Kuni 2006. aastani võis Eestis karistada igasuguse vaenu õhutamise eest. Siis, Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu võimu ajal, muudeti seadusetäht kitsamaks. Praegugi saab karistada ainult neid, kelle üleskutsed põhjustavad ohtu kellegi elule, tervisele või varale.

Läinud aastal laitis riigikogu maha toonase justiitsministri Maris Lauri juhtimisel valminud eelnõu, mis oleks aastaid kehtinud kitsenduse lihtsalt ära kaotanud. Toona kõlasid väited, et niimoodi satub ohtu sõnavabadus.

Neljapäeval jõudis kooskõlastusringile uus eelnõu. See lubab karistada neid, kes õhutavad avalikult vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele viisil, mis võib ohustada avalikku korda. "Avalik kord" on selles eelnõus kesksel kohal, ütles justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Markus Kärner ning lisas, et siin ei mõelda nii-öelda tavalist avalikku korda, mida saab rikkuda purjuspeaga tänaval laamendades.

"Siin mõeldakse, et viis, mis võib ohustada avalikku korda, on selline viis, mis annab aluse karta, et sellele õhutusele võib järgneda vägivallategu või mis võib oluliselt ohustada ühiskonna turvalisust," selgitas Kärner ning märkis, et sarnases sõnastuses täpsustus pandi ka eelnõusse.

Suurema kaaluga kõneleja peab ka rohkema eest vastutama

Kuid vägivallategu ja ühiskonna turvalisust eelnõus lahti ei selgitata. Eelnõu seletuskirjas märgitakse, et ühiskonna turvalisust ohustab niisugune avalik üleskutse, mis võib piisava tõenäosusega viia erinevate süütegudeni näiteks süütamiste või vara lõhkumiseni aga ka inimeste süsteemse hirmutamise, tagakiusamise, diskrimineerimise või alandamiseni.

"Ühiskonna turvalisust ei ohusta oluliselt lihtsalt see, et keegi tunneb ennast solvatuna või et teda võidakse diskrimineerida. Me räägime just ühiskonna kesksest turvalisusest, sellest, kui turvaliselt inimesed ennast ühiskonnas tunnevad," selgitas Kärner.

Niisuguse mõju hindamiseks ei saa tema sõnul vaadata ainult seda, mida öeldi. "Seda tuleb hinnata erinevate tegurite koosmõjul. Kus seda on öeldud, kes on öelnud, kellele see suunatud on. Ja seeläbi on võimalik jätta välja mingid tühised solvavad kommentaarid või läbimõtlemata sotsiaalmeediapostitused või labasused," rääkis asekantsler, kelle sõnul on oluline hinnata sedagi, kui mõjukas on ütleja.

Sisuliselt peaks politsei ja kohus hindama, kas linnapea sõna maksab rohkem kui kojamehe sõna. "Kui keegi paneb lihtsalt kuskil uudisteportaalis mingisuguse kommentaari, kus ta kutsub üles vägivallale rahvuse vastu või ütleb, et nad pole tema meelest inimväärsed inimesed ja neile ei tohiks mingeid õigusi tagada, siis selline anonüümse inimese pandud postituse puhul on väga raske öelda, et me näeme, et see on sellisel viisil toime pandud, et ta võib päriselt ühiskondlike protsesse mõjutada," selgitas Kärner.

Samas võib olukord olla teine, kui vägivallale või diskrimineerimisele kutsutakse üles mõttekaaslaste eest laval peetud kihutuskõnes, eriti kui seda teeb autoriteetne inimene või kui vaenu õhutatakse süsteemselt.

"Need on kõik need asjaolud, mida saab arvesse võtta. Ja siis tulebki anda see hinnang, et kas me võime selle üleskutse põhjal jõuda arvamuseni, et see ei pruugi jääda ainult üleskutseks," sõnas Kärner.

Ministeeriumi hinnangul on eelnõu kasutusvõimalused endiselt kitsad

Aga mida siis teha olukorras, kui tuntud inimene kordab kõnepuldist Eesti poliitilisse folkloori kinnistunud lauset "kui on must, näita ust"?

"Ühe kontekstivälise lause põhjal ma pigem ei näe, et tegemist oleks viisiga, mis võib oluliselt mõjutada ühiskonna turvalisust," vastas Kärner. "Aga kas see võib selleks minna mingis teises kontekstis, mingis kihutuskõnes, siis jah, võib," lisas ta.

Eelnõu seletuskirjas rõhutatakse, et üleskutses vihkamisele peab väljenduma äge sallimatus mitte pelgalt pahameel või ärritunud reaktsioon. Samas seisab eelnõus, et keelatud on ka avalik diskrimineerimisele õhutamine. "See on üks vaenu väljendusvorm, mis seisneb üleskutses piirata kaitstud rühmatunnuste alusel isikute õigusi ilma seadusliku aluseta," seisab seletuskirjas.

Mitmes riigis on juhtunud, et sooneutraalse abielu seadustamise järel kerkib esile neid, kes kutsuvad ametnikke või notareid üles, et need kahe mehe või kahe naise vahelist abielu ei registreeriks. Teised ütlevad, et nendele abielupaaridele ei võiks rentida peoruume või küpsetada pulmatorte. Ja tihtipeale on ütlejate seas ka mõjukaid ja tuntud inimesi. Kuidas riik niisugusele olukorrale reageeriks?

"Ta on põhimõtteliselt diskrimineerimisele õhutamine aga seal on küsitav see aspekt, et kas me näeme seal olulist ohtu ühiskonna turvalisusele," sõnas Kärner. "Me näeme kindlasti ohtu sellele, et nende inimeste põhiõigused ei ole kaitstud. Aga see turvalisuse aspekt on midagi täpsemat, kui üksnes kõigi põhiõiguste tagamise küsimus. See kriteerium ei pruugi täidetud olla."

Eelnõu seletuskirjas lisatakse, et üleskutsed ei pea alati olema selgelt üleskutsena sõnastatud ning vaenu õhutamine võib tuleneda ka sõnumi kontekstist. "Õhutamine ei pea olema ainult suuline, vaid see võib toimuda ka näiteks kirjutise, piltide või muu materjali avaliku levitamise või jagamise kaudu," märgitakse seletuskirjas.

Samuti rõhutatakse seletuskirjas, et eelnõuga ei keelata usulisi arvamusi või veendumusi, samuti nende aluseks olevate tekstide esitamine. "Asjaolu, et isikud, kes järgivad ekslikuks tunnistatud veendumust või elavad kellegi veendumuse kohaselt patusel viisil, võivad olla sellise sõnumi tõttu solvunud või alandatud, ei muuda selle sõnumi edastamist veel sõnavabadusega mitte kaitstud teoks," märgitakse seletuskirjas.

Viidates Euroopa Liidu õigusele, lisatakse seletuskirjas, et õhutamine võib seisneda ka agressiooni, genotsiidikuriteo või sõjakuriteo eitamises või äärmuslikus labastamises. Markus Kärner täpsustab, et näiteks Holokausti või Armeenia genotsiidi eitamine iseenesest veel kuritegu ei oleks.

"Ka sel viisil on võimalik vaenu õhutada aga selles eitamises peab olema ka vaenu õhutav element sees. Mitte lihtsalt see, et inimene ei usu, et selline ajalooline sündmus leidis aset ja ta seab selle kahtluse alla, isegi, kui tal ei ole selleks argumente," selgitas Kärner.

Aga kui keegi ütleb, et türklaste tegusid Armeenias võiks korrata? "Siis on vaidluse küsimus, et kellele see on suunatud ja kas see on üleskutsena käsitletav kuid seal on tõesti võimalik näha õhutamist," vastas Kärner, kuid märkis, et arvestama peab ka teise kriteeriumiga. "Et kas ta on öeldud avalikku korda ohustaval viisil, ehk kas on alust karta, et pannakse toime vägivallategu."

Reinsalu on kriitiline

Isamaalane Urmas Reinsalu märkis, et nii avalik kord kui ühiskonna turvalisus on õigusmõistetena sisustamata. "Selliste abstraktsete mõistete kasutamisega karistusõiguses ei saa kindlasti nõus olla ja selliste tühjade mõistete kuhjamine meenutab mulle Venemaa ekstremismivastaseid seadus," rääkis Reinsalu.

Reinsalu hinnangul pole abi ka sellest, et eelnõu seletuskirjas on ühiskonna turvalisust mõjutavaid sõnumeid lahti selgitatud ja viidatud tegudele, mis võivad viia diskrimineerimiseni, alandamiseni või vägivallani.

"Need on näited ja kui te kirjutate Google'i otsingusse "ühiskonna turvalisus", siis te saate seal väga erinevaid osundusi," sõnas Reinsalu ning lisas, et turvalisus on suuresti tunnetuslik. Lisaks märkis ta, et kui praegune seadus räägib üksikisikule osaks langevatest ohtudest, siis eelnõus mainitakse ühiskonna turvalisust.

"Turvalisuse vaste on ju ka julgeolek. Riikliku julgeoleku komitee töötas okupatsiooni ajal, mis ka defineeris väga holistlikult oma tegutsemisperimeetrit," rääkis Reinsalu. Tema hinnangul peaks seadus võimalikult täpselt kirjeldama, mille eest karistada saab.

"Karistusseadustik, mis hakkab määratlema ühiskonna sõnavabaduse piire ja inimese vabaduse piire ei saa olla üles ehitatud lootusele, et äkki praktikas midagi ei juhtugi ja äkki pääseme üle noatera," rääkis Reinsalu.

Euroopa Inimõiguste Kohtu lävi on eelnõust madalamal

Justiitsministeeriumi asekantsler Markus Kärner ei pelga vaenukõne punkti sisustamist kohtute tööks jätta. "Kohtud ju tõlgendavad igapäevaselt karistusnorme, mis riigikogu on kehtestanud ja riigikohus on korduvalt kuriteokoosseisude tõlgendamisel pooldanud kitsendavat tõlgendamist, ehk ebamäärasuse korral tõlgendatakse seadust pigem kitsamalt," sõnas Kärner.

Riigikohtust edasi võivad nii mõnedki kaasused jõuda Euroopa Inimõiguste Kohtusse. "Selle eelnõu eesmärgiks on sätestada karistatavana kõige raskemad vaenukõne vormid. Ja Euroopa inimõiguste kohus on oluliselt allapoole seda süüteokoosseisu jäävate väljenduste eest karistamist pidanud konventsiooniga kooskõlas olevaks," rääkis Kärner.

"Pigem on seda ohtu küll raske näha, et kui keegi siin peaks vaenu õhutamise eest karistada saama, siis võiks inimõiguste kohus öelda, et tema väljendusvabadust on liialt piiratud," lisas Kärner.

Seni on vaenu õhutamise paragrahvi harva tarvitatud. 2002.-2005. aastani, mil karistada võis veel igasuguse vaenu õhutamise eest, määrati kuus karistust kuriteo ja viis väärteo eest. Sealt edasi, alates 2006. aastast pole vaenuõhutamise kuriteos kedagi süüdi mõistetud. Väärteokaristusi on kogunenud 14. Neist kuus pärinevad läinud aastast, mil sama paragrahvi toel tegeldi avalike agressioonitoetajatega.

Seda, kui tihti uuendatud seadusepunkti pruukima hakatakse, eelnõu mõjuanalüüsis ei hinnata. Markus Kärner loodab, et seda ei lähe üldse tarvis. "Suurepärane on see, kui keegi ei pane neid tegusid toime, sest kõik saavad ühtemoodi aru, mis on normaalne väljendusvabadus ja mis ei ole." Kärneri sõnul on täpset numbrit keeruline prognoosida. "Küll aga olen ma kindel, et vaadates, kui kitsalt see koosseis sõnastatud on, me kindlasti arvukatest süütegudest ei räägi. See arv saab olla väga väike kui üldse," lisas Kärner.

Eelnõu mõjude hinnang mahub seletuskirjas paarile leheküljele. Muuhulgas märgitakse seal, et muudatustega "soodustatakse ühiskonna kokkukuuluvust ja teadlikkust. Selline tagajärg avaldub nii avalikes kui ka erasuhetes (sh töösuhted, teenuste osutamine)."