Kui riik tõmmatakse sõtta, rakendab ta kõik oma ressursid ja võimed sõltumatuse kaitseks. Nii nagu põhiseadus ja riigikaitset reguleerivad seadused ette on kirjutanud. Milline riigikaitse komponent on otsustava tähtsusega, saab teada alles hiljem. Kuid kahtlemata on esikohal riigikaitsjad, olgu nad kuskil eesliinil või toetamas neid, kes välivormis või lihtsalt inimesi, kes langenud sõjakoleduste küüsi.

Praegused jutud, et meid saavad päästa ainult tankid, miinid, laevatõrjeraketid või veel mingi vinge relvasüsteem, ei päde. Samuti ei päde peale igat järjekordset sõda nutt ja hala, et nüüd oleme järgmised ning vaenlane teeb sedasama, mida Tšetšeenias, Gruusias või nüüd Ukrainas. Kuid ka viimase näitel pole sõda aastal 2014 ja aastal 2022 enam üks ja seesama.

Maailma kõige vanem väeliik on maavägi, teisel kohal on merevägi. Kõik on loogiline ja seotud inimkonna arenguga. Kuid samal ajal on selge, et Archimedese seadus kehtib laevade puhul tänapäevani ning inimvõimed määravad maaväelastele normid ning piirangud.

Jalaväelane liigub meetodil "kand ja varvas" ikka samal kiirusel kui vanasti, labida efektiivsus pole samuti tõusnud ning rindesõjas on vähemalt üle saja aasta kehtinud rusikareegel, et üks meeter rinnet sõduri kohta.

Vene armee rinde laius on nii Vabadussõja aegu kui ka aastakümneid hiljem olnud 80 kilomeetrit ründeoperatsioonis ja 120 kilomeetrit kaitses. Mis puudutab lahingutehnikat ja relvastust, siis muidugi on selle kasutamisel kiirused tõusnud ning tulejõu ulatus suurem.

Kaitseväele esimese suure hanke käigus saadud relvad võisid talle tagada kerge jalaväediviisi tulesüsteemi. Mis puudutab sõjalise tegevuse kestust kaitses või ründes, siis sõltub see muidugi varudest ja tulejõu efektiivsusest.

Nõukogude maaväe armee sõjalise operatsiooni kestus ründeoperatsioonis sarnase tugeva vastase puhul oli kavandatud seitse-kaheksa päeva, sealjuures võis edasiliikumise kiirus olla kuni 50 ja rohkem kilomeetrit ööpäevas.

Läbimurdeks määratud diviisile anti kaks kilomeetrit rindelõiku, kuhu tuli kontsentreeritud tulega vastase kaitsesse nagu autogeeniga "auk" sisse lõigata. Edasi pidid sinna valguma juba väed ründeoperatsiooni eesmärgi saavutamiseks. Armee operatsiooni sügavuseks võis lugeda just Eesti mandriosa mõõtmeid.

Vastase kaitse sügavust mõõdeti väeüksuste ja -koondiste asetuse mõõtmetega. Nii võis taktikaline sügavus olla kuni 300 kilomeetrit, operatiiv-taktikaline kuni 800 kilomeetrit ja kaugemal juba strateegiline sügavus.

Tänapäeval on lood teisiti ning ründeiseloomuga lahingutegevuse kiiruseks võib saavutada isegi paarsada kilomeetrit ööpäevas. Moodne armee liigub ratastel ja roomikutel ning ülal toetavad seda kopterite üksused.

Teades külma sõja suure vastasseisu ajastu kavandatud sõjaliste operatsioonide parameetreid, võib ette kujutada, et tänapäeval taolise mõlemal pool ettevalmistatud rindejooneni enam ei jõuta. Tegemist on nii ressursside nappusega kui ka uue lahingutehnika ja samuti uute sõjakeskkondade kasutusele võtmisega. Kõige olulisem on, et möödaniku teadmised ja õppetunnid on mõnele "eksperdile" aksioomiks ning õpihimuline võtab sealt parima, eelkõige loodusteaduste alusel.

Õhuruumi valitsemine

Midagi uut pole siin päikese all, mõeldes asjaolule, et ka sõjalennundus on juba üle saja aasta vana. Eesti Vabariigi õhukaitse loojad tõdesid juba päris alguses, et vaenlase lennuvägi on võimeline tegutsema üle kogu riigi territooriumi.

Õhuruumi valitsemine on võidu eelduseks, see tarkus sai selgeks teiseks maailmasõjaks. Nii kiire oli sõjalennunduse areng 1930. aastatel ja see hoog pole ka praeguseks raugenud. Sõjategevuseks õhuruumis on loodud uusi relvastuse liike ja relvaplatvorme. Ka ballistilise trajektooriga rakettrelvad läbivad enne sihtmärgini jõudmist õhuruumi.

Samalaadne lennuväe kui noorima väeliigiga on olnud õhukaitse areng. Algul veidi väikese mahajäämusega, kuid praegu on see juba nii edukas, et ollakse suutelised tabama rakettrelvi nii õhukaitse rakettide kui ka uusimate vahenditega, näiteks laserrelvaga.

Kogu sõjategevuse edu tagatiseks on aga vastav juhtimissüsteem, millel on vajalikud sensorid, sideliinid, tarkvara ja palju muud. Muidugi ka väljaõpetatud personal, kes suudab kogu seda mitmekesisust rakendada edu saavutamiseks õhusõjas.

Kogu see eeltoodud teadmine ei tähenda, et nüüd on kõik ainult raha taga kinni. Tavatsetakse rääkida kindralitest, kes sõdivad eelmist sõda. Olgem ausad, kui see ainult nii oleks, poleks ka ühtegi sõda võidetud. Kõik sõltub otsustajate tarkusest ära kasutada eelnevaid õppetunde ja mõelda vastasest paremini.

Lahinguväljal aga sõltub edu sõdurite ettevalmistusest ja moraalist ning muidugi relvadest, mille otsustajad on neile andnud. Ma kirjutasin nimme "otsustajad", sest riigikaitse demokraatlik juhtimine tähendab nii kõrgemat tsiviilvõimu kui ka selle poolt ametisse pandud kaitseväe kõrgemat juhtkonda.

Siinkohal tuleb rõhutada, et tsiviilvõimu esindajad peavad ära kuulama sõjalise nõuande ning ka see peab olema mitmekesine. Kuna seda teemat tuleb eraldi käsitleda, ütlen siinkohal, et ka kaitseväe juhid peavad saama vajaliku sõjalise nõuande staabilt, mitte ainuisikuliselt arvama seda, mida üksikisik pole suuteline ilma keerukate arvutuste ja vastavate aruteludeta välja mõtlema.

Riigikogu ega erakonnad ei tohi toetuda mitteametlikele nõuandjatele, kes on end ekspertideks kiitnud. Formaalseid eksperte minu teada polegi määratletud. Neid mitteformaalseid ja mingi hämara taustaga spetsialiste jagub nii foorumitesse kui ka tagatubadesse.

Ajaloost teame sõdu, mis on kestnud aastakümneid. Maailmasõjad on kestnud küll lühemat aega, kuid see-eest olnud hoopis tapvamad. Sõda Ukrainas on vindunud juba kaheksa aastat ning kuni käesoleva aasta veebruarini ilma lahingutegevuseta õhuruumis, mõningate eranditega.

Alates Venemaa Föderatsiooni "erioperatsiooni" algusest on Ukraina riigipiir muudetud tinglikult rindejooneks ja see tähendab ka õhuründeid põhjast, idast ja lõunast, hoides kogu territooriumi pideva ohu all. Selgelt on näha, et ründaja kavandas nõnda, et sõda oleks mobiilne, kõikehõlmav ja kiire lõpuga. Kuna vaenlase plaanitud tegevus on vaprate ukrainlaste poolt pärsitud, on seda enam kasutusele võetud õhujõud. Kuid paistab, et ukrainlaste õnneks pole vaenlase õhujõud veel eelnevate kümnendite august täielikult välja saanud.

Vast paljud mäletavad käesoleva aastatuhande alguse sissetungi Iraaki. Lihtsalt sõjalisest vaatevinklist, USA ja liitlased tegutsesid avatud visiiriga, st ei valetatud, et sõda ei tule. Probleem oli rünnaku suundadega ja teatavasti ei osutunud põhjapoolne neist võimalikuks.

Lahingutegevuse, st vägede liikumise kiirus oli igati moodsal tasemel. Õhujõud panid kiiresti maksma ülemvõimu õhus ning tagasid maaväele toetuse. Merevägi oli kaasatud nii õhuruumis kui ka maal. Ettevalmistus sõjaliseks operatsiooniks oli põhjalik ja juhtimine oli arusaadav ka kõrvaltvaatajatele.

Muidugi tuli ette ootamatusi, kuid sellegagi, et plaanid ei pea paika, oli arvestatud ning kõik lahendati operatsiooni käigus. Eelmisest Lahesõjast oli kõigil arusaam sõjategevuse muutunud iseloomust ning infosõja tähtsuse tõusust.

Keskmaa õhutõrje

Meie avaliku ruumi mantraks on viimasel ajal "keskmaa õhutõrje". Ma küsiksin parem algatuseks, et milline on meie jalaväebrigaadide tulesüsteem, nende manööver lahingutegevuses ja kui kestev on nende autonoomsus? Milline on nende lahingutsükkel?

Tõenäoliselt saavad vastused ainult need, kellel vastav luba olemas. Kas kaitseväe juhtkonnal on vastused olemas? Kuid selletagi on teada ja rõhutan, et õhuvägi on ööpäevaringses valmiduses ja selle tegevustsükkel on katkematu. Tegevuse planeerimine, ülesannete täitmine, varude täiendamine ja ettevalmistus järgmiseks ülesandeks on katkematu protsess. Ka tegevuse tulemuste hindamine käib selle juurde.

Hankides relvasüsteeme, mille tabamiskaugust võib hinnata küll taktikaliseks, jääb ikkagi kummitama küsimus, et kas meie sõjalaevad või jalaväebrigaadid ikka liiguvad selles suunas, et ära kasutada oma tulelöögi tulemusi? Ja isegi kui mitte, siis kas meil on tekitatud võime avastada ja tuvastada 300 kilomeetri kaugusel liikuvaid sihtmärke ning seejärel hinnata, missugune oli meie vahendite efektiivsus?

Ka vaenlane ei maga ning tema üheks esmaseks mureks on selliste kaugtulesüsteemide hävitamine. Seega tuleb meie maaväelaste ja mereväelaste kaugtule vahendeid kaitsta ja oht võib suure tõenäosusega tulla õhust. Sealjuures võimaldab lahingulennukite ja -kopterite relvastus tabada sihtmärke palju pikemalt distantsilt, kui seda on lähimaa õhutõrje võimekused.

Olemasolevast lähimaa õhukaitseüksusest piisab ainult suurtükiüksuste kaitseks ja sedagi rohkem hirmutamisena. Mereväele neid ei jätku ja loomulikult jäävad ka jalaväelased suuremalt jaolt õhukaitseta. Lähimaa vahendite arvu suurendamisega pilt palju ei parane. See on tavaline, et õhukaitsevahendeid pole kunagi üleliia. Ainult üks rikas ja mitte NATO liikmesriik on suuteline suuremalt jaolt katma kogu riiki.

Eesti on NATO liikmesriik, kuid meie territooriumil on taktikaline mõõde. See tähendab, et vägede ja ka elanikkonna toetuseks vajalikud (strateegilised) varud asuvad kuskil strateegilises sügavuses. See on meie pluss, et strateegilise sügavuse tagavad meie liitlased. Üheks tähtsaks ülesandeks jääb aga nende varude kohaletoimetamine, milleks on vaja turvata vastavaid saabumiskohti ka õhulöökide eest.

Aruteludes kasutatakse mõistet "mull" väljendamaks õhukaitserakettide kaitsetoimet. Seda mulli võib ajada vaenlasele ja kõigile neile, kes teemat ei valda. Mitte kunagi pole nende rakettide tabamispiirkond mullikujuline.

Isegi ringvaatlusradari vaateväli on sakitud reljeefi ja takistuste poolt. Rakettide puhul aga tulevad mängu sihtmärgi parameetrid- kiirus, kõrgus, trajektoori kuju. Ma ei pea praegu silmas elektroonilise sõja vahendite kasutamist. Kõik kujutavad ette, et otse laskja suunas liikuvat sihtmärki tuleb ja saab tabada pikemal distantsil, kui võrrelda seda laskmisega eemalduva sihtmärgi poole. Kui aga sihtmärgi trajektoor liigub laskjast kuskil kõrval, on eelise määratlemine juba raskem ning sõltub sihtmärgi trajektoori kaugusest ning kiirusest.

Lisaks maksimaalsele tabamiskaugusele kasutatakse ka mõistet "efektiivne tabamiskaugus", sest sihtmärgi tabamise tõenäosus kahaneb mingist hetkest. Raketi kiirus hakkab peale aktiivset etappi mootori seiskumisel kahanema ning selle võime taluda ülekoormust muutub väiksemaks.

Sarnaste põhimõtetega on tegemist õhukaitsekahurite puhul ning lisaks veel piirangud nurkkiiruste tagamisega. Kahurite ja kuulipildujate puhul võib arvestada, et efektiivne laskekaugus on umbes pool maksimaalsest tabamiskaugusest. Viimane on rusikareeglina selline: 40 mm kahuri puhul neli kilomeetrit ja 20 mm kahuri puhul kaks kilomeetrit.

"Mullitamise" asemel tuleb kasutada taktikat, mis pärsib vastase võimet tabada sihtmärke meie territooriumil. See tähendab, et tuleb ära arvata võimalikud rünnakusuunad ning tabada lennuvahendeid enne, kui need jõuavad oma relvastust kasutada. Rakette vastavalt siis enne kaitstava sihtmärgini jõudmist.

Tavaliselt peab õhukaitsepatarei vahetama positsiooni peale igat lahingut, sest vastane on olemasolevast juba teadlik ning annab endast parima, et kohe seda rünnata. Kuid küllaltki lihtne on aru saada, et lühimaa ja keskmaa õhutõrjeüksuste ümberpaigutamisel on viimasel kaitstavate seisukohast eelis tänu palju suuremale tabamiskaugusele.

Ma ei kujuta ette, et keegi võib veel tõstatada küsimuse hangitava õhutõrjesüsteemi sobilikkusest meie oludesse. Me oleme aastaid enne liitumist NATO-ga teinud tööd ja praegu pole muud, kui uus vahend lülitada NATO õhukaitsesüsteemi. See on nagu elektripistiku vajutamine ettenähtud pesasse, kogu eeltöö on juba tehtud. Veel enam, kui see relvasüsteem on valmistatud NATO liikmesriigis ja järgitud vastavaid standardeid. Pigem on suuremaks probleemiks arusaam, et anname pea igale mehele õhutõrjeraketi õlale ning siis oleme palju rohkem kaitstud. 

Õhukaitse on kallis

Õhukaitsesüsteem kui selline on süsteemne kogum, mille relvastuses on mitte ainult raketid või kahurid. Maapealsed süsteemid viiakse lahinguvalmidusse sõjaohu saabumisega. Paar hävituslennukit võimaldavad katta kogu Eesti õhuruumi, sest nende relvasüsteem võimaldab seda.

NATO varasemat õhukaitsesüsteemi on edasi arendatud ning nüüd suudab see juhtida kogu sõjategevust õhus, mitte ainult avastada ja tabada õhusihtmärke. Me räägime luurest, maavägede ja mereväe toetusest, elektroonilisest sõjast jms, mis kaasnevad NATO sõjalise operatsiooniga.

Eesti on NATO süsteemi osa ning need, kes hirmutavad sellega, et esimese viie minutiga hävitatakse meie radarpostid, ei valda teemat. Vajalik info saabub igal juhul ka meie õhukaitsjateni. Väeliikide koostöö tähendab väga täpset ühistegevust meie õhuruumis. Varajane sihtmärkide avastamine õhus ja nendest teavitamine on oluline nii jalaväebrigaadidele, maakaitseüksustele kui ka elanikkonnale. Kui maaväe üksustele teostatakse õhutoetust, siis tuleb tagada, et meie liitlaste lennukid ja kopterid saaksid segamatult oma ülesannet täita. Eesti õhuväelased on selliseks tööks valmis.

Siinkohal tuleb veelkord rõhutada, et õhukaitse (air defence) on NATO poolt defineeritud väga täpselt ning vastavaid mõisteid on kasutatud kaitseväes pea algusest saati, ammu enne teist Maailmasõda.

Õhutõrje on õhukaitse aktiivne osa (active air defence) ja selle alla liigitub ka "keskmaa õhutõrje". Õhutõrjepataljon on õhukaitse üks komponent terviklikus struktuuris. Kahjuks tuleb tõdeda, et pikka aega on õhuväele kaikaid kodaratesse visatud ning paistab, et see protsess pole veel läbi. Lootuskiireks on, et vähemalt nüüd on laual "keskmaa õhutõrje" teema. Peaksime siit sammu edasi tegema ja rääkima õhukaitsest.

Õhukaitse on kallis. Kui lisada meetmed elanikkonna kaitseks, siis tulebki käed rippu lasta ja norgus ninaga minema jalutada. Kuid kolmkümmend aastat tagasi olime veelgi raskemas seisus ning oleme jõudnud arvestatavate tulemusteni.

Kui rääkida "oleksitest", siis meie esimese radarihanke puhul sai "ekspertide" tekitatud viga parandatud ja üks halb "oleks" jäi ära. Samas lühimaa õhutõrje hanke ajal, kui oleksime lisanud, näiteks, kuskil kümnendiku pluss rahast juurde, tegeleksime nüüd keskmaa süsteemi edasiarendusega. Ei kuulatud, sest "oleks" oli paha poiss.

Nii et kallimaks kujunevad sisemised heitlused, millega püütakse kellelegi ära teha, mitte mõistuspäraselt ja isegi formaalselt õigesti talitada.

Veelkord, NATO õhukaitsekomitees esindab Eestit õhuvägi ning see on täielikult integreeritud NATO kaitsesüsteemi. Mis aga puudutab hinda, siis küsige liitlaste käest, kes on juba sarnaseid süsteeme hankinud. Kuid miljardi euroga hirmutamine on liiast, kõike saab teha sammhaaval.

Peab meeles pidama, et meie raskerelvade (kaugtule relvade) arv vastast ei hirmuta, kui see muutub mõne ühiku võrra. Küll aga muutuvad miljonite võrra meie väljaminekud, mida saaks kasutada prioriteetsetel eesmärkidel. Igal juhul, vastase paneb mõtlema õhukaitse vastutegevus. Kujundlikult võib küsida ka nii: kas maaväelane sööstab lahingusse püstoliga või automaadiga?

Juhitavad raketid on kallid, kuid ka õhutõrjekahurite laskemoon nõuab kulusid seoses selle hulgaga vajaliku efektiivsuse saavutamiseks. Õhukaitseüksuste taktika nõuab pidevat manöövrit ja see on mõttekoht, sest liikumine nõuab energiat ja suutlikkust käsitseda raskusi, tihtipeale ka inimjõuga.

Korraks veel õhukaitse juhtimisest. Kui külma sõja suure vastasseisu ajal oli ka õhukaitse ülesehitus mõlemal pool ülimalt vinge, pole tänapäevalgi olukord kergem. Tehnilised saavutused on võimaldanud vähendada radarite ja juhtimisorganite arvu ning loomulikult on relvastuse võimed hoopis kõrgemal tasemel. Kuid õhukaitsevahendite kuuluvuse osas on olukord paika loksunud.

Maaväe üksustel on oma orgaanilised õhukaitse allüksused, samuti ka sõjalaevadel. Väekoondise ülema alluvuses on suurema tegevuskaugusega vahendid ning need võimaldavad katta suuremat maa-ala. Nii võivad ka kõrgemal väejuhatusel olla oma vahendid.

Õhuväel on loomulikult hävituslennukid ning nende tegevusulatus on mõõdetav juba sadades kilomeetrites. Õhuväel on maapealsed raketisüsteemid tähtsamate sõjaliste objektide ning ka määratud maa-alade õhukaitseks.

Kõigi nende vahendite koostöö korraldatakse nii efektiivsema tulemuse saavutamiseks kui ka ohutuse tagamiseks üksteise eest. Kui aeg ja ruum on paika pandud, vastutab juba määratud ülem, kes annab ka käsu vaenuliku sihtmärgi allalaskmiseks. Siit tulenebki veel üks tähtis moment: võib juhtuda, et õhukaitset tuleb alustada iseseisvalt, oma vahenditega ja otsuse langetamine selleks on kaitseväe pädevuses.

Vastaspoole üleolekut mingi relvastuse osas tuleb kompenseerida ja alati pole see üks-ühele samalaadne relvastus. Näiteks külma sõja ajal oli Varssavi pakti maadel ja eelkõige Nõukogude vägedel nii palju tanke, et polnud võimalik neile samapalju vastu panna. Lahenduseks olid tankitõrjerelvad, mis pandi maismaa lahingumasinatele ja kopteritele, samuti olid need jalaväelaste kasutuses käsirelvade kõrval. Tekitati aritmeetiline tasakaal. Nii et maaväe operatsioone toetav õhuvägi võis osutuda selleks kaalukeeleks, mis aitas otsustada lõpptulemuse.

Praegu, mil vägede arvukus on tunduvalt väiksem, näeme ukrainlaste õhukaitse suurt rolli. Lennukeelutsoon oleks neile suur kergendus, kuid ka praegused napid vahendid on osutunud selleks kaalukeeleks, mis ei luba vaenlasel absoluutselt karistamatult täita oma kuritegelikke plaane.

Soovitan otsustajatel hoolikamalt valida eksperte ja nõuandjaid. Kaitseväe juhatajal tuleb aga toetuda õhukaitse küsimustes õhuväe ülema soovitustele ning kasutada kaitseväe peastaabi töö tulemusi. Riigikaitselistes küsimustes ei tule kasuks tagatubade meetod.