"Mina töötan veel kõvemini!" Niimoodi ütles tubli hobune George Orwelli "Loomafarmis". Koguni mitu korda, alati, kui olukord loomamaailmas muutus raskemaks. Ta mõtles ühiskonna peale ja töötas selle hüvanguks. Tundub, et samamoodi ütleb ka tema kolleeg Maarjamaal, tori hobune, kuigi teise rõhuasetusega.

Kui olud muutuvad, on esimene küsimus, kuidas inimesed neile reageerivad, kuidas hakkama saavad ja kuidas nad ise muutuvad oma hinges ja südames. Nagu näiteks praegu, kui hinnad tõusevad ja peagi hakkavad tõusma ka maksud; kui bürokraatia surve – nii omaalgatuslik kui ka Brüsseli signaalivõimendina – tugevneb ning asjad lähevad võib-olla üldse karmimaks.

Enam-vähem kindel, et väliselt ei muutu peaaegu midagi. Neid, kes käisid Kreekas, kui maa oli sügavas kriisis, üllatas, et tänavakohvikud olid ikka rahvast täis. Meil on tänavakohvikud alati rohkem turistidele, meil on teised indikaatorid, peamiselt seoses oma uru vooderdamisega. Majadele lüüakse endiselt uusi katuseid ja vahetatakse aknaid. Kraanade saledad nokad koogutavad linnade kohal, endiselt ehitatakse elamuid, ja mitte sisserändajaile, vaid endistele, kes lihtsalt kolivad paremasse urgu.

Pole näha pooleli jäänud villasid aedlinnades, igal juhul mitte rohkem kui varem jne. Või võtame autod. Kütusehindade tõusu ja liikluse ebainimlikkuse taustal oleks võinud ammu oodata, et autostumine pidurdub. Võta näpust. Korraks nagu sõitis neid vähem, aga ammu on ummikud taas igapäevane asi. Mitu autot eramu õuel on pigem reegel kui erand. Nii on see muidugi kõikjal. Inimkond ei pöördu tagasi vähem mugavate eluviiside juurde. Uut "keskaega" pärast praegust "antiiki" ei tule, kuigi noored organiseerivad selle nimel kliima- ja muid ristisõdu.

Hinnatõus? Sellises hinnatõusus me tahaksimegi elada, võib mõni praalida. Enamasti kuulub ta inimtüüpi, kes igasuguse korral ajal hakkama saab. Just seesugused on ülejäänutele (n-ö maksuküürueelsetele) rollimudeliks.

Sellele, et eestlased millegi vastu ei protesti, on ammu tähelepanu juhitud. Tõepoolest, praegu võiksid toimuda meeleavaldused, streigid, lock outid. Seda enam, et tegu on otseselt toimetulekuga, mitte nagu Prantsusmaal, kus miljonid on tänaval pensionipiiri edasilükkamise pärast, mis meile tundub hellitatud laste jonnina.

Meil kiruvad inimesed isekeskis, natuke jõuab ka sotsiaalmeediasse, aga mitte rohkem. Põhjusi on mitmeid. Küllap mõned saavad aru, et väikese riigi pidamise raskus on lõpuks lihtsalt ilmnema hakanud. Mõnel aatelisemal on ehk piinlik oma riigi vastu meelt avaldada. Aga enamiku jaoks on asi proosaline. Inimene lihtsalt ei usu, et protestist mingit kasu oleks ega hakka aega ja energiat raiskama. Parem varblane käes, kui kana katusel. Ei, mitte isegi varblane, piisab sitikast – ikkagi midagi kindlat. Ta ei raiska paari tundigi loosungite all seistes.

Meie inimene ei mõtle järjekordse raskuse puhul, kuidas seda protestiga tagasi pöörata, vaid kuidas sellega kohaneda. Peamine, et tal ei ole mingitki kavatsust ise kehvemini elama hakata ("Ega ma loll ole. Ja teised vaadaku, kuidas nemad hakkama saavad."). Siin on lai spekter. Ta küll vaatab üle oma kulud ja natuke ökonomiseerib, aga mitte oluliselt. Kordame: ta ei kavatse kuhugi "langeda". Jalgratastega sõitmine ja juurikate kasvatamine on elustiili, mitte kokkuhoiu küsimus.

Põhiline on ikka üritada ise rohkem teenida, ükskõik kuidas. Siinkohal võib leida strukturaalse paralleeli ühe teise sotsiaalse "hookuspookusega". Teatavasti oli soveti ajal poodidest vähe saada, see-eest kodudes oli kraami suhteliselt palju. Enamus hankis kõike kuidagi "kõrvalt". Praegu on muidugi letid lookas, aga inimestel pole raha, et osta. Täpsemalt öeldes ei peaks olema (kui vaadata keskmist sissetulekut). Sest tegelikult ikka on. Nad teevad raha kõrvalt, alt ja ülalt ja lõppkokkuvõttes kulutavad endiselt päris palju.

Nende hulk, kes peavad mitut töökohta, on kindlasti tõusuteel. Aga otsitakse muidki võimalusi. Kõik optimeerivad oma makse, ettevõtja kalduvustega isikud uurivad "halle tsoone" ja muudavad raamatupidamist loomingulisemaks. Kasvab nende hulk, kes katsuvad end riigi rahakoti külge imeda. Mitte küll nagu Aafrikas, kus üks valitsusaparaadi töötaja toidab tervet hõimu, aga ikkagi. Riigiettevõtete muinasjutulised tulemustasud tekitavad nördimust, aga veel rohkem imetlust ja kadedust.

Siis veel nähtus, mida oleks liiast tembeldada riigivarguseks, sest see on meile sovetiaegne termin ja üldiselt passib nende rahvaste suhu, kes sõna "riik" öeldes häält väristavad, kes on sõlminud riigiga püha abielulise lepingu. Pigem võiks seda nimetada kohtuväliseks kokkuleppeks oma südametunnistusega. Lennart Meri tsiteeris meile John F Kennedyt, et enne kui küsida, mida mu riik on teinud minu heaks, tuleb küsida, mida mina olen teinud oma riigi heaks. Tõenäone, et mõned rõhud selles maksiimis paigutuvad tavakodaniku teadvuses praegu ümber.

Kokkuvõttes ei maksa arvata, et peatselt hakkab kostma ulgumist ja hammaste kiristamist. Luuserite arv ehk natuke suureneb ja Valli baari klientuur kasvab. Aga meile ei hakka tänavail massiliselt vastu tulema palavikuhaige pilguga viledates vammustes kogusid. Kerjuste, enesetappude ning prostitutsiooni hulk ei suurene. Ei tõuse enam ka välismaale minejate protsent. Eesti elu muutub lähikümnendeil veelgi asjalikumaks, veelgi asisemaks. Seal ta on – tori hobuse unenägu.