Riigikogu valimiste järel ehmatas valitsust moodustanud Reformierakond valijaid ootamatute maksutõusudega. Europarlamendi valimiste järel kordus sama muster, kuid seekord tõmmati Kristen Michali juhtimisel maksumaksjatele müts pähe palju filigraansemalt.

Eesti taasiseseisvumise aja jooksul ei ole varem tehtud nii karmi maksutõusude paketti, millega on saanud valmis Reformierakond praeguse riigikogu koosseisu ajal. Kardan, et sarnast mustrit näeme kordumas ka 2027. aasta riigikogu valimiste eel ja järel.

Jutt, et tegemist on ajutise maksutõusuga, ei kõla veenvalt, sest see eeldaks uue valitsuse fookuse seadmist avaliku sektori kuludele. Jah, valitsus on lubanud tõmmata kokku kümme protsenti kuludest kolme aasta jooksul, kuid see on liiga väike kärbe, et luua eeldus uues koalitsioonilepingus kokku lepitud maksutõusude tagasi pööramiseks.

Kavandatud maksutõusud ei soodusta tegelikult kuidagi avaliku sektori efektiivsemaks muutumist. Pigem vastupidi, sest riigieelarve olukord maksulaekumiste osas paraneb ja viimased valitsused on näidanud, et ilma välise tugeva surveta ükski poliitik maksumaksja raha säästlikumalt kasutama ei hakka.

Nende uute maksutõusudega lükkab valitsus põhiprobleemi lahendamise ehk meie riigi üle võimete elamise lõpetamise jälle kaugemasse tulevikku. Kui olukord muutub taas valitsejatele keeruliseks, siis hakatakse otsima lahendust järgmistest maksutõusudest, sest see on kiirem ja lihtsam tee riigi tulude suurendamiseks.

Tabava tähelepaneku tegi sel nädalal Bigbanki peaökonomist Raul Eamets, kes juhtis tähelepanu maksutõusude paradoksile. Kui maksutõusud ja avaliku sektori kärped viivad raha majandusest välja ehk pigem pidurdavad majanduskasvu, siis enne nende otsuste jõustumist võivad majapidamised oma tarbimiskulutusi suurendada.

Seetõttu võib lühiajalises perspektiivis majandus maksutõusude kiuste kiiremini kasvama hakata. See omakorda kergitab ka riigi tulude poolt ja tekitab eksiarvamuse, et kõik on taas hästi. Pikas perspektiivis hakkavad aga uue valitsuse maksumuudatused meie ettevõtluse arengut pidurdama. Peletavad välisinvestoreid, kahandavad siseturul tegutsevate ettevõtjate investeerimisvõimet ning alandavad eksportööride konkurentsivõimet.

Ma saan aru, et uuel valitsusel ei olnud väga häid alternatiivseid valikuid, mis riigieelarve positsiooni kiiresti parandaks. Kaja Kallas ning Reformierakond lükkasid erinevaid koalitsioone juhtides ja peaministritoolist kramplikult kinni hoides Eesti eelarvedefitsiidi spiraali, mida just Reformierakond on varem iga hinna eest üritanud vältida. Nüüd on sellest spiraalist väga keeruline välja ronida.

Kui meil on nüüd vaja teha hädavajalikke investeeringuid näiteks riigikaitsesse, siis ei jäägi muud üle, kui tõsta makse. Teisalt, kui unustaksime Euroopa Liidu eelarvenõuded ja suurendaksime laenukoormust, siis hakkab see suurenenud intressikulude tõttu tulevikus üha rohkem piirama riigi investeerimisvõimet. Seetõttu on oluline eelarvedefitsiidi vähendamine, kuid maksude tõstmisega võime endale valusalt jalga tulistada.

Kahju on sellest, et oleme piltlikult öeldes viimastel aastatel kiiresti paisunud riigieelarve defitsiidi suuresti ära söönud, mitte investeerinud. Ja mulle tundub, et see kõik jätkub ka uue valitsuse ajal, sest uued rahastamisallikad said erinevate maksutõusudena valitsusliidus suve keskel kokku lepitud ning sellega lükati ka avaliku sektori õhemaks tegemine teadmata ajaks edasi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.