Teadlasena, kes on infosõda ja infomõjutustegevuse erivorme aastaid uurinud, julgen väita, et on võimatu näha aastaid Moskva juhtnööride järgi lääneriikide ja Ukraina vastu vaenulikke inforünnakuid korraldanud telekanalite ning uudisteportaalide puhul ajakirjandust. Või midagi, mis kasvõi meenutaks ajakirjandust. Kremlimeelse nn meedia puhul tegu ei ole vaba ajakirjandusega, tegu ei ole üldse ajakirjandusega.

Need telekanalid ja uudisteportaalid on aastaid kui mitte aastakümneid olnud kasutusel relvadena infosõjas ja nüüd, mil Ukrainas käib Venemaa algatatud füüsiline sõda ja seal hukkuvad inimesed ning plahvatavad pommid, on infosõda jätkuvalt Venemaa Föderatsiooni agressiooni oluline komponent.

Moskva jaoks on meedia alati olnud üks relvadest (nii oli see Nõukogude Liidus, nii on see ka Putini režiimi ajastul), mille abil luuakse teatud kuvandeid ja külvatakse viha, tekitatakse paanikat ja õhutatakse vaenu. Seda kinnitab propagandakanali RT peatoimetaja Margarita Simonjan, kes 8. jaanuaril 2018 rääkis sellest, et RT oli loodud samadel eesmärkidel, mis Venemaa kaitseministeerium ja tegu ongi infosõja relvaga.

2013. aastal ütles Simonjan, et "inforelva kasutatakse muidugi kriitilistel hetkedel ja sõda on alati kriitiline hetk. Ja see on sõda. See on relv nagu iga teinegi. Ja küsida, miks meil seda vaja on, see on umbes sama, mis küsida: "Milleks on meile kaitseministeeriumi vaja, kui sõda pole?""

Infosõja uurijana olen jälginud kremlimeelseid kanaleid ning uudisteportaale juba üle kümne aasta ja taas rõhutaksin, et tegu pole uudistekanalitega, vaid pelgalt propagandakanalitega, mille eesmärk ongi mõjutada sihtauditooriumi erinevat laadi desinformatsiooniga.

Tänapäeval kasutatakse modernse infosõja relvadena kõikvõimalikke teemasid ja narratiive, samuti poliitilisi sündmusi, ideoloogiat ja ka sõjalisi õppusi (nt suurõppus Zapad, suurõppus Vostok jne). Infosõja üks eesmärke on vastast eksitada, desinformeerida, hirmutada ja naeruvääristada, viia paanikasse, tekitada umbusaldust jne.

Infosõda võib olla efektiivne ja väga ohtlik, sest see võib tekitada kaost, lõhestada ühiskonda, kuid see võib valla päästa ka sõdu või olla sõjalise tegevuse üheks oluliseks katalüsaatoriks ning komponendiks.

Ukraina ründamine on seda hästi illustreerinud. Samal ajal kui Venemaa ründas Ukrainat jätkasid kremlimeelsed kanalid vaenuõhutamist, kuid tegelikult tegid nad seda juba aastaid veel enne 2022. aastat ja isegi veel enne 2014. aastat, kui Venemaa ründas Krimmi ja Ida-Ukrainat. Seega ainus võimalik õige otsus oli nende kanalite tegevuse peatamine Eestis.

Kuna Kremli mõjutustegevuse põhieesmärk läänes on tekitada ja suurendada poliitilist lõhet ning kujundada avalikku arvamust endale kasulikus suunas, siis need kanalid ongi peamisteks ohuallikateks meie julgeolekule. Seega arvan, et need Kremli kontrollitavad kanalid olnuks vaja blokeerida juba ammu, vähemalt 2014. aastal, kui Venemaa ründas Ukrainat, hõivates toona Krimmi ja tekitades Ida-Ukraina aladele terroristlikud-separatistlikud nukuvabariigid LNR ja DNR.

Toona näidati propagandakanalites massiliselt pilte tapmistest, piinamistest, mida justkui tegid Ukraina sõdurid Donbassis, mis oli tegelikult väärinfo. Soome uurija kirjeldab Saara Jantunen raamatus "Infosõda" (ilmunud 2018 ka eesti keeles, lk 66) päris täpselt seda, mis juhtus Venemaa meediaruumis enne 2014. aastat:

"Vene riigimeedia on juba aastaid tootnud süstemaatilist narratiivi, milline on maailm ja Venemaa roll selles. Ukraina sõja ajal on see narratiiv valjenenud, seda on hakatud suunama üha laiemale publikule ning agressiivsest desinformatsioonist on saanud üha kesksem osa selle sisust."

2022. aastal jätkati samade narratiividega. Ukrainat ja Ukraina valitsust on kümmekond aastat Vene kanalites aktiivselt süüdistatud natsismis, russofoobias, venekeelsete diskrimineerimises jne. Selliseid valeuudiseid loodi massiliselt, Vene meediakanalid lausa uppusid sellesse ning see jätkub.

Paraku jõudis see desinformatsioon Eestissegi infovoogudena läbi Vene telekanalite, uudisteportaalide ja sotsiaalmeedia platvormide. Seega pole ühtegi vettpidavat argumenti, miks ei peaks Eesti riik ning ühiskond ennast selliste Eesti väärtusruumi, ühiskonna ning riigi vastu suunatud vaenuliku infomõjutustegevuse vastu kaitsma.

Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti otsus asuda ka Eestis piirama taoliste vaenu õhutavate kanalite tegevust on mõistlik ja igati adekvaatne, sest need telekanalid ja uudisteportaalid on aastaid õhutanud vihavaenu ja toetanud sõda Ukraina vastu.

Kaugeltki kõik neist pole veel piiratud, nt vaenuõhutava portaalina ja Baltimaadele suunatud inforelvana on jätkuvalt kättesaadav portaal RuBaltic.ru. See kuulub "valitsusvälisele" organisatsioonile Läänemere sotsiaal- ja poliitikauuringute keskus Vene Baltikum (see organisatsioon on ühel või teisel viisil seotud Kremliga).

Vene Baltikum on omakorda seotud Kaliningradi Balti Föderaalülikooliga, mis tegutseb mõttekoja-laadses formaadis ja mh avaldatakse seal Nõukogude Liidu kuulunud riikide kohta "uudiseid" ja nn akadeemilisi uuringuid, kuid korraldatakse "konverentse" ning "suvekoole", näiteks noortele ajakirjanikele.

Seal ilmunud materjalid paistavad silma emotsionaalsusega, neil on sageli kallutatud pealkirjad. Üpris sageli kasutatakse seal mitteametlikku, kuid ka pahatahtlikku sõnavara ning kõnepruuki.

Rubaltic.ru on Venemaa infomõjutustegevuse vahend, mis üritab Balti riikide venekeelsetes elanike seas luua agressiivseid hoiakuid ning üritab töödelda neid kallutatud informatsiooniga. Selle kõige eesmärk on muidugi inimeste desinformeerimine.

Kuid probleem on selles, et teadlikumad internetikasutajad saavad jätkuvalt nendele vaenulikele kanalitele ligi, kui nad seda tahavad. Seega pelgalt Vene kanalite tegevuse peatamisest enam ei piisa, neid tuleks ka edaspidi tähelepanelikult monitoorida, et olla kursis, milliseid narratiive ja sõnumeid seal levitatakse ning kuidas informatsiooniga manipuleeritakse.

Teine oluline aspekt seisneb selles, et oleks vaja aina rohkem panustada meie enda ühiskonna harimisele ja kriitilise mõtlemise arendamisse meie endi inimeste seas, sh eriti venekeelse auditooriumi hulgas, kuid mitte ainult.

Valeinformatsiooniga toimetulekuks on ülimalt oluline, et hakatakse parandama Eesti inimeste inforuumi puudutavaid teadmisi, kuid tuleks parandada ka infokirjaoskust ning üldist meediapädevust. Kuna Kremlil on vaenulikuks infomõjutustegevuseks ka teisi vahendeid ja kanaleid, siis on Venemaa mõjutustegevuse probleem jätkuvalt üleval. See tähendab, et teatud kanalite ja uudisportaalide tegevuse peatamine annab küll tulemusi pikemas perspektiivis, aga mitte piisavaid.

Siinkohal tuleb rõhutada, et see on vaid üks samm pikemast protsessist, mille eesmärgiks peaks olema vaenuliku inforünnakute tõrjumine meie inforuumist ja selle mõjude lõpetamine, kuid selle eesmärgi saavutamine pole ilmselt nii lihtne ning eeldab laiapõhist arutelu, sidusat ja tõhusat koostööd ning selleks on vaja poliitilist tahet. Lisaks eelnevale: selleks kõigeks on vaja leida palju aega ja piisavalt ressursse.

Väga oluline on defineerida, milline peaks olema meie inforuum ning milliseid samme oleks Eestil vaja ette võtta, et saavutada oodatav tulemus. Pole kahtlust, et tegemist on pika ja keerulise protsessiga, mille käigus peab tegelema Eestis elavate rahvusvähemuste haridusega, meediapädevuse arendamisega ning laiemalt kogu meie kultuuriruumiga.

Lõpetuseks. Veel üheks kanaliks, mille kaudu levitakse valeuudiseid, on sotsiaalmeedia, kuid sealsed infovood on nii massiivsed, et neid saaks monitoorida ilmselt vaid spetsiaalse tarkvara abil. Igal juhul tuleb hoida silma peal nii Vene telekanalitel ja uudisteportaalidel kui ka sotsiaalmeedias levivatel sõnumitel ja seal tegutsevatel kremlimeelsetel gruppidel.

Meediapädevuse, kriitilise mõtlemise ning ka inforuumi ohtude mõistmine võiks olla iga inimese enda eesmärk ja soov. See tähendab, et inimesed võiksid osata teadlikult eristada desinformatsiooni tõest. Kuid mõistagi nõuab selline inimeste harimine ressurssi ja aega.

Iga inimene võib sellesse siiski ka ise panustada ja alustada kasvõi sellest, et sotsiaalmeediaplatvormil vaid paari kliki abil anda teada seal levivast väärinfost või vihaõhutamisest. Ning juba sellestki oleks suur kasu.