Kui kasutada sporditermineid, siis võiks öelda, et Eesti meeskond saabub esmaspäeval Brüsselisse kahe ülesandega. Esiteks kaitseminister Hanno Pevkur koos oma kolleegidega üritab otsad kokku sõlmida Euroopa Liidu ühises mürsuhankes Ukraina heaks.

Juba kaks nädalat tagasi arutati seda mitteametlikult kohtumisel Rootsis, kus riikide ambitsioon oli erinev. Eesti hinnangul tuleks osta miljon mürsku, milleks peaks kuluma ligi neli miljardit eurot. Euroopa Liidu kõrge välisesindaja Josep Borrell rääkis kaks nädalat tagasi Stockholmis aga hoopis kahest miljardist.

See tähendab, et tõenäoline kokkulepe ei ole miljon mürsku nelja miljardiga. Pevkuri ülesanne ongi kindlustada, et Ukraina saaks siiski võimalikult palju laskemoona ning et kokkulepe kindlasti sünniks.

Ning välisminister Urmas Reinsalu ülesanne on rääkida kolleegidega Venemaa vastutusele võtmisest. Nagu tellitult väljastas rahvusvaheline kriminaalkohus reedel ka Venemaa presidendi Vladimir Putini vahistamismääruse. See tähendab, et Reinsalul on seda lihtsam ka oma ametikaaslastele selgitada, miks on kindlasti vaja rahvusvahelise tribunali loomist Venemaa suhtes.

Kuid Reinsalul on ka üks kõrvalülesanne. Nimelt räägitakse praegu Brüsselis, aga ka mujal lääne pealinnades pingsalt läbi Venemaa toornafta hinnalae ülevaatuse tingimusi. Tegelikult alustati läbirääkimisi juba eelmisel nädalal, kuid protsess võtab aega.

Praegu kehtib hinnalagi 60 USA dollarit barreli kohta, mis kehtestati möödunud aasta detsembris. Kokkuleppe järgi peaks hind olema vähemalt viis protsenti alla Vene toornafta praeguse turuhinna. Kuivõrd Venemaa naftabarreli hind on viimasel ajal keskmiselt mõni dollar üle 50, siis peaks sinna piirimaile jääma ka hinnalagi.

Kremli tulus lõikaks selline hind üsna suure tüki ära, ent küsimus on, kas G7 ja Euroopa Liidu riikidel on piisavalt julgust nii kaugele minna. Ning Urmas Reinsalu ülesanne ongi neid kuluaarides veenda, et hinnalagi peab olema võimalikult madalal.