Eesti riigi poliitiline süsteem on settinud piisavalt kaua, et selle võime iseennast seestpoolt muuta on vähenenud. Pikkade aastate jooksul on paljud tegutsejad selles süsteemis leidnud oma mugava ja sobiva koha ning töötanud sisse sidemed teiste sealsete tegutsejatega. Nende loomulik soov on seda positsiooni hoida, võimalusel tugevdada.

Selles ei ole ilmtingimata midagi head või halba, lihtsalt süsteemi loogika on selline. Muutused toimuvad siis, kui on märgatav väline surve või kriis. Praegu sellist kriisi ei ole. Kuid praeguses poliitilises olukorras on palju potentsiaali selle tekkeks. Pinget koguneb mitmest allikast.

Möödunud valimised tekitasid kui mitte unikaalse, siis kindlasti väga teistsuguse seisu Eesti poliitilistel maastikul. Sellist võimu- aga ka ideoloogilist kontsentratsiooni ei ole riigikogus ammu kui üldse olnud.

Emotsioonidest tulvil valimiskampaania lõpusirgel oli üheks määravaks teguriks EKRE ja Venemaa paralleeli konstrueerimine ning seeläbi tekitatud hirm. See surus alla EKRE toetuse ning mobiliseeris Eesti 200 ja Reformierakonna valijad. See omakorda liigutas erakondade toetuse valimiste momendiks väga teistsuguseks, kui see varasematel kuudel oli olnud.

Koalitsioonierakondade kokkulepitud poliitikad, näiteks igasugused maksutõusud senise astmelise tulumaksusüsteemi kaotamise nimel, ning nende elluviimise viis – kiirustades ja igasuguse sisulise arutelu ning analüüsita – viisid need toetusnumbrid kiiresti tagasi tasemele, kus need olid paar kuud enne valimisi.

Reformierakond ja Eesti 200 jäid ilma oma valimisboonusest ning on valitsemiskaristust otsa saamas. Lisaks peab Eesti 200 kõik oma kasvuraskused üle elama valitsusvastutuse kõrgendatud tähelepanu ja pinge all, mis samuti nende toetusele hästi ei mõju. Samal ajal kerkis EKRE valimisteks allasurutud toetus tagasi kampaaniaeelsele tasemele. Ei tundu realistlik, et avalikus arvamuses võiks taastuda valimishetke toetuste jaotus.

Ühesõnaga on väga tõenäoline, et järgmised neli aastat näeme, et avaliku arvamuse ja erakondade jõujoonte jaotus riigikogus on väga erinevad. See on esimene potentsiaalne moment, kust pinged võivad välja areneda. Mediaanvalija soovib ühte, mediaan riigikogu liige aga midagi muud. Riigi poliitiline väljund võib olla süstemaatiliselt nihkes võrreldes sellega, mida valijaskond keskeltläbi tahaks. Kui nii läheb, siis on see nagu vesi, mis tilgub pähe: piisavalt pika aja peale hakkab väga valus.

Sellele aitab kaasa kahe suurema erakonna strateegiline positsioon. Reformierakonna jalgealune on äärmiselt kindel. Vähemalt praegu ei pea nad avaliku arvamuse pärast väga muretsema. Nad saavad olla neli aastat valitsuses, neil ei ole puudust võimalikest koalitsioonipartneritest ning igas võimalikus kombinatsioonis on neil võimupositsioon. Neil ei ole ka väga palju vastaseid, kes oleksid valmis nende vastu väga raevukalt võitlema.

Lootus mingil hetkel enne järgmisi valimisi valitsusse saada ilmselt kammitseb Keskerakonda ja Isamaad. See takistab neil astumast samme, mis suhteid võimuerakonnaga liigselt rikuks või pingestaks.

Kuid on üks erakond, millel selliseid piiranguid ei ole ja millel ei ole võitlemisest midagi kaotada. See on EKRE. Neil ei ole mingit lootust enne järgmisi valimisi valitsusse saada. Mis saab pärast, sõltub suuresti Reformierakonna valitsuste saatusest järgnevatel aastatel.

EKRE on positsioonis, et samm-sammult suruda võimuerakonda sellisele territooriumile, kus on üha tõenäolisem, et see teeb valitsemiseks parlamentaarse demokraatia mõttes küsitavaid samme. Nagu näiteks seaduste ja seadusmuudatuste vastuvõtmine ilma parlamentaarse aruteluta, sidudes neid valitsuse usaldushääletusega.

See on mehhanism, mis on mõeldud kasutamiseks väga harva ja erandlikel juhtudel. Kui see peaks muutuma normiks, siis on see väga hea pinnas osutamaks, et valitsus on pannud parlamentaarse demokraatia Eestis seisma ning valitseb sisuliselt omapead. Pinget tekib juurde.

Nii on täiesti arusaadav, miks valitsusel ei jätku opositsiooni suhtes kannatust. Ei saa ju lasta ennast nurka ajada, eriti kui toetus valimistel on olnud nii suur. Kõik muu peale oma tahtmise saavutamise omadel tingimustel tundub kaotusena. Sellises olukorras on lihtne opositsiooni üle nalja visata, neid naeruvääristada ja pisendada. Ja on keeruline kuidagi tõsise näoga sellise olukorraga suhestuda.

Suures plaanis ei ole see produktiivne. Taolisel dünaamikal on potentsiaal tekitada ühiskonnas laiemat rahulolematust poliitilise protsessi ja valitsemisega. Pinget tekib juurde.

Kust jookseb valulävi ning mis juhtub siis, kui see ületatud saab? Seda ette ei tea. Kuid praegu ilmselt liigume kursil selle ületamise suunas. Ei ole kindel, kas kuum suvigi suudab pingeid leevendada.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.