Eestis on käivitunud üsna tuline arutelu keskmaa-õhutõrje teemadel. Seda arutelu jälgides jääb mulje, et inimesed tihti ei saa aru millest nad räägivad.

Iga riik peab kontrollima oma õhuruumi, mida on võimalik teha oma õhukaitsesüsteemi rajamisega.

Õhukaitsesüsteem koosneb kolmest osast: püüdurhävitajatest, seiresüsteemist ja õhutõrjest. See süsteem täidab kahte funktsiooni. Rahuajal kaitseb õhuruumi võimalike rikkujate eest ja sõjaajal peaks kaitsma riigi strateegilisi objekte.

Tervikuna võttes pole Eestil nii palju ressursse, et oma jõududega välja ehitada korralik terviklik õhukaitsesüsteem. Püüdurhävitajate lünka täidavad liitlased oma lennukitega. Seiresüsteemi oleme mingil määral suutnud luua, kuid siiani on küsitav selle süsteemi tugevus ja kogu õhuruumi katvus igal kõrgusel ning kaugusel. Õhutõrjest on meil ainult lühimaa-õhutõrje, mis täidab brigaadi jalaväeüksuste vajadust.

Mida tähendab keskmaa õhutõrje?

See, mida nimetada lühimaa-, keskmaa- või pikamaa õhutõrjeks, on kokkuleppeline ning riigid tõlgendavad seda erinevalt. Näiteks Nõukogude Liidu armees oli keskmaa õhutõrje kaugus kuni 50 kilomeetrit, aga NATO riikides kõigub see 20 ja saja kilomeetri vahel.

Kui ligi 50 kilomeetrise laskekaugusega süsteemi silmas pidada, siis peame arvestama, et Eesti oleks suuteline soetama äärmisel juhul vaid ühe patarei ehk kuni kuus laskeseadeldist koos juhtimis- ja seirevahenditega. Selle süsteemi maksumus oleks 300–400 miljonit eurot, võib-olla isegi rohkem.

Ühe patarei soetamine koos väljaõppe ja laskemoonaga oleks kaitseväes uue võime loomine. See võime tuleks integreerida ka NATO ühtsesse õhukaitsesüsteemi ehk igasugust süsteemi ei saaks osta. Samuti tuleb soetada selline süsteem, et me juhuslikult oma lennukit alla ei tulistaks.

Strateegilisest seisukohast vaadates peab arvestama ka vastasega, kelle õhuvahendid võivad rünnata seda rohkem kui saja kilomeetri kauguselt, sisenemata isegi meie õhuruumi või keskmaa õhutõrjesüsteemi laskeulatusse.

Lisaks on võimalik seda hävitada ka ballistiliste rakettidega. Näiteks keskmaa raketisüsteem Iskander kasutab kahte tüüpi rakette ja läänes ei ole veel õhutõrjesüsteemi, mis suudaks vettpidavalt seda ohtu elimineerida.

Kõike seda arvesse võttes peaksime me vaatama, mida ühe sellise patareiga üldse kaitsta saab. Kui poliitikud räägivad, et me peaks sellega strateegilisi objekte kaitsma, siis peaks me need justkui tähtsuse järjekorda seadma. Isegi Tallinna linna ei saaks ühe patareiga kaitstud. Kui meie vastaseks oleks Venemaa, on sellise õhutõrje heidutusfunktsioon küsimärgi all.

Keskmaa õhutõrje on küll väga vajalik, aga üks patarei oleks ikkagi väga kaugel terviklikust õhukaitse lahendusest. Kui vaadata Eesti kaarti ja seda kui palju on meil sadamaid, lennuvälju jms, siis ühe patareiga me neid ära ei kaitse. Kolme-nelja patarei soetamiseks aga Eestil praegu vahendeid ei ole.

Meie õhutõrje raketisüsteemid suudavad tulistada praegu seitse, paremal juhul kuni kümme kilomeetrit. See täidab brigaadide vajaduse ära, aga oluliseks lisaks oleks vaja hoopis lühimaa õhutõrjet laskekaugusega kuni 20 kilomeetrit.

Eesti õhukaitse

Oma 34 aasta pikkusest sõjaväeteenistusest olen 20 aastat väga tihedalt seotud olnud just õhutõrjega. Lisaks olen viimased kümmekond aastat olnud seotud ka rahvusvahelise relvakaubandusega. Hariduselt olen raketiseadmete juhtimisinsener ja õhutõrjet tean läbi ja lõhki.

Niisamuti olen umbes kümme korda korraldanud lahinglaskmisi keskmaa-õhutõrje raketikompleksidest Nõukogude armees. Nii kurikuulsate Bukidega kui ka Krugidega. Krugi järeltulijaks on S-300, mille katsetustel olen isegi osalenud.

Tänapäeva Eesti õhutõrje loomisel olen osalenud algusest peale, alates üksiku raadiotehnilise õhukaitsepataljoni loomisest 1992. aastal, mille ülemaks aastail 1995-1998 olin. Algne plaan oli olla õhuväe koosseisus, lootes saada radarid ja hakata kontrollima meie õhuruumi. Sellest sai alguse ka õhuseiredivisjon, mis on praegu õhuväe koosseisus.

Kuna toona ei olnud võimalik väga tugevat õhukaitsesüsteemi, püüdurhävitajate ja keskmaa või pikamaa õhukaitsesüsteemidega rajada, siis jõudsin otsusele, et õhukaitsepataljon tuleb viia maavägede koosseisu, nimetades see ümber õhutõrjepataljoniks. Sellele tekkis suur vastuseis ning isegi presidendini jõudsid etteheited, kus mind nimetati ebaadekvaatseks. Tagantjärele vaadates oli mul siiski õigus.

Seejärel oli diskussioon, mille käigus mulle üritati selgeks teha, et 23-millimeetrised õhutõrjekahurid tuleb viia prügimäele. Ma tõin näiteks, et kunagi Nõukogude Liidu liidri Nikita Hruštšovi ajal algas kampaania, et kõik kahurid on ennast ammendanud ja nüüdsest sõdib NSV Liit ainult rakettidega. Aga siis toimus Iisraeli ja araablaste sõda (1967), kus Iisraeli lahingukopterid hävitasid 80 protsenti araablaste tankipargist.

See tekitas paanikat Moskvas, kuna Nõukogude Liit toetas araablasi ja kõik tankid olid pärit Nõukogude Liidust. Probleem oli selles, et kuna selle kampaania käigus olid kõik õhutõrjekuulipildujad tankidelt maha võetud, polnud enam valmisolekut sõdida lahingukopteritega. Siis tulid jälle õhutõrjekahurid tagasi, tulid välja 23 mm kahurid ja tootmisse läks uus iseliikur, 23 mm nelja kahuriga süsteem nimega Šilka.

Lähtudes lahingukopteri kasutamise taktikast ei jõua kaasaskantava raketikompleksiga varustatud inimene tihti ajaliselt reageerida. 23 mm kahur õigustas end aga igati. Sellised kahurid hangiti ka Eestile Iisraeli relvatehinguga.

Seda tehingut tuleks vaadata oma ajas. Mitte keegi peale Iisraeli ei olnud nõus Eestile relvi müüma.  Hangitavad 23 mm kahurid oleksid pidanud olema uued. Kohapeal me aga avastasime, et saadetud kahurid on vanad araablaste käest lahinguväljalt kokku korjatud, üle värvitud ja kasutuskõlbmatud. Selle avastuse peale teatas Iisrael, et need on hoopis kingituseks.

Me suutsime need soomlastega siiski korda teha ja kasutusele võtta. Siit ka ajalugu, miks me hakkasime arendama maavägede õhukaitset.

Õhukaitse vs droonid

Nüüd oleme jõudnud järgmisse etappi, kus on droonid ja mehitamata ründevahendid. Tänapäevases maailmas kõik maksab ja kui vaadata seda, mis toimub praegu Süürias, siis isegi päris hea õhutõrjesüsteem, nagu Pantsir, mis võib lasta nii rakette kui kasutada kahurit, kasutab droonide vastu nimelt kahurit. Seda põhjusel, et raketti drooni pihta lasta on liiga kallis.

Õhutõrjerakett tabab lennukit vaid filmides. Oma lahinglaskmiste kogemuse põhjal võin öelda, et vaid ühe korra olen näinud, et rakett tabab lennukit. Rakett tabab lennukit ainult siis, kui raketi ja raketisüsteemi dünaamilised ja staatilised vead jäävad 0-0,2 protsendi piiridesse. See on praktiliselt võimatu. Rakett läheneb lennukile ja keerab ennast nii, et maksimaalne kildude arv tabaks lennukit.

Tänapäeva lennukitel on kümneid kaitsesüsteeme õhutõrjerakettide vastu. Kui tahetakse moodsat ründevahendit tabada, siis tuleb arvestada, et vaja läheb vähemalt kaks-kolm raketti. 2008. aastal oli Gruusia sõjas grusiinidel Iisraeli süsteem SPYDER ja siis kulus kolm raketti isegi selleks, et tabada venelaste vana Su-24 pommitajat.

Keskmaa- ja pikamaa õhutõrje segmendis tuleb aru saada, et pärast teist maailmasõda, kui liitlased võtsid Saksamaalt teadlasi üle, läksid kõik tuumateadmine üle USA-sse, aga kõik, mis puudutas radareid ja sihtimist läks Nõukogdue Liitu. Seetõttu toodab Venemaa siiani väga häid õhutõrje raketisüsteeme ja on tõesti kaugele jõudnud.

Minu hinnangul ei ole S-400-le, S-500-le ja isegi S-300-le maailmas analooge. Seda põhjusel, et NSVL jäi lahingulennukite, hävitajate elektroonika poolest läänele alati alla ja seepärast hakati veelgi rohkem arendama õhutõrje osa. Vene õhutõrjesüsteemid on küllaltki võimsad võrreldes läänes toodetavate süsteemidega.

Iron Dome ehk Raudkuppel

Palju on räägitud ka Iisraeli süsteemist nimega Iron Dome (raudkuppel). Eestile pole seda vaja, kuigi analooge võib tuua. Iisrael võttis selle kasutusele umbes kümme aastat tagasi. Tegemist on klassikalise jaotusega: radar ja juhtimiskeskus ning 13–16 laskeseadeldist.

Selle rajamisele aitas kaasa USA, mis lepingu alusel toetab Iisraeli riigikaitset iga aasta 3,8 miljardi dollariga. Iisraelil oli seda süsteemi ka vaja, sest araablased tulistavad pidevalt Iisraeli pihta isevalmistatud või vanemaid rakette.

Lennuaeg, millega rakett jõuab sihtmärgini Iisraelis, on tavaliselt kümme kuni 90 sekundit. Seega on vaja väga kiiret süsteemi. Samal ajal ei saa öelda, et see on sada protsenti kindel süsteem, ka viimasel rünnakul kõiki rakette ei saanud alla tulistatud. Aga need olid veel vanaaegsed raketid.

On küsitav, kas Iisraeli õhutõrjesüsteem peaks vastu tugevale õhurünnakule tänapäevaste rakettidega. Kõige nõrgem lüli õhukaitsesüsteemis on juhtimiskeskus ja radar. Kui need saavad pihta, siis tegelikult ülejäänuga suurt midagi korda ei saada.

Kas Eestis keskmaa õhutõrjesüsteemi vaja on, on poliitiline küsimus. Kui selleks raha leitakse, siis jätkuks selleks võib-olla ühe patarei ostmiseks. Välja tuleks õpetada ka isikkoosseis ja ajateenijaid ilmselt kasutada ei saaks.

Kui süsteem ostetaks, hangitaks ka laskemoon ja integreeritaks see NATO süsteemi, siis ilmneks järgmine probleem: lahinglaskmisteks Eestis ruumi ei ole. Näiteks soomlastel oli Buk, millega laskmisteks panid nad Rootsiga omavahelise Botnia lahe kinni.

Kui tekiks kriis, siis toodaks siia ka NATO vastavad õhutõrjeseadmed, sh pikamaa omad. Keskmaa õhutõrje tundub küll vajalik olevat, et meie õhuruum paremini kaitstud oleks, aga sellega kaasneb väga palju probleeme.

Kõike seda arvesse võttes tasub endalt tõsiselt küsida, kas see ikka on mõistlik. Seda summat, mis ühe keskmaaõhutõrje patarei peale kuluks, saaks kindlasti paremini kasutada. Näiteks kuni 20 kilomeetrise laskeulatusega lühimaa-õhutõrje tarbeks, et paraneks meie jalaväebrigaadide orgaaniline õhukaitse.