Kas pitsa on "ümmargune sai" või "vürtsikattega pirukas"? Tahate arvata, kumb on õige vastus? Tegelikult oleks aga vaja küsida, mida teeb selle teadmisega põhikooliõpilane, kes peab eesti keele kontrolltöödes seda tüüpi küsimustele vastama.

Põhikooli lõpueksamite digitaalseks muutmise tuules on viimasel ajal palju juttu e-eksami korraldusega seotud tehnilistest probleemidest¹, nüüd on aeg kaasata laiem avalikkus arutellu, kuidas kaasajastada eesti keele õpetuse sisu.

Haridus- ja teadusministri otsusega toimuvad põhikoolis e-eksamid esimest korda 2026. aasta kevadel, aasta hiljem, kui esialgu plaanitud. Edasilükkamist on haridus- ja noorteamet (harno) põhjendanud koolide puuduliku tehnilise valmisolekuga, sest harno uuringu järgi on e-eksamiteks praegu valmis 57,9 protsenti Eesti koolidest. Gümnaasiumi lõpus toimuva riigieksami uue sisu ja digitaalseks muutumise kohta on infot praegu vähem.

Ehkki koolide tehniline valmisolek e-eksamiks on reformi eeldus, kipub neis aruteludes sageli tahaplaanile jääma see, mida uue eksamiga üldse mõõdetakse ning kas eksamiformaat vastab sellele, milliseid teadmisi ja oskusi on õpilasel oma edasisel haridusteel ja elus üldiselt vaja.

Tulevane põhikooli eesti keele e-eksam koosneb kahest osast: esiteks kuulamise, lugemise ja keeleteadmiste osa ning pausi järel kirjutamise osa ehk kirjand.

Eksamit esitletakse uues kuues, kuid kirjand on endiselt selle oluline osa. Kirjandi kui tekstiliigi kaheldavast pedagoogilisest väärtusest on räägitud juba üle kümne aasta. Värske uurimuse põhjal on kirjand gümnaasiumis keskne vahend², mille kaudu õpilased kirjutamist õpivad ning mille põhjal nende kirjutamisoskust hinnatakse.

Samal ajal on tekstidega tegeledes järjest olulisemad oskused hoopis info otsimine ja selle usaldusväärsuse hindamine, suurest andmehulgast kiiresti ülevaate saamine, kriitiline lugemisoskus ning eri allikate põhjal tervikliku argumentatsiooni sünteesimine.

Kirjandi suurim puudujääk on see, et vaatamata selle kesksele rollile (gümnaasiumi) eesti keele õpetuses ei kasutata seda teksti edaspidi mitte kusagil mujal ei hariduses ega tööelus. Ning kuna kirjandi formaat ja nõuded on – tulenevalt eksamite korraldusest – niivõrd spetsiifilised, ei ole kirjandikirjutamisel omandatud oskused ka eriti hästi ülekantavad muudele kirjatöödele, kus autor lähtub kunstlike vorminõuete asemel enamasti sellest, mida ta öelda tahab (oma sõnumist) ja publikust, kellele seda öelda.

Sõltumata sellest, kui hästi suudetakse e-eksam tehniliselt läbi viia, ei lahenda see kirjandi kui haridusliku teksti mõttetuse küsimust.

Näiteks on harno ühe uuendusena välja toonud selle, et õpilased ei pea enam kirjandis sõnade arvu ise kokku lugema. Pealtnäha on tegemist positiivse muudatusega, sest eksamikirjandi ette antud pikkuse (põhikoolis u 200 sõna, gümnaasiumis u 400) järgimine tekitab kahtlemata õpilastes lisapinget. Küll aga pole muutuse põhjuseks see, et uues eksamis on sõnade arvust olulisem sisuline ammendavus, mistõttu jääb muudatus ikka rõhutama kirjandi vormilist nõuet, selle pikkust.

Üllatav on harno esindaja väide, et uuel e-eksamil ei ole õpilastel enam vaja kirjutada mustandit. Justkui olnuks tegemist lisakohustusega, mis tuleb linnukese kirja saamiseks täita. Tegelikkuses on kirjatöö kavandamine ja mustandi kirjutamine eelduseks sisuka ja sidusa teksti loomisele. Tehisaru võib tõepoolest teksti ühe hooga algusest lõpuni valmis kirjutada, kuid inimaru päris nii lineaarne pole⁴.

Selline vorminõuete ületähtsustamine kirjutamise õppimisel ja õpetamisel pole paraku midagi uut. Isegi kui on täidetud see, et autoril ((üli)õpilasel) on oma tekstil reaalne sõnum (näiteks uurimistulemused), ei toeta õppematerjalid selle teksti valmimist kuigi palju.

Hiljutises uurimuses leidsime, et nii eesti üldharidus- kui ka kõrgkoolide uurimistööde juhendites moodustavad sisulised juhtnöörid vaid viiendiku mahust. Ülejäänud osa on hõivatud teksti pindmiste kihtidega nagu vormistus või õigekiri.

Näiteks leidsime ühest gümnaasiumijuhendist terve eraldi alapeatüki side- ja mõttekriipsu kasutamise erinevustest. Juhendite põhjal võib niisiis jääda mulje, et tekstide puhul ongi oluline õige reavahe ja kirjastiil, tegelikkuses vajavad õpilased ja üliõpilased hädasti ka sisulist juhendamist selle kohta, kuidas oma mõtteid arusaadavas (eesti) keeles väljendada ning kuidas pikemas tekstis argumentatsiooni planeerida³.

Praegu viitab kogu eesti keele e-eksamit ümbritsev avalik diskussioon sellele, et uue eksamiformaadi kavandamisel on rõhk vormil, mitte sisul. Paraku iseloomustab see tendents eesti keele õpetamist üldhariduses laiemalt.

Teoorias peaksid tundides omandatavad teadmised ja oskused lähtuma ühiskonna vajadustest ning vähemalt riiklike eksamite korraldus peaks olema selline, mis võimaldab neid teadmisi ja oskusi sisuliselt hinnata.

Avalikkuseni praeguseks jõudnud info põhjal paistab, et liigume tagurpidi – eksamil hinnatakse seda, mida on lihtsam ja mugavam hinnata, ning õpetamise sisu lähtub sellest, kuidas õpilasi eksamiteks võimalikult efektiivselt ette valmistada.

Eelmisel aastal tegime ulatuslikud küsitlused eesti gümnaasiumiõpilaste ja õpetajate seas, et paremini mõista, mida ja kuidas gümnasistid koolis kirjutavad ning kuidas neid ja nende õpetajaid sealjuures paremini toetada saaks. Muuhulgas reflekteerisid õpilased oma kirjutamiskogemuste üle koolis².

Erinevas sõnastuses kordusid neis vastustes samad murekohad, mille eespool välja tõin: koolis kirjutamise sisutus ja vormiline ülereguleeritus. Näiteks võttis üks õpilane koolis kirjutamise olemuse kokku järgnevalt: "kulutad energiat millegi kirjutamisele, mille õpetaja korra lihtsalt üle vaatab ja siis pole sellel loomingul enam mitte mingit mõtet".

Ühe teise küsitluses osalenud õpilase sõnul tekitab temas koolis kirjutamisel vastumeelsust ""šablooni" järgi kirjutamine, nagu robotid". See võrdlus on eriti tabav ja rabav, arvestades viimase aasta jooksul sagenenud arutelusid sellest, kuidas haridus peaks kohanema generatiivse tehisintellekti pidevalt kasvava võimekusega.

Ometi paistab praegune haridussüsteem õpilast ennast kohtlevat robotina, kellelt oodatakse käsu peale ülesannete täitmist, olgu selleks siis lünka õige tähe kirjutamine, võõrsõnale sobiva vaste valimine või nõuetekohase pikkusega kirjandi konstrueerimine.

Eksamite digitaalseks muutumine ja hindamise (osaline) automatiseerimine ainult võimendab tunnet, et õpilane polegi palju rohkemat kui järjekordne keelemudeli rakendus.

Samas näitas meie küsitlus, et 41 protsenti vastanud õpilastest kirjutab midagi lisaks sotsiaalmeedia postitustele ka väljaspool kooli. Kirjutatakse näiteks päevikut, loovtekste, arvustusi, blogi jms, aga mitte kirjandeid. See tähendab, et õpilased väärtustavad ise kirjutamise oskust küll, kui kirjutamine on nende jaoks mõtestatud ja eesmärgipärane.

Kooliski peaksid eesti keele tunnid andma õpilasele võimaluse oma isikupäraseid mõtteid loominguliselt väljendada ning kirjutamise kaudu uusi teadmisi omandada ja sünteesida, need on ülesanded, mida tehisintellekt üle võtta ei saa ega tohigi.

Kõigi nende asjaolude valguses tundub vältimatu, et uuenduskuuri ei vaja mitte ainult riiklikud eesti keele eksamid, vaid kogu õppeaine sisu. Reformid peaksid sealjuures lähtuma just aine sisust, mitte hindamismudelist ega eksami läbiviimise korralduslikust küljest. E-eksamitega kaasnevad tehnilised küsimused on leidnud avalikku vastukaja, kuid sama elavat debatti oleks ühiskonnas vaja ka nende sisu kohta.