Eelmisel nädalal õppisime avaliku teenistuse kohta ühe uue väljendi: "fiktiivne ametikoht". See riigiprokuratuuri lendu lastud sõnapaar võttis ajakirjanduses kenasti tuld, mitme ajakirjaniku jaoks oli politsei peadirektor Elmar Vaheri ja teise politseiniku, Eerik Heldna "fiktiivse töösuhte süü" nädala lõpuks juba üheselt ja lõplikult selge. Mis sest, et süüdistuseni pole politsei rotatsiooniskandaalis veel jõutud ning eelmisel nädalal esitatud kahtlustustki nimetab prokuratuur "esialgseks".

Eesti lähiajalugu teab mitut ametnike vastu suure meediakära saatel alustatud kriminaalasja, mis kahtlustusest kaugemale ei jõudnudki.

Olgu ühe tuntumana nimetatud tollasele majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantslerile Marika Priskele 2010. aasta novembris ühe suure tee-ehitusprojektiga seoses esitatud kahtlustus. Kahtlustuse esitamise operatsioon oli suurejooneline. "Kuidas kantsler Marika Priske impeerium kokku varises," teatas toona uudisteportaalis ilmunud tõtakas pealkiri. Lugu kirjeldas seda, kuidas seitse uurijat õhtupimeduses kantsler Priske kodu puistasid. Hiljem selgus, et asjata.

Sama, 2010. aasta septembris oli Harju maakohus lõpetanud määrusega kriminaalasja riigisaladuse lekitamises kahtlustatud kaitseväe ohvitseri Rene Toomse vastu. Kahtlustuse kohaselt oli kapten Toomse Afganistani missiooni üksuseülemana avalikustanud salastatud välisteavet. Kriminaalasi lõpetati avaliku huvi puudumise tõttu. Aasta varem oli aga kaitsepolitseiamet oma aastaraamatus kahtlustuse üksikasjad avalikustanud. Kapten Toomse mõisteti avalikkuses süüdi enne ametliku süüdistuse esitamist.

Õiguskantsler Indrek Teder tõdes hiljem, et Rene Toomse nime avaldamine kaitsepolitsei aastaraamatus polnud õige. Kapten Toomse juhtumi puhul võib tagantjärele targalt öelda, et tema kriminaalasja tingisid töised pinged sõjapiirkonnas Briti kolleegidega. Eesti riik on Rene Toomsele siiani vabanduse võlgu, kriminaalasja alustati Briti sõjaväelaste emotsionaalse raporti peale, milles muuhulgas heideti Eesti ohvitserile ette, et ta ilmus koosolekule ilma pastapliiatsita.

Saab olema huvitav jälgida, kas ja millises kõneviisis kaitsepolitseiamet oma endise, ametist tüliga lahkunud kolleegi Eerik Heldnat ja teisi praeguse politseiskandaaliga seotud isikuid oma peatselt ilmuvas aastaraamatus mainib. Väga loodan, et aastaraamatut ei kasutata käimasoleva protsessi mõjutamiseks. See oleks ka üsna selge märk kriminaalasja sisulisest nõrkusest.

2007. aastal pidid justiitsminister Rein Lang ja siseminister Jüri Pihl prokuratuuri tegevusse sekkuma, et lõpetataks alusetu, aga üha suuremaid pöördeid võtnud kriminaalasi prokurör Lauri Aasmanni vastu. Ei saa välistada, et ka praeguse kriminaalasja suhtes alustataks välist järelevalvet, kui tegemist poleks valitsustevahelise ajaga, mil uus riigikogu veel kogunenud pole.

Kaitsepolitseiameti halvad suhted oma endise kolleegi Eerik Heldnaga olid laiemalt teada. Selle teadmise taustal on kahtlustuse esitamise ajastus käimasolevas "politseiskandaalis" sama märkimisväärne kui kahtlustuse sisu.

Peaminister Kaja Kallas tõttas 23. märtsil "Aktuaalsele kaamerale" antud kommentaaris juhtunu põhjusi diagnoosima, öeldes, et skandaali põhjustas "nõukogude-aegne harjumus riigi tagant varastada". Paar lauset hiljem Kallas küll parandas ennast, öeldes, et tuleb selgeks teha, kas üldse mingi rikkumine on toimunud.

Valimised võitnud Reformierakonna juhi komistus võis olla tingitud ärevusest, sest tema erakond oli mõni aeg varem enne valimisi teinud politseijuht Elmar Vaherile ettepaneku võimalikus tulevases valitsuses siseministri koht võtta. Seda ettepanekut pole Reformierakonnal põhjust praegugi veel ülepeakaela häbeneda. Aga noh, vähemalt ei hakanud peaminister politseid parastama, nagu seda tegid EKRE ja Isamaa juhtpoliitikud.

Riigiprokuratuuril on nüüd tänamatu ülesanne tõendada, et üks riigiasutus sõlmis oma töötajaga "fiktiivse töösuhte". Kui Eerik Heldna värbamine ja roteerimine teise asutusse käis PPA-s kehtivaid reegleid järgides, saab see olema keeruline. Seda isegi juhul, kui Heldnale sai osaks erikohtlemine ja ainelised hüved.

Rotatsioon on riigiasutuses nimelt väga levinud ja legitiimne nähtus, selle rakendamisel aga ollaksegi vägagi valikulised ja sellega kaasnevad tahes tahtmata ainelised hüved, olgu selleks või kindlus, et inimesele on tagatud oma nn lähteasutuses töökoha olemasolu pärast rotatsiooni lõppu.

Kui näiteks X ministeeriumi ametnik soovib kogemuse täiendamiseks minna tööle ministeeriumisse Y, aga tahab endale jätta võimaluse koduministeeriumisse naasta, siis seab ta sammud ministeeriumi personaliosakonda ja küsib, kas oleks võimalik saada rotatsiooni. Sellist võimalust ei anta igaühele. Kõik sõltub tööandja otsusest, kui väärtuslikuks konkreetset ametnikku asutuse tuleviku jaoks peetakse. Kui soov on mõlemapoolne, viiakse ametnik rotatsioonikohale, kusjuures lähteministeerium talle selliselt jätkuva töösuhte eest midagi ei maksa.

Sellist skeemi kasutatakse reeglina jõuametkondades, välisteenistusse siirduvate inimeste, aga ka juristide puhul, isikupõhiselt ka muudel juhtudel. Rotatsiooniotsused vormistatakse asutuse rotatsiooniplaanis, aga need võivad olla ka üksikud ja valikulised. Seega pole ükski rotatsioonikoht "fiktiivne" ainuüksi seetõttu, et seda võimaldatakse valitutele. Organisatsiooni tulevikuplaanid "roteeritava" inimesega, st selle inimese tulevikuväärtus organisatsiooni jaoks, on see, mis otsuse tegemisel tavaliselt loeb. PPA ja teiste eripensionit võimaldavate teenistuste jaoks on eripension aga võimas lisaargument, millega konkreetne inimene oma organisatsiooni tulevikuga pikemalt siduda.

Muide, Eestis on ka ühe ministeeriumi kantsler siirdunud teise ministeeriumi kantsleriks nii, et talle tekitati lähteministeeriumisse nõuniku ametikoht, millel ta mitte kunagi päriselt ei teeni ja mille eest talle ka palka ei maksta. Kas selline valikulise roteerimise laialt levinud praktika ka hea toon on ja kuivõrd see soodustab läbipaistvust ja verevahetust riigiasutustes, on eraldi küsimus. Roteerimine võib olla ja on ka olnud üks viis avalike konkursside vältimiseks.

Nii nagu kahtlustatavate osas ei tasu võtta ennatlikke seisukohti, pole seda vaja teha ka süüdistajate suhtes. Aeg annab ka selles kriminaalasjas arutust.

Tõendeid fiktiivsete töösuhete kohta avalikus sektoris tasub aga üldiselt otsida pigem töösuhete lõpetamise faasist. Nii on esinenud juhtumeid, kus ametnikule lahkumistasu võimaldamiseks vormistatakse temaga pärast teenistusaja lõppu mõnekuune käsundusleping. Mõnikord on sellise lepingu alusel tellitav töö sümboolne ja lepingu peamine mõte ametnikule lahkumistasu maksmise võimaldamine juhul, mil seadus seda ette ei näe.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.