Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier ütles eelmise nädala teisipäeval, et ta plaanis külastada Kiievit, kuid Ukraina keeldus teda varasema Venemaa-suunalise poliitika tõttu võõrustamast. See intsident on Saksamaal palju poleemikat tekitanud ning nüüd võib sellega seoses ära jääda liidukantsler Olaf Scholzi Ukraina-visiit. Mis on teie hinnangul selle diplomaatilise ninanipsu tulem Saksamaa ja Ukraina praegustele suhetele?

Saksamaa välis- ja julgeolekupoliitikas on algamas uus ajastu, toimub Zeitenwende nagu sakslased seda iseloomustavad. Aga pöörde elluviimine võtab oma aja. Saksamaa on nagu suur laev, mis proovib end ümber keerata, kuid voolused ei lase seda väga kiiresti teha.

Usun, et Ukraina antud ninanips Steinmeierile lisab survet kiiremini uus suund ellu viia. Zelenski on korduvalt pööranud tähelepanu Saksamaa varasematele vigadele – suutmatusele Venemaasse kriitiliselt suhtuda; ajaloolisele müoopiale, mis on rõhutanud Natsi-Saksamaa süüd Venemaa ees, kuid vaikinud Ukrainale põhjustatud veel suurematest kannatustest; majandushuvide tähtsustamisele julgeoleku arvelt.

Steinmeier on isiklikult on varem töötanud selle nimel, et sundida Ukrainat tegema kompromisse Venemaa nõudmistele. Hetkel on Saksamaal mõnevõrra nördimust, kuid sakslased peavad tunnistama, et Ukrainal on moraalselt õigus.

Kui Saksamaa soovib olla tulevikus Euroopa juhtriik, siis peab ta oma välispoliitilise pöörde lõpule viima. See tähendab esiteks sõjaliselt suuremat panust Venemaa agressiooni peatamisele, seda nii läbi relvaabi Ukrainale kui ka suurema panuse NATO idatiival. Teiseks peab Saksamaa vabanema oma sõltuvusest Venemaa energiatarnetest.

Kust jooksevad eriarvamused Ukraina toetamise küsimuses Saksa poliitmaastikul ja ka valitsuses? 

Lahkarvamused paistavad silma nii erakondade vahel kui ka nende sees. Sotsiaaldemokraadid (SPD) on olnud vana idapoliitika autorid ja suurimad toetajad ning nende jaoks on praegu toimuv pööre kõige radikaalsem. Liidukantsler Scholz reageeris väga kiiresti peale 24. veebruari, kuid on viimasel ajal olnud kõhkleval positsioonil. Annalena Baerbock on esindanud kõige nähtavamalt roheliste uut välispoliitikat, mis on väärtuspõhine, Venemaa suhtes teravalt kriitiline ja Ukrainat toetav.

Mis on nende vastuolude taga? Kas kardetakse Venemaad ärritada? Või kas leidub endiselt ka neid, kes arvavad, et Venemaaga suhete taastamine on võimalik?

Saksamaal nagu ka teistes lääneriikides kardetakse Venemaa-poolset eskalatsiooni ja soovitakse vältida sõja laienemist. Putini ähvardamine tuumarelvaga on olnud päris tõhus. Endiselt usutakse, et kui lääs püüab Venemaad mitte ärritada, olla vaoshoitud, siis saab seeläbi Venemaa agressiooni pidurdada.

Selline usk on alusetu – tegelikkuses näeme, et lääne vaoshoitus ei aita kuidagi kaasa Venemaa peatamisele; vastupidi – see julgustab Venemaad oma eesmärkide suunas jõhkralt edasi liikuma. Kuid sellist lääneriikide hoiakut on väga raske kummutada. Venemaa jätkab oma ähvardustega, et relvaabi Ukrainale toob kaasa valusaid tagajärgi abi andjatele.

Lääs ei tohiks sellisele survele alluda, vaid peaks lähtuma kainelt oma strateegilistest huvidest. Ukraina võit on Euroopa julgeoleku jaoks määrava tähtsusega ja selle nimel tuleb teha kõik, mis võimalik. Venemaa eesmärk on loomulikult vastupidine ja Venemaa kaitseb oma huve selliselt, nagu Kremlis neid defineeritakse – lääne huvi on tõestada, et Venemaa soov oma mõjusfääri taastada ei ole realistlik ega ratsionaalne.

Saksa valitsus on öelnud, et valitsus Saksa sõjaväe kaudu relvaabi anda ei saa, sest see hakkaks kahjustama Saksamaa enda ja ka NATO kaitsevõimet.

Selline põhjendus on väga lühinägelik. Kui Ukraina ei saavuta võitu Venemaa üle, läheb NATO kaitsmine tulevikus palju rohkem maksma. Saksamaa püüab hoida Ukraina julgeoleku lahus NATO julgeolekust, kuid need kaks on omavahel tugevalt seotud.

Küll aga on pakkunud raskemat relvastust ettevõte Rheinmetall, kelle ladudes seisavad vanad jalaväe lahingumasinad ja soomukid. Selle abi saatmise või müügi peab valitsus heaks kiitma. Kui tõenäoline on, et see heaks kiidetakse ja millal see võiks juba toimuda?

Ukraina ja teised Venemaa naabrid läänes peavad jätkama Saksamaa survestamist, et need otsused tuleksid võimalikult kiiresti.