Kristian Jaani: vaenulik sümboolika toetab sõjakuritegusid

Kremli režiim pommitab Ukrainas linnu ning tapab julmalt tsiviilelanikke ning seda ei õigusta miski. Seetõttu ei ole kuidagi aktsepteeritav tähistada Kremlile olulist võidupüha 9. maid pidulike rongkäikude või meeleavaldustega, kirjutab Kristian Jaani.
Igal kevadel pakub 9. mai kui võidupüha tähistamine ühiskonnas palju kõneainet, kuid tänavu lisab sellele sünge varjundi sõda Ukrainas. Igal kevadel on olnud eesmärk, et see päev mööduks rahumeelselt ja kõigi ühiskonnaliikmete heaolu silmas pidades, sest kõiki Eestis elavaid inimesi seob hoolimata erinevast minevikust ühine tulevik.
9. mai mälestamine ei ole keelatud
Alustan sellest, et sõja tõttu elu kaotanud lähedaste mälestamine ei ole ja ei saa ka mitte kunagi olema keelatud. Mälestame teises maailmasõjas ja teistes sõdades hukkunuid aga väärikalt ja rahulikult. Lillede ja küünalde viimine kalmistule ning mälestusmärkide juurde on viis, kuidas mälestada sõjas hukkunud lähedasi. Langenute leinamist ei keela keegi.
Ometi oleme aastate jooksul näinud, kuidas mõned ühiskonna liikmed kasutavad 9. maid pigem provokatiivsetel eesmärkidel. Näiteks provotseeritakse avalikus ruumis militaarse, nõukogudeaegse või natsistliku sümboolikaga, millega külvatakse teiste rahvaste või inimeste vastast vaenu ning õhutatakse vägivalda.
Samasugune provotseerimine ja pingete tekitamine on ka näiteks monumentide kahjustamine või sodimine. Seda oleme juba näinud. Seegi kannab endas lõhestamise eesmärki.
Nii et ühiskonna lõhestamise katseid võib olla ka tänavu, see on Putini Venemaa poliitika üks eesmärke: lõhestada, murda ühtsust. Vastasseisu asemel peame aga jagama ühiseid tugevaid väärtusi, hoidma kokku ning vaatama üheskoos tulevikku.
Sõda Ukrainas on kestnud kaheksa aastat. Putini Venemaa 24. veebruaril alanud jõuline sissetung on aga andnud sellele uue mõõtme. Kremli režiim pommitab linnu ning tapab julmalt tsiviilelanikke ning seda ei õigusta miski.
Seetõttu ei ole kuidagi aktsepteeritav tähistada Kremlile olulist võidupüha 9. maid pidulike rongkäikude või meeleavaldustega. Niisamuti on selge, et Ukraina sõja tõttu tuleb suhtuda väga rangelt erinevatesse sõjapropaganda sümbolitesse, milleks on kujunenud näiteks Z-täht, aga ka Georgi lint.
Georgi lindil on ajalooliselt mitu tähendust. Kahjuks on Kremli režiim oma tegevusega alandanud selle sümboli tähendust. See tähendus on kaaperdatud ja Kremli režiim on Georgi lindi võtnud kasutusele sõjas Ukraina vastu. Neist sümbolitest on saanud rahu- ja inimsusevastaseid kuritegusid õigustavad sümbolid.
Praeguses olukorras ei ole alati võimalik vahet teha, kas lindi kandja tahab mälestada teises maailmasõjas hukkunud lähedasi või avaldada toetust Venemaa algatatud agressioonile Ukrainas. Veel kord, mälestamiseks ei ole sobiv kasutada sõjapropaganda sümboleid või Eestit okupeerinud riikide sümboolikat.
Vaenuliku sümboolika kasutamine vajab selgemat õigusloomet
On positiivne, et riigikogu kiitis heaks seaduse, mis keelab vaenulike sümbolite avaliku kasutamise viisil, mis toetab või õigustab agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastast kuritegu või sõjakuriteo toimepanemist.
Ka Läti ja Leedu on oma seadusandluses vaenuliku sümboolika kasutamist karmistanud. Usun, et see on mõistlik samm ka Eestis. Seadusemuudatustega saavad inimestele selgemaks keelatud ja lubatud tegevused ning politseil on võimalik rikkumistele selgepiirilisemalt reageerida.
Praegu saab politsei sellistes olukordades korra tagamiseks kasutada teisi seadusandlikke võimalusi. Seoses võimalike kogunemistega nii Pronksiöö aastapäeval kui ka 9. mail keelab politsei 26. aprillist kuni 10. maini avalikud koosolekud, mis võivad õhutada vaenu ja kus kasutatakse agressori sümboolikat. Teises maailmasõjas langenute mälestamine ei ole keelatud, kuid seda ei tohi kasutada vägivalla ja vaenu õhutamiseks inimeste vahel.
Vaenulikud sümbolid õhutavad Ukrainas toimuva sõja taustal vaenu. Sõjasümbolid mõjuvad minevikus toimunud sündmuste tõttu valusalt ka väga paljudele eestimaalastele. Olenemata rahvusest.
Kui osa inimesi tähistab 9. mail teises maailmasõjas võitu Natsi-Saksamaa üle, siis teistele tähendab see valuliku okupatsiooniaja algust. Eesti inimesed on pidanud selle tõttu sügavalt kannatama ja paljud olid sunnitud sarnaselt Ukrainas elavatele inimestele oma kodumaalt lahkuma. Seetõttu on tähtis mõista, millise jälje jättis see periood meie rahvale ja miks me mõistame ukrainlaste läbielatut niivõrd hästi.
Paraku on selge, et pärast 24. veebruarit on sõjas langenute ja hukkunute mälestamisel hoopis teine dimensioon. Osad inimesed mälestavad teises maailmasõjas langenud esivanemaid ja osad äsja hukkunud lähedasi pereliikmeid Ukrainas. Mälestamine on oluline. Ainuõige on seda teha rahumeelselt ja väärikalt.
Toimetaja: Kaupo Meiel