Raudsiku sõnul näitab Hiina eestvedamisel toimunud Iraani ja Saudi Araabia leppimine Pekingi mõju kasvu Lähis-Idas. Tegemist on tema sõnul aga jätkuga Hiina juba aastaid astutud sammudega oma mõju laiendamiseks kolmandas maailmas. "Lähis-Ida on järgmine punkt selles reas," sõnas ta.

Raudsik märkis, et Hiina astumine Iraani ja Saudi Araabia lepitamisse oli üllatus, sest tegelikult algas see protsess juba varem Pekingi osaluseta.

"Kui me vaatame natuke ajas tagasi, mis see eellugu oli Iraani ja Saudi Araabia kõneluste vahel, siis seal ei olnud Hiinast üldse juttu. Eellugu algas mõni aasta tagasi ja see hakkas peale Iraagis, mis on tegelikult nende kahe riigi vahel. Tegelikult Iraagi peaminister toona ja hiljem ka Iraani välisminister olid need, kes Iraani ja Saudi Araabia kokku tõid," rääkis ta.

"Tegelikult jõudis Bagdadis toimuda viimase pooleteise aasta jooksul viis kõrgetasemelist kohtumist. Nende ümber oli palju salapära, sest palju nendest väljapoole ei räägitud, kuna tulemus oli ebaselge, aga need kohtumised Bagdadis toimusid. Ja ma arvan, et Iraagi rollist ka selle leppimise juures on võib-olla natuke mööda vaadatud, sest nemad on tegelikult minu hinnangul selle musta töö ära teinud," lisas ta.

Iraani ja Saudi Araabia leppimine on Raudsiku sõnul Iraagile sisepoliitiliselt kasulik.

"Ma arvan, et Iraagi vaates oli see loogika, et kui nad suudavad need kaks konkurenti omavahel kuidagi lepitada, siis sisepoliitiliselt neile on see hea just seepärast, et see võitlustanner kaob Iraagist ära. Selline loogika ja mõtlemine seal on. Ja arvan, et see peab paika, et kui pinged on väiksemad, siis see Iraagile avaldab positiivset mõju," selgitas ta.

Lõplik otsus leppimislaua taha tulla oli Raudsiku sõnul aga hoopis Saudi Araabial.

"Kui nüüd seda triot vaadata – Iraan, Saudi Araabia ja Hiina –, siis tegelikult, kes selle päris otsuse tegi, kelle käes tegelikult kõik hoovad olid, ei olnud Peking, kes survestas ühelt poolt Iraani ja teiselt poolt Saudi Araabiat laua taha tulema, kokku leppima. Nagu mainisin, Iraagi roll oli siin suhete ülessulatamisel hästi oluline, aga lõplik otsus tegelikult oli Saudi Araabial, kes signaliseeris USA-le, et maailmas on teisi suurvõime, teisi riike, kellega me kindlasti kavame täna suhelda ja tulevikus ka. Ja seda on ka kroonprints Mohammed bin Salman varem maininud, et nad tahavad ruumi, et neil oleksid valikud ja nad ei sõltuks ühest suurjõust maailmas," selgitas Raudsik.

"Ja paralleelselt – nüüd jõuame Iisraeli – see on tegelikult olnud Iisraeli välispoliitika. Kui vaatame ka Benjamin Netanyahut, siis ühel hetkel ta käis Moskvas kordades rohkem kui Washingtonis, eriti mis puudutas Süüriat. Iisraelil on ju tegelikult, olles USA liitlane, olnud väga palju valikuvõimalust ja -vabadust ja Saudi Araabia tahab midagi sarnast," lisas ta.

Raudsik rääkis, et Lähis-Idas on jäänud selja taha tormiline kümnend ning edaspidi soovivad riigid pigem rahu üksteise suhtes hoida.

"Me näeme kogu regioonis ka laiemalt, et riigid kui suveräänid, nende keskvõimud on tugevnemas ja see pole veel lõpuni jõudnud. Ehk kuni need riigid ka tugevamaks muutuvad, siis mulle tundub, et nende pealinnade oma huvi on ka rahu hoida üksteise suhtes, et tegelikult keegi täna regioonis ei soovi olla sellises turmtules nagu nad on olnud," rääkis ta.

Raudsiku hinnangul on praegu ebatõenäoline, et Hiina Lähis-Ida rahuloome USA-lt üle võtaks.

"Küsimus on selles, kellel lõplik sõna ja määrav roll on. Et Hiina selle üle võtaks, on pigem praegu ebatõenäoline. Ka Iisraeli liitlane on lõpuks ikkagi USA. Saudi Araabia suurim liitlane on USA. Araabia Ühendemiraatide suurim liitlane on USA. Kõik, mis seal ümber toimub, viitab, et see on see vabadus, mida need riigid tahavad. Kui ideoloogilises vaates vaatame, siis seal ühisosa Hiinaga on ju olemas, et demokraatlikud riigid nad ükski päriselt ei ole – Saudi Araabia, Bahrein, Katar, Araabia Ühendemiraadid – ja Hiinaga vähemalt see osa neid küll seob," rääkis Raudsik.

Raudsik usub, et Saudi Araabiaga suhete normaliseerimise eeldus on see, et Iraan paneb oma tuumaprogrammi vähemalt ootele.

"See, et Iraani tuleb tagasi hoida tuumarelva saamisest, on tegelikult laiem konsensus. Ja see on Araabia riikide jaoks samamoodi oluline. Nende lepete täpseid tingimusi ju täna ei tea, aga see, et Iraan astub sammu, pool sammu tagasi ka oma tuumaprogrammi juurest, võib olla vabalt osa sellest, saades vastutasuks majanduslikku koostööd ning näiteks abi ja tuge teiste riikide, näiteks Süüria juures. Siin paralleelselt kohe Saudi Araabia ütles, et nad on valmis ka Süüriaga suhteid normaliseerima," selgitas ta.