Eestlaste identiteedi küsimus ei ole Ameerika taasavastamine. Meie kirja pandud ajaloos on parasjagu lahatud küsimusi, kes me oleme ja kust me tuleme, kuid arvatavasti kõige vähem seda, kuidas püsime ja kuhu me läheme.

Kord, umbes kolmkümmend aastat tagasi, pärast Prantsuse Riia saatkonna korraldatud julgeolekualast tulevikukonverentsi, istusime koos hea sõbra Rein Helmega (taevast rahu talle) ühe hotelli söögilauas ning vaagisime pikalt küsimust, miks eestlased juba 13. sajandil oma riigini ei jõudnud. Vastuse saamiseks ei tarvitsenud me lahata küsimust peenemas riigifilosoofias, olgu siis Sokratese, Rousseau või kelle iganes tarkade riigimõtete taustal, tunnistasime, et põhjus oli individualism.

Meil puuduvad tollest ajast praktiliselt kirjalikud ürikud. Võib-olla ehk "Henriku Liivimaa kroonika", mis aitab mõistatada ja hinnata põhjusi, miks kõrgkeskaja eestlased ei suutnud luua oma riiki ega esindada ennast ajaloos tavamaarahvast väärikamana.

Umbes tosin aastat pärast seda kena istumist avaldas Reinu vend Mart Helme raamatu "Lembitu – eestlaste kroonimata kuningas", milles ta teemas aeg-ajalt sama küsimuse ümber põhjusi otsides tiirutab, kuid ometi selge vastuseni ei jõua ega ei saagi jõuda, sest mistahes tõenäosusega tulemuse saavutamist, kõnelemata üldtunnustatust elik akadeemilisest, pärsib teabevähesus.

Meil Reinuga tookordses buffet's oli kergem, meid ei kammitsenud akadeemilised diktaadid ning nüüd, kui kõik see, mida Eesti, sedapsi nimetatud muistse vabaduse kohta läbi arheoloogia ning säilinud kirjalike ürikute ajju talletada, siis individualism on vastuseks taas kindlasti kokkuvõtvaim.

Järgneva 30-aastase ajavahemiku sadestuste abil saan tookordsele kokkuvõttele vaid pipart lisada, istutades individualismi kiilaspeale veel kangema kaabu, nimelt egoismi, aga sellest edaspidi.

*

Kindlustatud paiku elik linnused või maalinnu või ka vahitorne on aegade jooksul Eestis olnud sadu. Elulisteks kaitsevajadusteks võinuks tollel hallil ajal (kõrgkeskaeg) neid korraga Eesti territooriumi kohta kasutatavaks lugeda vähemalt paarkümmend-kolmkümmend. Enamik neist olidki kihelkonna ja maakonna piiride paika panijad, sest üksikul kihelkonnal käis üle jõu kapitaalset kaitserajatist püstitada.

Neid kogu etnose elualal ühiseid eesmärke silmas pidades ja targasti paigutades ning ehitades saanuks need riigi vundamendile nii sümboolseiks kui ka kaitsefunktsiooniga maamärkideks. Pole oluline, et kiviehitiste ehitamise oskused olid lubjapõletamise tundmatuse tõttu veel lapsekingades.

Ei ole teada, kas ja kui palju maakondade üleseid kärajaid üldse toimus, kus kogu etnose kaitsmisest kärada võidi, aga kihelkondade kärajail, kus vanemad (ja paremad) ühistegevuseks olulisi kokkulepped sõlmisid, tiris igaüks köit enda poole.

Lugu peeti rohkem naabrite juures röövretkeil käimisest kui oma eluala piiride kaitsmisest. Muidugi pani teatud juhtudel Taara ise looduse rollis soodsate tingimustega ehituskoha paika ja nii sündisid need maalinnad, mille alusmüürid praegugi veel looduses säilivad.

Tõsi on seegi, et kokkuleppele jõudmata võis mõnigi ülik oma "kulu ja kirjadega" kihelkonnale linnuse püstitada või siis rajati linnus kolme-nelja kihelkonna piiri kokkupuutele.

Maakondade ühistöö käis aga üle mõistuse ja seal, kus üksmeel kogunisti lõppes, võiksime praegugi täiel rinnal kinnitada kaheksasaja aasta vanust tõde, et riik ja selle kaitsmine on üks liha ja veri.

Niisiis igaüks tahtis olla kuningas ja röövretki peeti maakondade ühisest kaitsmisest olulisemaks ning idanaaber jääbki ironiseerima, et Tarbatu pole mitte Tartu, vaid tegelikult Jaroslavi rajatud Jurjev.

1918. aasta veebruaris iseseisvusmanifesti kirjutanud haritlaste seltskond pidi väga optimistlik olema, sest oli üldteada tolleaegne talupojatargutus(-tarkus): "kuda meie nüüd suure Venemaa vastu..."

1918. aasta lõpul ja 1919. aasta alul jäid mobiliseeritud mehed rindele pidama alles siis, kui jõuti mäele kolme asjaga: veenduti liitlaste olemasolus (Inglise laevastik ja Soome vabatahtlikud), lubati maad ning viimaks siis, kui ajalehed olid rindele läinud koolipoiste isamaalisust täiel rinnal valgustanud.

Muuhulgas jäi maad ihkavale talupojale lõpuni arusaamatuks, kuidas Johan Pitka võis kulutada oma isiklikku varanduse (1917–1919) Eesti iseseisvuse nimel, kuigi tal oli võimalus kapteni ja reederina viia oma äri, revolutsiooni ning sõjaga räsitud piirkonnast kuhu iganes, et edaspidigi "õnnelikult" raha teenida.

Meie ajaloo häbiplekina nõustusime 1938. aastal rahvusvaheliselt neutraalsust kinnitanud riigina 1939. aasta septembris eraldama punase naaberriigi armeele peaaegu määratlemata territooriumipinna koos 35 0000 mehe suuruse kontingendi riiki toomisega ning 1940. aastal ei suutnud me võõrriigi sõjaväelaste arvu isegi mitte enam üle ega üles lugeda. Punalaevastiku paiknemiseks vabastati elanikest terve Paldiski linn, mis pole praeguseni sellest toibunud.

*

Keeran nüüd ajaloovända aega paar aastat enne märtsiküüditamist ja kolhoosistamist ehk siis aastasse 1947. Ühel õndsal päeval anti Harju- ja Virumaa piiril paiknevaile hulgale Pala, Suru, Tõreska, Mõndavere, Kolgu ja Metsa- ning Mägiküla elanikele teada, et nad peavad lähema kuu jooksul oma elamistest lahkuma. Edasise asupaiga valik jäeti nende endi otsustada ning okupatsioonivõim maksis igale taluomanikule (võin summas pisut eksida, oli ikkagi tollase eelkooliealise mälu) 15 000 1947. aasta rahareformi järgset okupatsioonirubla, summa, mis läbi Stalini-Hruštšovi-Brežnevi "integraali" eurovaluutasse arvestatuna tuhande euroni ei küüni.

Minu isa oli vabadussõjas võitlemise eest saanud Pala ja Mõndavere vahel Valgejõe ääres umbes kuue hektari suuruse metsatüki, aga 1944. aastaks oli ta iseenda, aga võib-olla ka kogu perekonna "õnneks" juba taevane.

Vabadussõjast osavõtjaile, kaitseliitlastele, Vabadussõjalaste Liitu kuulunuile ja muudele "rahvavaenlastele", kelle hulka isagi oleks kuulunud, olid okupandid juba 1940. aasta novembrist kehtestanud tagasiulatuvalt(!) 1918. aastani VNFSV kriminaalkoodeksi, mille § 58 lahendas kõik probleemid kõrgeima karistusmäära elik mahalaskmise läbi. Tõsi, hiljem kergenes see 25 aastaks GULAG-is pluss viis aastat asumist. Seega olnuks äärmiselt idiootlik minna selle maatüki olemasolust häält tegema.

Maatükk tagastati mulle maareformi käigus (1993) ja Aegviidu polügooni rajamisel ma sellega ei kaubelnud, tahtsin selle maa Eesti riigile kinkida, isamaalise püüde segas kaitseministeerium, kus otsustati mulle selle eest ikkagi 130 000 krooni ehk nüüdses vääringus umbes 8400 eurot maksta. Aitäh Eesti riigile!

Nõukaaegse Aegviidu polügooni Ohepalu küla tagusel alal asusid Tapal paiknevate hävitajate Mig-15, (hiljem Mig-17) kahuritule maamärgid. 1940. aastate lõpul ja 1950-ndatel võis vähemalt kord või paar nädalas seal kuulda kuni paarkümne pikeeriva hävitaja reaktiivmootori ulgumist ning 23 mm/37 mm automaatkahuri kõrvulukustavat raginat.

*

Loen, et Nursipalu harjutusvälja laiendamise vastu on antud 11 590 allkirja ning mu seni 99-protsendine enesekindlus, et ma põhiseaduse assamblee riigikaitse toimkonna juhina (1991/92) kaitsesin vääramatult tõde, et riigikaitse küsimusi ei saa panna rahvahääletusele, muutub sajaprotsendiliseks.

Õitsev individualism annab küpseid vilju egoismi näol. On arusaamatu, et alates presidendist ja erakondade kandideerivaist asjameestest hädaldab rõhuv enamus, et midagi on valesti tehtud, justkui vist ei ole päid silitatud, ei ole nunnutatud jms. See kõik tundub veidrana. Kas nunnutamine teeks eesmärgi saavutamise kergemaks? Meil ei ole meie riigi julgeoleku tagamisest suuremat eesmärki.

Saan aru, et Nursipalu harjutusala laienemisele võivad oma keevais emotsioonides vastu olla võõrandavate maaüksustega otseselt seotud isikud ning nende lähedased, kuid siis ei saaks nende arv olla üle paarisaja. Kes on ülejäänud?

Vahemärkusena mainin, et 1989. aastal Võru linnapeana kogusin praeguse Kuperjanovi linnaku vabastamiseks 3500 allkirja, mis viimaks Moskvasse lähetati.

*

Valitsus (kaitseministeerium) lahendab riigikaitseküsimusi põhiseadusele toetuvate riigikaitset sätestavate seaduste alusel ja ekstraordinaarsetel juhtudel võidakse otsused langetada, kas riigikaitsenõukogu või valitsuse julgeolekunõukogu kaasamisel.

Rahvaalgatust muus, peale õiguse ja enamikul juhtudel ka kohustuse riiki ründavale vaenlasele vastu hakata, riigikaitsealane seadusandlus ei sätesta.

1990. aastate algul, pärast Põhjamaade, aga alul peamiselt Taani riigikaitse poliitilise korraldusega tutvumist, olen propageerinud Põhjala riikide eeskujul erakondadeülese riigikaitselepingu sõlmimist, mis võimaldab hoida riigikaitse arengut väljaspool erakondadevahelisest nääklusest, eriti valimiste eel.

Ütlen veel kord, et tõhusa ja ratsionaalse riigikaitse olulised osised on harjutusalad ja nende paiknemise piirkonnad ning neid ei saa taandada murrujoone alla võrdselt hingele kosutust andvate ning igapäevaelus kõigiti vajalike sinilillede ja seente korjamise, vaibakudumise ja tomatikasvatamise või seto laulutraditsiooni tegusate pärusmaadega.

*

Minu elupaik asub polügooni servast mõne kilomeetri kaugusel, seega lõpetan lõiguga ajast (ajaloost), millest pärineva mõtte panin ka loo pealkirjaks ehk "Siis, kui sõda oli tulnud meie õue!".

1941. aasta juulis – kahjuks ei suuda ma päeva tuvastada – lõhkes minu isamaja kõrval 7,5-sentimeetrise kaliibriga (7,5 cm leichtes Infanteriegeschütz18) Saksa suurtükimürsk. Plahvatus oli toimunud maanteel, mis asus majast vaevalt mõnekümne meetri kaugusel ja minu ema oli mürsu lõhkemise hetkel parajasti maja trepil, teel üle õue paiknevasse karjaköögialusesse keldrisse varjule.

Toimetustega seotud perenaise varjule minek oli jäänud pisut hiliseks. Mõni aeg tagasi oli madalalt üle lennanud Saksa lennuk puistanud lendlehti, milles hoiatati, et lähema tunni jooksul hakkavat saksa suurtükivägi "puhastama" maanteed, kus liikusid veel mõned Punaarmee või hävituspataljonide autod ning soovitati varjule minna.

Teeserva langenud mürsu killud purustasid suure vana õunapuu ladva, mis nende hoogu veidi takerdas, aga üks, peaaegu tosina sentimeetri pikkune sindrinahk läbis trepi küljelaua ning jäi trepi alla uunikumina ennast ja oma töö imetlemist ootama.

Ema jalad asusid killu lennuhetkel kõige rohkem kümne sentimeetri võrra kõrgemal ja ma ei ole kindel, kas ma seda plahvatust kuulsin, sest minu sündimiseni jäi veel kolm kuud.

Ent kui ma juba nii palju kaelakandjaks sain, et sõja-, relvade- ja surmaasjandust pisut enam jagama hakkasin, kuulsin sellest juhusest juttu tehtavana ikka ja taas vanainimeste tarkust: "Ei olnud määratud!"

Ja nii ei ole praegu ega iial määratud, millal sõda meie õue tuleb, aga üks on selge – see ei saa meid tabada ootamatult ning ettevalmistamatult.