"Meie arvates on hädavalik probleemi selge ja arusaadav sõnastamine," rõhutas riigikohus oma mittesiduvas arvamuses VTK kohta.

"Dokumendis vajab täiendamist lahendamist vajavate probleemide, eesmärkide, ja muudatuste käsitlus, et moodustuks omavahel selgesti seostatud tervik, nagu hea õigusloome ja normitehnika eeskiri ette näeb. Omakorda kõige suurem probleem selles kolmikus on eesmärgiga (eesmärkidega)," seisab kohtu koostatud arvamuses.

Kohus leiab, et ministeeriumi "sõnastatud probleemist on võimalik aru saada vaid seda, et riigieelarve ei ole piisavalt arusaadav, kuid ülejäänud sõnastus on liiga üldine".

Riigikohtu viie lehekülje pikkusest arvamusest moodustab ligi poole VTK selgusele pühendatud osa ning lisaks märgib kohus, et dokument vajaks nende hinnangul ka põhjalikku keeletoimetamist.

Riigikohus märgib muus osas, et arvestades rahandusministeeriumi koostatud dokumendi mahukust, keerukust ja ajasurvet, saab kohus keskenduda üksnes kõige olulisemale ja ainult sellele, milles dokument vajaks meie hinnangul kõige rohkem muutmist ja täiendamist.

Selliste punktidena tuuakse välja vajadus täiendada riigieelarve arvestuspõhimõtteid, üle vaadata nõuded riigieelarve ülesehitusele ja seletuskirjale; täpsustada kohalike omavalitsuste rahastussüsteemi ning suurendada põhiseaduslike institutsioonide iseseisvust eelarve koostamisel.

Põhiseaduslikele institutsioonidele eelarveküsimustes suurem sõnaõigus

Riigikohus leiab, et põhiseaduslike institutsioonide eelarve menetlemisele tuleks riigieelarve strateegias (RES) kujundada täpsem regulatsioon ning eristada seda ministeeriumide ja teiste riigiasutuste eelarvete menetlemise protsessist. Kohtu hinnangul võib minna põhiseaduses sätestatud kohtute sõltumatuse põhimõttega vastuollu see, kui kohtute eelarvete menetlemisel on kaalukas roll valitsusel ning põhiseaduslike institutsioonide roll piirdub üksnes eelarveplaani esitamisega.

"Võimude lahususe põhimõttega oleks paremini kooskõlas, kui põhiseaduslikud institutsioonid saaksid enda eelarve kujundamisel kaasa rääkida ka riigieelarve eelnõu menetlemisel riigikogus ning säilitada eelarveprotsessis teatav autonoomsus võrreldes täidesaatva võimuga. Lõppotsus eelarve vastuvõtmise üle jääb ikkagi seadusandlikule võimule, ent võimaldab põhiseaduslike institutsioonide suuremat kaasamist," leiab riigikohus.

"Kui käsitada põhiseaduslikke institutsioone ja nende eelarvemenetlust võimalikult suures osas lahus täidesaatva võimu omast, tuleks mõelda ka sellele, et anda põhiseaduslikele institutsioonidele nt võimalus algatada vajadusel nende enda eelarvete muutmine eelarveaasta kestel sarnaselt valitsusele kehtivas RES-is," märkis riigikohus.