Lõppev nädal on olnud prokuratuuri vaatevinklist pretsedenditult vilets: prokuratuur on nuhelda saanud nii juhtkirjades kui ka otse-eetris, küsimuse alla on seatud prokuratuuri juhtimise kvaliteet.

Mis siis õigupoolest juhtus?

Paari päeva jooksul tegi esimese astme kohus kahes avalikkuse ees põhjalikult arutatud kohtuasjas õigeksmõistva lahendi. Samuti palus kolmandas kohtuasjas riigiprokurör ennast menetlusest kõrvaldada, kuna pole piisavalt aega ettevalmistamiseks.

Kas prokuratuur on kriitika ära teeninud?

Enne sellele küsimusele vastamist, mida igaüks saab ise teha, tasub välja tuua mõned tähelepanekud.

Eestis on süüdi- ja õigeksmõistvate otsuste osakaal tugevalt süüdimõistvate poole kaldu. Viimasel viiel aastal on õigeksmõistetute osakaal olnud ühe protsendi kandis. Üldmenetlustes on täielikult õigeks mõistetud alla seitsme protsendi süüdistatutest. Enamasti avaldatakse seepeale pahameelt, kas vastame ikka õigusriigi mõistele, kui peaaegu kõik niikuinii süüdi mõistetakse.

Oleme olnud uhked Eesti paiknemise üle korruptsioonitajumise indeksi tabelis, mille kohaselt on Eesti koht aastaid olnud paranevas trendis, viimati paiknesime 14.-17. kohal. Usun, et üks põhjusi, miks me nii heal kohal paikneme, tuleneb sellest, et Eesti on sisuliselt panustanud korruptsiooni uurimisse nii uurimisasutuste kui ka prokuratuuri tasandil. Kriminaalasju on alustatud ja lõpule viidud poliitikute ja erinevatel positsioonidel ametnike suhtes, nende hulgas on olnud raskete tagajärgede ja suurte kahjudega kaasusi, aga ka avalikkusele pealtnäha tühiseid.

Korruptsiooni puhul, väidan ma, on oluline kohtusse viia ka sellised kaasused, mis põhjustavadki vaidlusi ja võivadki lõppeda õigeksmõistmisega, sest ka nende küsimuste avalik arutelu kujundab meie kultuuriruumi ja määrab, kuhu me tõmbame enda jaoks lubatava ja keelatava piiri. See on eriti vajalik korruptsioonijuhtumite puhul, kus ühiskonnal võib just selle piiri tõmbamise kohta küsimusi olla.

Avalikkusele meenutatakse sageli, et prokuratuur peab tõsiseks korruptsioonijuhtumiks tasuta juukselõikust. Aga kas keegi mäletab, et prokuratuur saatis algselt selle kaasuse kohtusse süüdistusega lisaks altkäemaksu võtmisele ka toimingupiirangu rikkumises ja ulatuslikus soodustuskelmuses? Kas tõesti tulnuks meil silm kinni pigistada, kuigi abilinnapea võttis vastu tasuta juukselõikuse, olles samal ajal ise seotud linna eelarvest 10 000 euro eraldamisega, et rajada sama juuksuriäri kasuks trepp?

Ma ei taha sugugi väita, et prokuratuur ei peaks igakordselt põhjalikult läbi kaaluma, milline kaasus väärib kohtusse saatmist ja milline mitte. Kindlasti peab. Ja seda prokuratuur ka teeb ning me ei lähe kohtusse uisapäisa õngitsema. Aga ma loodan ka, et praegune kriitika ei lükka meid sellesse punkti, kus igaks juhuks vaieldavates olukordades probleemi ees silma kinni pigistame.

Kui me jätkuvalt soovime Eestis korruptsiooni kütkes hoida, tuleb meil nii korruptsiooni ennetamise kui ka uurimisega järjepidevalt tööd teha ja sisse vaadata ka nendesse kaasustesse, mis ei ole mustvalged. Tuletagem meelde sedagi, et õigust mõistab Eesti Vabariigis kohus ja selleks, et seda oleks võimalik teha, tuleb prokuratuuril vaieldav kaasus kohtu ette viia.

Menetlusressursist ja Tallinna Sadama kaasusest

Kindlasti ei saa pidada tavapäraseks, et prokurör palub end istungilt ise kõrvaldada. Õnneks on see siiski meie asutuses ainukordne olukord. Meeles tasub pidada, et meie riik on õhuke ja vastutusekoorem sedavõrd suurte ja avalikkuse tähelepanu all olevate menetluste puhul on prokurörile raske. Ka kõige karastunum prokurör on kõigest inimene, mitte tundetu masin.

Kuigi selline enda kõrvaldamise taotlus tõmbab tähelepanu, on sellest olulisem, et prokuratuur on vaatamata erinevatele väljakutsetele, mis seda kohtuasja on tabanud, suutnud menetluses osalemisega katkestusteta jätkata, jätkuvad kohtuistungid ja prokuratuur valmistub kohtulikeks vaidlusteks.

Mida meil sellest õppida on?

Ei tasu tõtata tegema ennatlikke järeldusi menetluse "liivalossi kokkuvarisemise" või "kildudeks purunemise" kohta. Sellise järelduse saab teha üksnes siis, kui kohus tuvastaks, et sündmust polegi aset leidnud, pole ühtegi tõendit või need oleksid kogutud ebaseaduslikult.

Poleks esimene kord, kui ringkonnakohus või riigikohus ei nõustuks madalama astme lahendiga. Kui neil kordadel see ka nii ei lähe, siis tuletagem endile meelde, et meil on õnn elada õigusriigis ja ühiskonnas, mis soovib korruptsioonivabalt elada, samuti, et meil on tarmu korruptsiooniilmingute vastu samme astuda

Prokuratuuril on siit aga õppida seda, et nii oma olulisi menetlusi kui ka oma töötajaid tuleb hoida. Teeme vajadusel veidi vähem, et keskenduda just kõige kaalukamatele menetlustele, aga paremini ja lõpuni.