Kinnipeetavate arv on Eestis järk-järgult vähenenud. Kinnistes vanglates on veidi üle 3000 koha, millest on täidetud pooled. Teistele riikidele saaks välja rentida ühe vangla jagu pinda.

"Ideaalis see võiks olla umbes 500 ümber, siis me saaksime ka oma kinnipeetavaid vähekene ümber paigutades mingisuguse hulga täna töötavaid ametnikke välisvangidega tegelemisse suunata. Küll aga peaksime juurde värbama ja ka tagasi värbama neid inimesi, keda oleme hiljuti ka pidanud ära saatma. Nii et see võimekus on seal kuskil 500, maksimaalselt 1000 kinnipeetava koha pakkumise vahel," rääkis vanglateenistuse juht Rait Kuuse.

Kuuse sõnul sõltub kõik sellest, milliseid teenuseid ja tingimusi teine riik ootab. Eesti vanglakohtade üle on tundnud huvi juba Suurbritannia, veidi on kombatud ka Skandinaavia riikidest. Nende enda vanglad on lihtsalt niivõrd ülerahvastatud.

Rentimise eest saadav tulu võiks olla vähemalt 30 miljonit eurot.

"Kaalukausil on tegelikult ju lihtsustatult see küsimus, kui palju vanglaid, vanglahooneid ja ka teenistujaid me riigi palgal lähitulevikus hoida kavatseme," ütles Kuuse, kelle sõnul tekib edaspidi küsimus, kui palju on piirkondades ehk Jõhvis ja Tartus vanglateenust vaja.

Tartu vanglast on koondatud juba ligi sadakond töötajat. Lähitulevikus mingisugust tohutut vanglapopulatsiooni kasvu näha ei ole, mis tähendab, et kokku tuleks tõmmata veelgi.

Vanglateenistus muretseb, mis saab siis, kui Eesti turvalisusolukord piiril või riigis teravneb.

"Ja siis mingil hetkel seda taristust ja neid kogenud ametnikke läheb vaja ja nende taastamine on pikk ja väga kallis protsess," sõnas Kuuse.

Õiguskantsleri kantselei hinnangul tuleb kaaluda, kas vanglate väljarentimise kasu ületab võimalikud riskid ja väljakutsed. Välisvangide inimõigused peavad olema tagatud.

"Õiguste kaitsele peab mõtlema, et inimesed saaksid kohtusse pöörduda, et see ei oleks ülemäära keeruline, et nende tervis oleks kaitstud, kuidas nendega suhelda saab, kuidas nemad saavad suhelda oma lähedastega," selgitas õiguskantsleri kantselei kontrollkäikude osakonna juhataja Indrek-Ivar Määrits.

Õiguskantsleri kantselei koostatud analüüsis keskenduti Hollandis Norgerhaveni vanglas hoitud Norra vangide kogemusele, millest tuli välja, et riikide lähenemine vanglatööle oli erinev. Hollandlased olid reaktiivsed, norrakad proaktiivsed. Kuuse sõnul on vanglate argipäev aga Euroopa riikides suhteliselt sarnane. Hommikul ärgatakse üles, siis on mõtestatud tegevused, töötamine, rehabilitatsiooniprogrammid ja nii öörahuni välja.

"Küll aga on meile kindlasti suur väljakutse tegeleda suure hulga välisriigi kinnipeetavatega just keelelisest ja kultuurilisest aspektist. Me ei ole täna vanglateenistuses väga palju pidanud välisriikidest tulnud kinnipeetavatega tegelema. Meil on neid suhteliselt vähe ja harva. See nõuaks uue kompetentsi tekitamist, et just sellises multikultuurses keskkonnas olla valmis ka töötama. Erinevad usulised taustad, erinevad kultuuritaustad," selgitas Kuuse.

"Ma ise hindan, et meil oleks vaja teada umbes aasta ette, et me suudaksime panna kokku sellised täiendkoolituse paketid, leida õiged inimesed, kes seda saaksid õpetada. Ma arvan, et me tuleksime sellega toime," ütles sisekaitseakadeemia vanglateenistuse kolledži direktor Laura Kikas.

Välisvangidega hakatakse tõenäoliselt peamiselt suhtlema inglise keeles. Eelmainitud Norgerhaveni ametnikele käis näiteks üle jõu ingliskeelsete aruannete koostamine. Vangidel oli keeruline tervishoiutöötajatele oma hädasid kirjeldada või esitada kaebuseid. Keelebarjäär soodustas ka erinevate grupeeringute tekkimist. Nii võib aga kaduda vanglaametnike olukorrataju ja vangide mõistmine.

"Kas nende kurb meel on põhjustatud sellest, et ema on parasjagu koduriigis haige või lapsel on mured koolis, selliseid asju on teinekord ka vanglaametnikul hea teada," selgitas Määrits.

Vangide peresuhted võivad kauguse tõttu täielikult katkeda. Nende hoidmine on aga tähtis, sest nii säilib side ühiskonnaga ja tavapärase elu juurde naasmine on tulevikus lihtsam.

Määrits rõhutas, et üldse tuleks läbi mõelda, mis välisvangidest karistuse kandmise järel saab. Kindlasti ei lasta neid vabadusse Eestis.

"Ka väljasaatmise korral on inimesel kindlad õigused, mida tuleb järgida ja millega peab arvestama. Kes neid siis peab arvestama ja jälgima? Kas see on Eesti riigi ülesanne? Kas see on lähteriigi ülesanne? Kui midagi nässu läheb, siis kes selle eest vastutab?" kommenteeris Määrits.

Rait Kuuse sõnul ongi vaja kõik pisiasjad üles leida, läbi arutada ja võimalikku lepingusse kirja panna: kelle õigus mis puhul kohaldub, milliseid teenuseid pakutakse ja kumb riik nende eest maksab ja lõpuks selleni välja, keda siia karistust kandma üldse lubatakse.

"Kui me ei ole valmis vastu võtma ühte või teist sihtrühma, keda meile võidakse pakkuda tulevikus, siis me ei pea seda tegema. Eesti on iseseisev riik. Eesti teeb enda otsused ise. Ja me ei pea ka vanglaid välja rentima, aga me võiksime vähemasti kaaluda tuleviku tarbeks, kas see oleks midagi, mis riigile pikas plaanis võiks olla pigem kasulik kui kahjulik," rääkis Kuuse.

Millised eluolud ootaksid välismaa vange Tartu vanglas?

Tartu vangla kompleksis on kinnipeetavate jaoks kaks hoonet. Suurem hoone jäi juulis kasutusest välja, sest vange on niivõrd vähe.

Kogu vanglakompleksi täituvus on praegu 29 protsenti. Tühjaks jäänud hoones on 600 kohta. Igas umbes 10-ruutmeetrises kambris on olemas kaks voodikohta kahele kinnipeetavale, üks kirjutuslaud kahe toolikesega, kaks väikest kapikest. On ka pisike WC koos kraanikausiga. Aga enamiku osa päevast saavad kinnipeetavad veeta ikkagi väljaspool kambrit.

Kui kinnipeetavad ei ole parasjagu oma töökohustust täitmas, mõnes vangla huviringis, spordiplatsil või kabelis, on enamikul neist võimalik olla ka ühistes eluruumides ja suhelda teiste vangidega.

Iga 25 kambri peale on olemas kaks päevaruumi ja kuigi vangid söövad oma ettenähtud söögikordi ikka kambrites, siis on olemas pisike sööginurk veel eraldi. On ka lihtsalt ajaveetmisruum, kus on raamatuid, saab trenni teha ja raadiot kuulata.