Miks Hiinast on praegu Saksamaal saanud nii suur teema, mida te arvate?

See tuleneb sellest, mida me oleme näinud Venemaa Ukrainasse tungimisel. Sellest tuleneb küsimus, kas me saame vältida sarnast situatsiooni, kus Saksamaa on äärmiselt sõltuv mitte üksnes Venemaast, vaid ka Hiinast. Me ei taha korrata sama viga, mille me tegime minevikus.

Kui tõsine teie hinnangul on uue sõltuvuse oht?

Sõltuvus on olemas ja oht on juba olemas. Küsimus on selles, kui suur on risk olla niivõrd sõltuv Hiinast. Risk on üsna silmapaistev ja selge, ma pean sõjastsenaariumi Taiwani suhtes üsna realistlikuks, nii et see oht on tõeline.

Miks te hindate sõja ohtu Taiwanil realistlikuks?

Hiinlased on teinud üsna selgeks, et nad tahavad Taiwani enda kontrolli alla võtta enne 2049. aastat, mil Hiina Rahvavabariik saab 100-aastaseks. Ja ma arvan, et Xi Jinping tahab seda saavutada oma presidendiks oleku ajal ehk enne 2049. aastat. Ja me näeme ka, et Hiina on kaotamas enesekindlust, et aeg töötab nende kasuks. Hiina maadleb mitmete sisemiste kriisidega, samal ajal on ameeriklased ja eurooplased Venemaa tõttu üles ärganud ja võivad suurendada oma valmisolekut selliseks stsenaariumiks. See võib viia selleni, et Peking tahab edasi liikuda pigem varem kui hiljem, sest ei olda enam kindel, et ootamine on Hiina jaoks hea. Sellepärast olen mina isiklikult Taiwani situatsiooni osas üsna pessimistlikult meelestatud.

Rääkides sõltuvusest Euroopas, millele tuleks kõige kriitilisema pilguga vaadata?

Rääkides Saksamaast ehk ühest enim haavatavast riigist, siis hea uudis on, et meie sisemajanduse kogutoodangust on Hiinaga seotud vaid kaks kuni kolm protsenti. See on märkimisväärne, aga hallatav suurus. Samal ajal on meil kriitilise tähtsusega sõltuvused mitmetes strateegiliselt olulistes sektorites ja tehnoloogiates seoses toormaterjalidega, eriti mineraalidega. See seostub mikroelektroonikaga ja digitehnoloogia innovatsiooniga ja mõnede eksportivate ettevõtetega. Seda on keerukas hallata ja ma ei alahinda selle väljakutse suurust, aga samas arvestades, et tegemist on ainult kahe kuni kolme protsendiga majandusest, siis see on tehtav. Meil peaks olema julgust selle küsimusega tegeleda.

Hiljuti oli näha konflikti Hamburgi sadama osalust müües, kus kantsler läks oma otsusega vastuollu mitmete ministeeriumide ja paljude inimeste arvamustega. Mida see teile näitas?

See konkreetne juhtum näitas, et tegu oli väga poliitilise otsusega. Kantsler Scholz on pärit Hamburgist, ta teab väga hästi kohalikke olusid. See võis viia selleni, et ta võttis vähem arvesse laiemaid strateegilisi väljakutseid, mis sellest tehingust tulenevad. Samuti arvan ma, et see on teatud määral seotud tema enda varasemate kogemustega Hamburgi meerina ja rahandusministrina. Mõlemas rollis puutus ta kokku suhteliselt liberaalse ja avatud osaga Hiina parteiriigist. Tema enda kogemus ei pruugi täiel määral esindada seda, mis Hiina tegelikult on. See näitab, kuivõrd poliitika on neis küsimustes esindatud. Ma arvan, et me peaksime oma otsuseid neis küsimustes langetama faktipõhisele analüüsile toetudes.

Kuidas selliseid olukordi lahendada? Ma saan aru, et Hamburgi sadama puhul oli asi konkurentsis. Kõik Euroopa sadamad tahavad investeeringuid ja Hiina kaubavoogu. Et konkurentsis püsida, tuleb sellega kaasa minna. Kas meil ei peaks olema mingeid ühiseid reegleid Euroopas, et selle probleemiga hakkama saada?

Meil peaks kehtima samasugused reeglid kogu kontinendil, aga lisaks neile reeglitele peame me oluliselt rohkem oma tegevust neis küsimustes koordineerima. Te nimetasite siin olulist elementi. On õige, et suur osa Hamburgi sadama otsusest tulenes konkurentsist Euroopa sadamate vahel. Kuigi konkurents iseenesest viib meie majandust edasi ja see on üldiselt väga positiivne, siis me peame jõudma palju rangema koordineerimiseni selles osas, millal majandusliku loogika konkurents hakkab töötama vastu Euroopa geopoliitilistele ja julgeolekuhuvidele. Ma arvan, et kõige targem olnuks jätta see tehing ootele ja rääkida see läbi Euroopa partneritega ning leida Euroopa lahendus. Sellest oleme me kaugel. Ja kui ma tohin veel lisada: kui kantsler läks Hiinasse, siis püüti seda koordineerida Prantsusmaaga. Ma ei taha kedagi süüdistada, aga asjaolu, et kantsler läks sinna ilmselt vastu Prantsusmaa tahet ja ilma koordineerimata, siis see saadab Hiinale vastupidise signaali, mida tuleks saata. Hiinal peaks olema raske meid lahutada, aga see ei ole nii.

Kas sakslased peaksid kasutama Tiktoki rakendust, kas te soovitate seda oma sõpradele?

Ei, ma kindlasti ei soovita kasutada Tiktokki ega teisi rakendusi, mis on kas arendatud Hiina ettevõtete poolt või mis kuuluvad Hiina ettevõtetele. Kui te vaatate mängude sektorit, siis on palju mänge, mis on väga populaarsed Hiinas ja kõikjal Euroopas, mis võib-olla ei olegi arendatud Hiina ettevõtete poolt, aga kui vaadata omanikke, siis need on sageli hiinlased. Ma soovitan väga tähelepanelikult vaadata rakenduste omanikke, mida me sageli kasutame. Ma ei usu, et inimesed seda tegelikult teevad.

Miks Hiina on ikkagi oht?

Hiina on väga spetsiifiline tegutseja rahvusvahelisel areenil. See ei ole demokraatia, see ei ole vaba turg, tegemist on riigikapitalismiga ja diplomaatiliselt väljendudes suhtub Hiina väga pragmaatiliselt rahvusvahelistesse reeglitesse. Hiina lähtub rahvusvahelistes suhetes võimupoliitikast: kellel on võim, seda tuleb austada; kellel seda ei ole, selle võib jätta unustusse ja nendega ei pea arvestama. Need on Hiina poliitikale lähenemise spetsiifilised jooned nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt. Ja me ei kuulu Hiinaga samasse julgeolekuliitu.

Ma ei pea ebatõenäoliseks mingit konflikti külma sõja stiilis, mis puudutab tehnoloogiat, kaubandust ja majandust või ka tulist konflikti sõjalises mõttes lääne ja Hiina vahel. Hiina on oht mitmes mõttes, sest tal on väga erinev lähenemine poliitikale.

Sarnasused Venemaaga on täitsa suured, Venemaa sõda võib mõjuda äratuskellana läänes?

On sarnasusi ja erinevusi. Ma arvan, et Hiina on ratsionaalsem ja Hiina on rohkem integreerunud maailmamajandusse ja rahvusvahelistesse institutsioonidesse, aga ta on ka palju võimukam ja meie enda sõltuvus Hiinast on samuti komplekssem. Nii et ma ei arva, et ta oleks igas mõttes sarnane, aga Venemaa konfliktist me peame aru saama, et me peame paremini mõistma autoritaarsete riikide loogikat, kellega me silmitsi oleme. Venemaa ja Hiina ei tegutse alati samamoodi, aga nad võivad samal määral minna vastuollu meie ootustega. Me peame Venemaa tegevusest õppima seda, et me peame Hiinat põhjalikult uurima ja valmistuma halvimaks.