Eesti majanduse maht on kahanenud peaaegu kaks aastat järjest. Ühiskonnas võtab üha rohkem maad mure riigi konkurentsivõime pärast. Kõigepealt peaksime aga rääkima sellest, mida üldse konkurentsivõime all mõista.

Ettevõtte tasandil on konkurentsivõime üsna arusaadav. Konkurentsivõimeline ettevõte suudab oma kaupu ja teenuseid müüa ja tegevust laiendada ning seda vähem konkurentsivõimeliste ettevõtete arvel. Olgu põhjuseks siis parem pakutav hind või mõni hinnaväline omadus, mida kliendid eelistavad. Konkurentsivõimetud ettevõtted on sunnitud oma tegevust muutma või selle lõpetama.

Konkurentsivõimeline majandus on aga mõnevõrra keerulisem mõiste. Sellises majanduses rakendatakse edukalt uusi tehnoloogiaid ja investeeritakse ka ise innovatsiooni, tõmmatakse ligi uusi investeeringuid ning kvalifitseeritud tööjõudu, riigi poolt luuakse ettevõtetele edu võimaldav keskkond. Siit võib omakorda järeldada, et konkurentsivõimeline on selline majandus, kus tootlikkus kasvab ja seeläbi suureneb ka elanike jõukus.

Võib eristada ka lühi- ja pikaajalist konkurentsivõimet. Lühiajalise konkurentsivõime all mõtleme eelkõige muutusi hinna- või kulukonkurentsis. Pikemas vaates mõjutavad majanduse konkurentsivõimet sellised tegurid, nagu demograafilised muutused, elanikkonna haridustase, kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavus, kapitali maht, innovatsiooni ning teaduse ja arendustegevuse osakaal majanduses, ettevõtjate juhtimisoskused, aga ka institutsionaalsed tegurid, nagu asjaajamise keerukus ja maksureeglistik. 

Samuti võime konkurentsivõimes eristada ühelt poolt tegureid, mida saame ise mõjutada kas riigi või ettevõtte tasandil, ja teisalt tegureid, mida me muuta ei saa, nagu geograafiline asukoht ja kliima. Ning on ka vahepealne kategooria, mida riigina saame kujundada osaliselt, näiteks Euroopa Liidu regulatsioonid või kliimaeesmärgid ning nende täitmiseks rahvusvaheliselt kokku lepitud normid ja kulud.

Euroopa Komisjoni novembris avaldatud majandusprognoosi järgi on Eesti Euroopa Liidu riikidest tänavu suurima majanduslangusega riik - komisjoni hinnangul väheneb Eesti SKP tänavu 2,6 protsenti.

Seda ei saa vaadata lahus mujal maailmas toimuvast. Majanduskasvu aeglustumine on sel ja järgmisel aastal probleem pea kõigis arenenud riikides. Eriti järsult on aga kasv pidurdunud Euroopa Liidus, mis on Eesti ettevõtete peamine tegevuspiirkond. Euroopa ettevõtetele ja majapidamistele on Ukraina-Venemaa sõja ja energiakriisi mõju eriti tuntav, sest energia neto-importijana oli sõltuvus odavast Venemaa gaasist suur. Nüüd tuleb Euroopal hakkama saada palju suuremate energiakuludega.

Eesti kui avatud ja suure ekspordi osakaaluga riigi kasvuvõimalused sõltuvad otseselt sellest, milline on nõudlus meie eksporditurgudel. Kuid on hulk põhjuseid, miks Eesti majandusel ka Euroopa võrdluses praegu halvemini on läinud.

2022. aasta alguseks oli Eesti majandus kiiresti taastunud. Ettevõtted jõudsid peale pandeemiaseisakut puhvreid koguda ja majapidamised elatustaset parandada, ent samas tähendas see ka kõrgemalt tasemelt kukkumist. Suuremast tarbimisest tingitud ülekuumenemine lisas omakorda hoogu hinnakasvule. Samuti on Venemaa agressioon ja selle järelmid Eesti majandust mõjutanud keskmisest rohkem.

Energia hinnatõusu mõju kandus üle kiiremini ja suuremas mahus, sest suur osa Eesti elektritarbijaist kasutasid börsipaketti, majapidamiste kulutustest moodustavad energiakandjad suurema osa ning lisaks sellele on Eesti majandus võrreldes Euroopa keskmisega ka energiamahukam.

Eesti hinnataset kergitas veelgi tarneahelate katkemine, mille mõju on eriti suur nendes sektorites, kus varem kasutati Venemaa odavat tooret. Agressorriigi vahetu naabrus mõjutab ka Eestis ettevõtlusega seonduvaid riske, mis kajastub nii kapitali hinnas kui ka näiteks välisturistide arvus.

Intressimäärade kiire tõusu mõju on siinse laenuvõtjani jõudnud kiiremini, sest valdav osa lepinguid on sõlmitud ujuva intressiga.

Lõpuks teeb Eesti jaoks olukorra keerulisemaks see, et ka meie peamistel ekspordipartneritel läheb keskmisest kehvemini. Põhjamaadegi majandust survestab nõrk nõudlus nii kodu- kui ka välisturgudel ja kiire laenukulude kasv, lisaks tugev mõõn elamuehituses.

Tagasilöögid majanduses ei tähenda ilmtingimata, et järgnema peab pikem paigaltammumine. Majandus on olemuselt tsükliline ja igale langusele järgneb taastumine. Eks mõjuvad ju ka intressimäära tõstmised, mida Euroopa Keskpank on inflatsiooni kontrolli alla saamiseks teinud, majandust jahutavalt.

Kui intressimäärade tõus peatub, ostujõud paraneb ning ka meie kaubanduspartnerite majanduses nõudlus jälle elavneb, paranevad väljavaated ka Eesti ekspordi kasvuks. Kui samal ajal kohanevad siinsed ettevõtted uue kulutasemega ja suudavad asendada katkenud kaubandussuhted, on lootust, et langus peagi lõpeb ning majandus naaseb vanale kasvurajale. Eelnev mõttekäik lähtub eeldusest, et meie majanduse praegused probleemid on vaid ajutised ehk tsüklilised.

Võimalik on seegi, et viimased kriisid on jätnud majandusele püsivama jälje ning ettevõtete ja laiemalt majanduse konkurentsivõime on saanud tõsisemalt kannatada. Nii näiteks ei naasnud Eesti majandus ka pärast finantskriisi enam endisele kasvurajale, ettevõtete investeerimisaktiivsus jäi väiksemaks ja tootlikkuse konvergents Euroopa Liidu keskmisega aeglustus. Sellist struktuurset muutust võis täheldada teisteski riikides.

Eestis oli osa toonasest kasvu aeglustumisest selgitatav sellega, et majanduse struktuur ja kasv muutusid jätkusuutlikumaks – kinnisvara- ja ehitussektori buum ning liigkiire välisraha sissevool vaibusid, laenukoormuse kasv pidurdus. Praegu meil sarnaseid suuri tasakaalustamatusi majanduses ei ole, kuid mitmed näitajad on siiski muret tekitavad. Nimetaksin järsult tõusnud hinnataset ja püsivat eelarvepuudujääki.

Ka ajutine hinnakonkurentsivõime vähenemine võib muutuda pikaajaliseks probleemiks, mis Eesti majanduskasvu veel aastaid pärsib. Näiteks kui suur osa ettevõtteid ei suuda kõrgema hinnatasemega kohanduda ja kasumlikkust taastada ning osa Eestis olevast kapitalist (ja oskusteabest) jääb kasutuseta. See oht puudutab praegu muuhulgas neid sektoreid, mille ärimudel toetus Venemaalt tarnitavale odavamale toormele. Energiamahuka tööstuse seis jääb keeruliseks, kui meil ei lisandu piisavalt uut ja odavamat elektritootmist.

Või teisel juhul, kui kohanemise hind on liiga suur. Raskel ajal lükkavad ettevõtted investeeringuid edasi ja loobuvad kallist teadus- ja arendustegevusest. Tööpuudus võib muutuda tööjõupuuduseks, kui töötuks jäänud inimesed loobuvad töö otsimisest või oluline ettevõtte-spetsiifiline teadmus kaob. Nii võib ka lühiajaline majanduslangus vähendada kapitali ja kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavust.

Viimastel aastatel Eestis järsult tõusnud hinnatase tähendab, et Eesti ettevõtted on hinnakonkurentsis kaotanud. Võrreldes kriisidele eelnenud ajaga 2019. aastal on tarbijahinnad Eestis kasvanud 35 protsenti ja tööstuse tootjahinnad 40 protsenti. Euroopa Liidus on samad näitajad vastavalt 21 ja 33 protsenti. Meie peamiste kaubanduspartnerite hinnatase on samuti tõusnud, kuid hulga aeglasemalt.

Konkurentidest kiirem hinnakasv ei tähenda automaatselt konkurentsivõime kadu juhul, kui kallima hinnaga suudetakse pakkuda paremaid kaupu ja teenuseid. Praegu on aga kiire hinnakasvuga kaasnenud ka ekspordimahtude järsk vähenemine.

Eesti ettevõtetel on tulnud hakkama saada Põhjamaade ja Lääne-Euroopa konkurentidest kiirema kulubaasi kasvuga ning tõenäoliselt tuleb seda teha ka edaspidi, sest siinne hinna- ja palgatase on siiski veel madalam jõukamate riikide omast ning eeldatavasti meie hindade ja palkade suhteliselt kiire kasv jätkub.

Kiiret palgakasvu on Eestis toetanud see, et viimastel aastatel on hüppeliselt kasvanud ka ettevõtete käive ja pikemas vaates ka tööjõupuudus. Võrreldes 2019. aastaga on tööjõukulu töötaja kohta kasvanud Eestis ligi 30 protsenti, samal ajal kui Euroopa Liidus on keskmine kasv olnud poole väiksem, 15 protsenti. Tööjõukulu on oluline osa tootmiskulust ja selle kiire kasv võib ohustada eksportivate ettevõtete konkurentsivõimet.

Alates koroonapandeemia eelsest ajast kuni praeguseni pole tööjõukulu kasv Eesti töötlevas tööstuses meiega sarnaste Läti ja Leedu oma siiski märkimisväärselt ületanud ning on olnud aeglasem võrreldes Poola ja veel mõne Kesk- ja Ida-Euroopa riigiga. See muidugi ei lohuta neid eksportööre, kes konkureerivad ettevõtetega Põhjamaades või Lääne-Euroopas.

Energiakandjate hinnad on võrreldes kriisi tipphetkega küll alla tulnud, kuid ebakindlus on endiselt suur. Tootmis- ja tarnepiirangute tulemusel on elektri börsihinna erinevused Balti-Põhja piirkonnas alates 2020. aastast kasvanud. Selle aasta esimesel poolel oli Eesti ettevõtete makstav keskmine elektrihind ilma käibemaksuta 16 senti kilovatt-tunni eest, mis on veidi madalam kui Euroopa Liidus keskmiselt, ent kõrgem kui Soomes või Rootsis, kus hind oli vastavalt 8 ja 11 senti.

Lisaks sellele on Euroopa Liidu liikmesriikides kasutusele võetud toetus- ja tööstuspoliitika meetmeid, mis võivad tekitada ebavõrdsust liidu ühisturul. Mitmed riigid jätkavad ka sel talveperioodil energiatoetuste maksmist, ehkki oluliselt väiksemas mahus. Meetmed rohelise ja digitaalse majanduse arendamiseks sõltuvad riigiti eelarvevõimalustest ja -valikutest. Uute suuremahuliste algatustega on hiljuti välja tulnud näiteks Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia.

Möödunud aastal soosis Eesti ettevõtete käibe kasvu üldine kiire hinnakasv ka mujal maailmas, kuid nüüdseks on olukord muutnud. Meie peamistel eksporditurgudel on kasv pidurdunud ja ostujõud vähenenud, mistõttu on siinsetel ettevõtetel väga keeruline kõrgemaid sisendhindu ostjatele edasi kanda.

Selleks, et suhteliselt kiire kulude kasvuga toime tulla, peavad ettevõtted jätkama tootmis- ja äriprotsesside tõhustamist. Tootlikkuse näitajate alusel on selles veel palju arenguruumi.

Eesti tööjõu tootlikkus ehk reaalne SKP töötaja kohta, mis seni jõudsalt Euroopa Liidu keskmisele tasemele lähenes, kahanes möödunud aastal pea viis protsenti, sest ajal, mil SKP maht vähenes, hõive hoopis kasvas ning mahajäämus liidu keskmisest kasvas 18 protsendini. Paranemist pole toimunud ka sel aastal ning see tähendab, et strateegias "Eesti 2035" seatud eesmärgist ületada tootlikkuselt Euroopa Liidu keskmist taset oleme hoopis kaugemale liikunud.

Osa tootlikkuse vähenemisest on kindlasti ajutine, sest tööturg reageeribki majanduses toimuvale viitajaga ning tootmismahu kahanemisega pole kaasnenud samaväärset vähenemist hõives. Vahe jõukamate riikidega on siiski selgelt märgatav.

Harud, mis kannatasid sõja puhkemise järel seniste tarnekanalite hävimise tõttu, peavad oma ärimudeleid muutma. Ettevõtetel, mis on raskustes peamiste eksporditurgude halva konjunktuuri tõttu, tuleks püüda leida uusi turge.

Paari nädala pärast avaldame Eesti Panga uuendatud majandusprognoosi. Lõplik tulemus vajab veel viimistlemist, ent hiljuti avaldatud kolmanda kvartali SKP numbrid viitavad sellele, et majanduse taastumise väljavaade lükkub taas kaugemale.

Kahjuks on kõige rohkem vähenenud eksport ja see ei ole hea märk. Varasematest majanduslangustest on meid välja aidanud just ekspordi kiire taastumine. Siiski näib, et kõige suurema löögi saanud sektorites, milleks on puidu- ja metallitööstus, on suurem langus praeguseks toimunud ning nüüd on küsimus, milliseks kujuneb taastumine.

Eesti majandus on raskustest seni ikka üle saanud. Tootlikkuse kasv on taastunud ning eksportijad turuosa suurendanud. Abiks on olnud juurdepääs Euroopa Liidu ühisturule, üleminek eurole, samuti Euroopa Liidu tõukefondide rahad. Šveitsi rahvusvahelise juhtimise instituudi IMD küsitluse andmetel peavad siinsed ettevõtete juhid Eesti suurimateks eelisteks majanduse paindlikkust, inimeste kõrget haridustaset, efektiivset õigussüsteemi, head ettevõtluskeskkonda ja konkurentsivõimelist maksusüsteemi.

Tõsi, 2023. aasta andmetel on hinnangud kahele viimasele mõnevõrra halvenenud. Peame endilt küsima, kui palju on olukord ettevõtjate jaoks viimastel aastatel muutunud. Kas needsamad tegurid on aluseks ka meie järgmisele kasvuperioodile? Kas on lisandunud uusi asjaolusid, mis hakkavad tulevikus mängima suuremat rolli? Samuti peame küsima, kuidas mõjutavad siinset konkurentsipositsiooni suuremad trendid, mis maailmamajandust vormivad.

Näeme, et geopoliitilised pinged on suurendanud riikide ja ettevõtete huvi parandada tarnekindlust eriti kriitilise tähtsusega sisendite osas. Selleks on erinevaid mooduseid, nagu tarneahelate ümberkorraldamine ja kohaliku tootmise kaitse, mis võivad muuta ka Eesti ettevõtete positsiooni nii globaalsetes kui ka lähemate riikide tarneahelates.

Mitmed riigid ja majandusblokid on eelisarendamas eelkõige oma majandust. USA-s on rakendunud kiibiseadus ja inflatsiooni vähendamise seadus, Jaapanis kinnitati strateegia pooljuhtide digitaalse tööstuse arendamiseks, Hiinas on majanduses läbi aegade olnud riigil tugev roll. Muutumas on ka Euroopa Liidu tööstuspoliitika ja suhtumine riigiabisse.

Globaalsete kliimaeesmärkide suunas liikumine tähendab, et suurema saastega tootmine muutub kulukamaks, mis parandab samas keskkonnasõbralike ettevõtete positsiooni nii hinna- kui ka hinnavälises konkurentsis. Mida tähendab see Eesti energiamahukatele sektoritele? Kuidas haarata kinni uutest võimalustest? Kui edukad suudame olla innovatsioonis ja selle rakendamisel nüüd, kus näiteks tehisintellekti kasutuselevõtt kiiresti laieneb?

Kokkuvõtteks. Viimaste aastate vapustused koroonapandeemiast Venemaa täiemahulise kallaletungini Ukrainale, nende vapustuste otsesed ja kaudsed mõjud ning neile järgnenud poliitikakujundajate otsused on muutnud majanduskeskkonda nii nagu mujal maailmas, nõnda ka Eestis.

Kommentaar põhineb Madis Mülleri kõnel keskpanga seminaril "Millisel kursil on Eesti majanduse konkurentsivõime?".