkuda välja mingeid lahendusi, kuidas mingid teeninduspunktid oleksid," rääkis ta.

Samost leidis, et see toimiks pangaautomaadi, postipunkti või apteegi lahtihoidmisel mõnes vallas, kuid mitte PPA teenindussaali puhul.

Aaspõllu lisas, et sellega seoses kerkib üles ka küsimus, kui palju peaks ühiskondlikult doteerima teenuseid, mida inimesed piisavas mahus ei kasuta ja kus peaksime raha täpsemalt kulutama. "Kui sa kirjeldad mulle prouat, kes iga viie aasta tagant käib passi võtmas, siis äkki oleks võimalik tema dokumendivajadus rahuldada soodsamate meetoditega ja tekkiv sääst rakendada selle proua hüvanguks muudel elualadel," rääkis ta.

"Absoluutselt õige, aga need asjad peavad käima tegelikult teistmoodi. Praegu see, mis tehakse, on ühe riigiameti protest rahandusministeeriumi ebaratsionaalse kärpekava vastu," vastas Samost.

"Loomulikult oleks tore, kui kõigis Eesti paikades oleks võimalik kõiki riiklikke teenuseid päris inimesega klienditeeninduse punktis saada. /.../ Aga me elame kulude maailmas ja tuleb optimeerida tegevusi. Kui reealsuses maksab teeninduspunkti töös hoidmine näiteks 100 000 eurot kuus ja päevas käib kolm inimest, siis see ei kõla mõistlik asi," vaidles Aaspõllu.