USA valitsus on pidevalt rõhutanud, et toetab Ukrainat sõja võiduni, kuid on keeldunud lõpuni selgitamast, mida ameeriklased täpselt silmas peavad. Ukraina jaoks tähendaks võit kogu territooriumi tagasi võtmist, sõjakurjategijate kohtu ette toomist ja reparatsioone.

"Ukraina defineerib praegu võitu niimoodi. See ei pruugi aga alati nõnda jääda. Ma arvan, et võiduks võidakse pidada ka väiksema haardega lahendust. See on aga Ukraina ja ausalt öeldes USA ametnike otsustada," ütles USA endine suursaadik Ukrainas John Herbst.

Viimastel kuudel on kogu maailma meediaväljaannetes aina rohkem kirjutatud, et järjekordse talve lähenedes on ukrainlasi haaranud hukutunne. Valmistutakse Venemaa rünnakuteks kriitilisele taristule samal ajal, kui lääne sõjaline abi tilgub läbi sõela ja jääb pidevalt hiljaks.

"Endiselt peljatakse Ukrainale anda maapinnalt tulistatavaid pikamaarakette, mille laskeulatus võimaldaks võtta sihikule Venemaa õhukaitse, juhtimis- ja kontrollsüsteemid ning kütusehoidlaid Krimmis," märkis Valge Maja endine nõunik Debra Cagan.

"Meie valmisolek tõsiselt Ukraina võidule pühenduda on võtmetähtsusega ja seni pole me suutnud seda teha. Ma olen uhke abi üle, mida USA on andnud, aga see on olnud piisav ainult Ukraina elus hoidmiseks," ütles USA Euroopa vägede endine juht Ben Hodges.

Tema sõnul on USA kaitseministeeriumis kõlanud kriitikahääled Ukraina vastupealetungi kohta, mida nähakse kui osalist põrumist, mis on viinud sõja patiseisu. Hodgesi hinnangul on see aga solvav.

"Me ei saadaks USA sõdureid kunagi sellisele pealetungile, kui poleks saavutatud täielikku üleolekut õhus ja hangitud tohutul hulgal tööriistu, pioneerisõidukeid jne," selgitas ta.

Poliitikaanalüütik John Mearsheimer on veendunud, et Venemaa sissetungi põhjus oli lääne kinnisidee võtta Ukraina NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. Tema hinnangul on võimatu, et Ukraina sõja võidab ja konflikt jääb pikaks ajaks vinduma.

"Me ei lõpeta Ukraina toetamist. Otsime ka edaspidi võimalusi venelasi trumbata ja vastupidi. Ida-Euroopas jätkub kohutav julgeolekuvõitlus. Nendel muredel Ukrainas ei paista lõppu," rääkis ta.

Poliitikaanalüütiku Niall Fergusoni hinnangul pole üllatus, et üha enam kõlab jutte rahukõneluste vajalikkuse kohta.

"Kadunud on 2022. aasta enesekindlus, kui võit tundus võimalik, ja oleme jõudnud kurnamissõtta, mis on kohutavalt kallis mõlemale poolele. Pole üllatus, et Euroopa pealinnades ja Washingtonis kõlab aina rohkem hääli rahukõneluste vajalikkuse kohta," ütles Ferguson.

Rahukõneluste üks peamine toetaja on olnud USA endine välisminister Henry Kissinger, kelle arvates võiks Ukraina teha Venemaale territoriaalseid järeleandmisi, mille vastutasuks oleks NATO-liikmesus. Erukindral Ben Hodges aga ei näe, et pärast kõiki sõjakoledusi istuks Ukraina Venemaa liidritega läbirääkimisteks ühise laua taha.

"Kes maailmas on veendunud, et on võimalik sõlmida rahulepe, kui Vladimir Putin on võimul, mida venelased täidaksid ja mis muudaks elu kellelegi paremaks?" küsis Hodges.

Ajaloolase Stephen Kotkini sõnul tuleb kõik tagasi võidu definitsiooni juurde. Tema arvates peavad ukrainlased otsustama, mis on nende jaoks pikemas vaates kõige olulisem ja mille nimel ollakse valmis tegema järeleandmisi.

"Minu võidu definitsioon pole 19 kuu jooksul muutunud. Ukraina peaks kuuluma Euroopa Liitu, mis sunniks neid siseinstitutsioone muutma. Neile tuleks anda mingisugune julgeolekugarantii, mis lühivaates poleks tõenäoliselt NATO, kuid võiks olla kahe- või mitmepoolne kokkulepe. Lisaks oleks vaja kogu riik taastada," rääkis Kotkin.

"Peame aitama Ukrainat taastada, aga nad ei suuda seda kunagi teha, kui Venemaa istub Krimmis," ütles Hodges.

"Lõppkokkuvõttes on kõige kindlam ja tõhusam Venemaa-vastane heidutus Ukraina NATO-sse võtmine. See viiks lõpuni Euroopa lõimumise, mille Putini sissetung jõhkralt katkestas," ütles NATO endine asepeasekretär Alexander Vershbow.