Kui projekti vedajate plaanid teostuvad, avab Nõmme ja Mustamäe piiril asuvas kaunis männimetsas juba lähikuudel uksed Eesti suurim jalgpallihall. Paraku pritsivad naabrid hiigelobjekti rajajate ja selle läbi lasknud ametnike aadressil tuld ja tõrva.

Kunagi Tallinna Polütehnilisele Instituudile kuulunud väljak rajati 60-ndate keskpaigas, kuid see käis raha ning heade ideede puudusel aastate jooksul alla, mistõttu viimasel ajal kasutasid seda vuti tagumiseks harrastajad ja kohalikud lapsed. Kevadel 2022 lõi TPI järglane Tallinna Tehnikaülikool käed Tallinna Kalevi jalgpalliklubiga, mille eesotsas on kaks endist tippjalgpallurit, Joel Lindpere ja Ragnar Klavan (pildil). Nemad lubasid püstitada aastaringseks kasutuseks mõeldud pneumohalli, kus lisaks nende klubile hakkaksid treenima Mustamäe riigigümnaasiumi jalgpalliakadeemia õpilased, tehnikaülikooli õppurid ja kohalik kogukond.

Jalgpallilegendide pealtnäha õilis plaan aga vilistati ja karjuti sõna otseses mõttes maha, kui klubi esindajad seda läinud aasta juunis kohalikele elanikele tutvustasid. Üks probleem naabrite sõnul on, et jalgpallihalli projekt tuli neile ootamatult, teine selle mõõdud: pindala 75 korda 125 meetrit ja kõrgus 21,5 meetrit.

"Ta jääb paistma akendesse, kus oli enne võimalik näha männimetsa ja taevast hakkab vastu vaatama või on näha helehall plastiksein," põhjendas vastuseisu staadioni naaber Daniel Lumi.

Kõige enam rõhutavad aga kohalike eestkõnelejad – sisearhitekt Malle Jürgenson ja ettevõtja Daniel Lumi –,  et Mustamäe maastikukaitseala serval asuvale Raja 4a kinnistule tohib detailplaneeringu järgi rajada vabaõhustaadioni ja pisikese ühekorruselise abihoone, aga selle asemel kerkib Rocca al Mare suurhalli mõõtu sisehall.

Mõistatuse vastus on, et Eesti suurim jalgpalli sisehall on ametlikult ajutine ehitis, mis aitab mitmest piirangust mööda minna ja paberid kiiremini korda saada. Kohalikud ei usu, et kokku 2,8 miljonit eurot maksev ja suuresti jalgpalliliidu rahastatav hall tulevikus maha võetakse.

"Need ehitised, mis me siin näeme koos infrastruktuuri ja betoonvundamendiga, nende kasutusiga on kaugelt pikem kui viis aastat, 20 kuni 50 aastat. Tugistruktuurid, küttesüsteemide küttetorustiku näol, neid samuti ei panda siia viieks aastaks," rääkis Lumi.

"Kõigest sellest paistab läbi, et see plaan seda halli kasutada on siiski pikaajalisem."

Raja tänava tüli võiks pidada klassikaliseks "mitte minu tagahoovi" juhtumiks, kuid "Pealtnägija" avastas selle tagant hoopis üllatavama ja suurema trendi. Nimelt torkab ehitisregistrit kammides silma, et Raja tänava vutihall on üks rohkem kui 500 ajutisest ehitisest Tallinnas. Ajutine ajalehekiosk või pitsaputka ei pane kulme kergitama, ka väiksema tankla või autopesula puhul võib ette kujutada, kuidas need ühel päeval kokku pakitakse, kuid selles nimekirjas on ka ladusid, kontoreid, poode ja isegi üks koolihoone.

"Me vaatame ehitusloa juures, et kui see ajutine hoone tehakse ikkagi väga-väga püsiva iseloomuga ehk tugev raudbetoonrajatis tehakse, siis see ilmselgelt ei ole ajutise iseloomuga ja siis selle jaoks me ehitusluba ei anna," ütles Tallinna linnaplaneerimisameti juht Martin Karro.

Nii Karro kui ka vandeadvokaat Martin Triipan, kes on sel alal Eesti üks kogenumaid, selgitavad, et ehitusseadus näeb ette võimaluse rajada lihtsustatud korras ajutise kergrajatise, aga ei piira, kui suur või millisest materjalist see on. Õieti ainus selge kriteerium ongi, et ajutine rajatis tohib püsti olla kõige kauem viis aastat.

Ehitisregistrit uurides ilmneb aga, et ainuüksi Tallinnas on paarsada ajutist hoonet, mille "parim enne" on möödas. Kõige vanemad ajutised hoone pärinevad koguni 2000-ndate algusest, nagu parklamaja Lasnamäel või automüügiplats Mustamäel.

Iga juhtumit eraldi peensusteni lahti võtmata pole täpset numbrit võimalik öelda, kuid "Pealtnägija" pisteline kontroll tõi välja hulga anomaaliaid, kus ajutine rajatis on püsti 10 või isegi ligi 20 aastat. Näiteks Eesti üks suuremaid kütusemüüjaid Olerex on rajanud üle pealinna vähemalt kolm ajutist bensiinijaama, millest Mustamäel asuv tankla tegutseb juba 14 ja Lasnamäe kanalis 19 aastat (avapildil). Tallinna linnaplaneerimisameti juhi Martin Karro sõnul on selgitus, et kütusefirma ehitas iga mõne aasta tagant kõnealused tanklaid pisut ringi, lisades midagi.

"Alguses oli see väga lihtne tankla, siis rajati juurde katus, siseruumid, ehk siis vormiliselt on tehtud uus hoone /…/ See ei ole iseenesest keelatud – teha peale viit aastat uut ajutist hoonet," ütles Karro, lisades, et ta otseselt õiguslikuks tagaukseks seda ei kutsuks, nimetades seda menetluslikuks eripäraks.

Piret Miller Olerexist ütles kommentaariks, et ettevõtte kasutuses on palju kinnistuid Eestis ning Olerex ise kinnisvara ei oma. "Seetõttu ei oska ka teile kiirustades kommenteerida allolevaid küsimusi. Erinevate lubade temaatikaga tegeleb ja otsuseid teeb kohalik omavalitsus," ütles Miller.

Need, kes menetluslikke eripärasid tunnevad, teavad, et ehituslubade ajamine on Tallinnas keeruline ja aeganõudev. Et aga ajutise hoone rajamine ei sisalda detailplaneeringuga võrreldes kuigi põhjalikke keskkonnauuringuid, piirinaabrite arvamus ei ole nii määrav ja asjaajamine käib üldjuhul vaid loetud kuudega, on ahvatlus seda teed minna suur.

Näiteks suurettevõtja Vello Kunmani firmale kuuluv Saunamaailma hoone Männikul, mis on kirjade järgi ajutine hoone, pidanuks olema lammutatud juba aastal 2018. Ajutise staatusega, aga ammu üle tähtaja on paar kesklinna restorani ja pisemat tööstusettevõtet üle pealinna.

Kui intervjuu alguses on linnaplaneerimise ameti juht kompromissitu, siis sedamööda, kuidas "Pealtnägija" konkreetseid näiteid lisab, see väheneb. Näiteks kui jutuks tuleb Eesti ühele suuremale ettevõttele, Tallinkile kuuluv laohoone Vanasadamas, mille kaudu liigub laevadele minev kaup. Või Tallinna lennujaama teeninduspääsla, mida läbivad lennujaama töötajad ja reisijad ning kus sooritatakse ka julgestuskontrolli.

Tallink Grupi esimees Paavo Nõgene tunnistab kirjalikus vastuses, et ettevõtte magas maha kasutusloa aegumiskuupäeva. "Peame tänama "Pealtnägija" meeskonda, et juhtisite meie tähelepanu asjale, mille osas me oleksime pidanud ise olema tähelepanelikumad. Õnneks ei ole me tahtlikult, vaid pigem lohakusest jätnud tähelepanuta ühe tähtaja. /…/ Me peame nüüd Tallinna linna ja Tallinna Sadamaga nõu pidama, kas mõistlik oleks alustada uue kasutusloa taotlemist või oodata nimetatud ala detailplaneeringu menetluse lõppu," kirjutas Nõgene.

Nii mõnegi objekti omanikud tunnistavad aga üpris otse, et võtsid kalkuleeritud riski ja plaan oli algusest peale ajutine muuta alaliseks. Näiteks Eesti suurima jäätisetooja Premia juht Aivar Aus ütles, et laohoone vahvlite ja pakendite hoiustamiseks oli kiirem ja odavam teha ajutiste paberitega, ehkki algusest peale oli see mõeldud jääma.

"Äri nõuab oma ja see ei ole ju mingi saladus, kaua need detailid kõik venivad. Siin suurärimehed, me oleme ju siin pisikesed, aga ei saa oma asju tehtud õieti ja kõik võtab aega. Eks sa pead kiiresti reageerima, muidu sa oled turult läinud. Siin pole ju laopindasid, et tuled ja hakkad rentima," põhjendas Aus.

Kui äriettevõtte puhul maksab kasumiloogika, siis sama jokk-skeemi püüab kasutada ka mitu avalikku asutust. Näiteks Kopli poolsaare tipus asuv Pitka-nimeline mereakadeemia mehaanikamaja avati 2016. aastal, aga on kirjade järgi endiselt ajutine ehitis, mille kasutusluba aegus kolm aastat tagasi. Ülikooli kinnisvara arendusdirektor Riina Uska ütles, et hoone plaaniti algusest peale ikkagi püsivaks.

Ajakirjaniku kõne peale kinnitas Uska, et hoone projekteeriti vastavaid ehitusnõudeid järgides 50-aastase elueaga. Küsimusele, mida siis dokumentides kajastuv ajutine tähendab, vastas ta: "Vot see on hea küsimus, ma ei tea seda. Peab pöörduma nende poole, kes seda tollel ajal tegid. Linnaseadused ja kõik, kes andis sellise loa, ma ei oska seda kommenteerida."

Martin Karro on avastustest selgelt häiritud. Tagatipuks selgub, et ka linn ise "unustas" mitu talle kuuluvat ajutist hoonet linnaruumi. Näiteks Tallinna noorsoo- ja spordiameti haldusalas on mitu pneumohalli, mis registri järgi peaksid olema juba ammu ära koristatud.

Karro lappab pabereid üllatunud näoga ja sõnab: "Praegu seda asja esimest korda näen. Loomulikult vaatame sisse, et mis me üldiselt hallidega oleme näinud. Paljude hallidega on niimoodi, et nad talveks pannakse üles ja võetakse suveks võetakse maha."

Karro tunnistas, et ajutiste rajatiste kontrolli tehakse kaebustepõhiselt, lauskontrolliks pole ressurssi ja "parim enne" ületanud hoonete hulk üllatas teda. Just seda, et ajutisena esitletav hall unustatakse paika aastakümneteks või seadustatakse tagantjärgi mingi nipiga ära, kardavad ka Raja tänava elanikud. Üks vihje on kasvõi Taltechi ja JK Kalevi sõlmitud hoonestusõiguse leping, millega ülikool andis staadioni klubi kasutada mitte viieks, vaid hoopis 15 aastaks ning ka klubi president möönab, et soov on kauemaks paika jääda.

"Muidugi, ideaalmaailmas me sooviksime, et on võimalik siis pikemalt seda teha, aga kuna praegu siis Tallinna linnaplaneerimise ameti ettekirjutused, kitsendused on viis aastat, siis me võtsime ka klubina selle riski, et see on praegu viis aastat. Ja kuna on võimalik pikendada neid tingimusi viie aasta möödudes, siis me kindlasti soovime selle taotluse sisse anda," ütles jalgpalliklubi Tallinna Kalev president Ragnar Klavan.

Staadioni naabri Daniel Lumi sõnul tähendab see, et tagantjärele tehakse muudatused kõikides vajalikes dokumentides. "Ja viidatakse juba, et mingisugust mõju näiteks kolme aasta pärast ei ole, sest kolm aastat on see hoone juba siin püsti olnud ja kõik mõju on juba avaldunud. /…/ Et juba liiklus, kõik on kohanenud, loodus on kõik kohanenud, inimesed on kõik kohanenud ja ta nii ongi, et  teeme ajutise ära ja siis ütleme et aga kõik on ju õnnelikud."

Nagu sellisel puhul sageli juhtub, on ka jalgpallihalli naabrid ehituse kohtus vaidlustanud. Ragnar Klavani ja teiste halli pooldajate sõnul kannatavad sellest kõige rohkem spordilapsed.