5. augustil kooskõlatusringile saadetud kliimakindla majanduse seaduse eelnõu on saanud hulgaliselt tagasisidet eri huvigruppidelt, nii ettevõtjatelt kui keskkonnakaitsjatelt. Mõne meelest on eelnõu liiga ambitsioonikas, mõne meelest ambitsioonitu. Kliimaminister Yoko Alender kommenteeris seda tagasisidet hiljuti "Terevisioonis" sõnadega, et riik peab leidma tasakaalu.

Tähelepanu väärib aga ka riigi enda tagasiside. Kaks ministeeriumi, regionaalministeerium ja siseministeerium eelnõule kooskõlastust ei andnud. Veel mitu ministeeriumi tegid terve rea teravaid märkusi ja teatasid, et kooskõlastavad eelnõu vaid nendega arvestamise korral.

Päris mitme ministeeriumi tagasisides kõlab kliimaseaduse kohta sõna "deklaratiivne". Justiitsminister Liisa-Ly Pakosta allkirjaga kiri võtab selle mure kõige selgemalt kokku: "Niisiis leiame, et eelnõus esitatud kliimapoliitilised eesmärgid ja kohustused jäävad paljuski deklaratiivseks. Märgime, et üksnes põhimõtetele tuginev ja eesmärgipärane regulatsioon ei ole Eesti õiguses tavaks. Üksnes põhimõte ja eesmärkide reguleerimine, kui reguleerimata on konkreetsed isikud ja asutused, kes mille eest vastutavad, samuti õiguslikud tagajärjed, kui antud kohustusi täideta, ei moodusta seaduse toimimiseks vajalikku tervikut." Teiste sõnadega, kui kasutada justiitsministeeriumi ametniku Margit Juhkami sõnu, õigusakte on selles seaduses vähe. Rohkem kui aasta nähti eelnõu kallal vaeva, miks seal on nii vähe konkreetseid kohustavaid või keelavaid õigusakte?

See on üks neid teemasid, mida algusest peale ju selle seaduse koostamisel on arutatud ja kui seda pilti proovida lihtsustatult kokku võtta, siis lõpuks on ju nende kliimaeesmärkide täitmise kohustus – me oleme liitunud rahvusvaheliste lepetega ja loomulikult meil on ka vastutus järgmiste põlvkondade ees – see kohustus on ju lõpuks ikkagi riigile ja riik saab konkreetseid erinevaid meetmeid rakendades seda kohustust täita.

Meie lähenemine või arusaam sellele seadusele on olnud kogu aeg see, et me loome, paneme paika selle seadusega eesmärkide ambitsiooni. Meil on päris täpselt see läbi arvutatud ja ministeeriumide ja ka huvigruppidega läbi räägitud, kuidas seda saavutada. Aga tõesti, väga konkreetseid praktilisi meetmeid ja samme oleme otsustanud sinna seadusesse mitte kirja panna ja seda erinevatel põhjustel. Esiteks põhjus on see, et olukord kogu aeg muutub, tehnoloogiad arenevad, eelarvevõimalused muutuvad ja see on üks peamisi peamisi põhjusi.

Teiseks see, et kliimaseaduse reguleerimisala või valdkond on ju ülilai, see tegelikult puudutab kõiki valdkondi ja kui me nüüd läheksime hästi detailset seadust tegema, siis me jõuaksimegi selleni, et me sisuliselt ühe seadusega prooviks ära reguleerida kõik Eesti erinevad valdkonnad, mis kindlasti mõistlik ei ole.

See seadus oma tänases versioonis olulises mahus ei erine väga paljude teiste riikide kliimaseadustest ja pigem on veel detailsem kui paljude teiste riikide kliimaseadused. Enne kui hakkasime seadust tegema, tutvusime ka teiste riikide näidetega, eks need põhikomponendid igal pool on ennekõike eesmärgid ja siis on ka järelevalvemehhanism, mis on tegelikult selles seaduses selgelt olemas ka sõltumatu kliimanõukogu loomise näol ja ka pideva analüüsi ja sellest tulenevate ettepanekute näol.

Ma olen ka vaadanud teiste riikide kliimaseadusi ja see kontrollmehhanism, kohati on see koht, mis selle kohustuse tasandi loob. Ehk näiteks korra viie aasta tagant kohustus vaadata, kas liigume kliimaeesmärkide poole ja kui ei liigu, siis on vastaval ministril kohustus viia valitsusse ettepanekud, kuidas sinnapoole liikuda ja sealt veel samm edasi: vastu võtta selge plaan ja teha selged muudatused, kuidas me sinna liigume.

Ettevõtlusminister Erkki Keldo märgib oma kirjas, et majandusministeeriumil on eelnõu järgi kohustus koostada teatud aja tagant konkurentsivõime hinnanguid ja teha sellega koos ettepanekuid, kuidas kohandada avaliku sektori tugimeetmeid ettevõtetele, et seesama kliimakindla majanduse poole liikumine neid liiga palju ei mõjutaks. Aga Keldo märgib, et eelnõu ei ütle mitte midagi selle kohta, kas MKM-i ettepanekuid peab arvestama või ei pea arvestama. Me anname kohustuse luua selline soovituslik paber. Milleks tühist paberit toota?

Siin tuleb veidi süveneda Eesti valitsemise nüanssidesse. Enne kui ma sellesse lähen, selgitan üldist põhimõtet. Konkurentsivõime aruanne on ülitähtis ja miks me tõime selle sisse – just ennekõike selle tõttu, et me ei vaata kliimaeesmärkide täitmise puhul ainult seda, kas me täidame kliimaeesmärgid, vaid vaatame ka majanduse ja konkurentsivõime seisu, sest kui me räägime mitmetest ettepanekutest, mida ka riigiasutused on teinud, et ambitsiooni peaks tõstma, siis ambitsioon ei tõuse ju iseenesest. Selleks tuleb teha otsuseid, sulgeda näiteks ettevõtteid või loobuda tööstuste arendamisest, majanduskasvu ambitsioonist ja seda ma ei ole soovinud teha. Selles mõttes see konkurentsivõime aruanne on väga oluline.

Ega seadusega ei saa ühelegi ministrile anda blankovekslit selleks, et kui ta teeb ettepanekud, siis need viiakse kohe ellu, demokraatlikus riigis see nii ei toimi. Eesti riik toimibki nii: minister teeb ettepanekud valitsusele, valitsus kõigepealt arutab neid, kui ta peab neid mõistlikuks, kui nende ettepanekute elluviimiseks leitakse raha, siis need esitatakse tihtipeale ka riigikogule, kui on tegemist nii-öelda seadusandlike ettepanekutega, riigikogu kiidab need heaks.

Kui me nüüd seadusesse kirjutasime kohustuse, et kõiki majandusministri ettepanekuid tuleb automaatselt arvestada, siis see ei sobi lihtsalt mitte kuidagi Eesti riigi valitsemise konteksti.

Teine näide nende samade tugimeetmete juurest, ma tsiteerin: "Eesti kliimakindla majanduse konkurentsieeliste läbimõtestamiseks ning liikumiseks kliimaneutraalsuse suunas võivad ettevõtjad ja erialaliidud koostada koostöös kliimaministeeriumiga tehnoloogia arengu ning kliimaneutraalsuse saavutamise teekaardid. Nendes teekaartides nimetatud suundi arvestab riik võimaluse korral." Me kirjutame seadusesse midagi, mida ei pea tegema, vaid tohib teha. Ja kui seda lubadust võetakse kuulda ja tõesti tehakse see teekaart, siis valitsus vaatab peale, et arvestame või ei arvesta. Ma saan aru, et me ei saa anda tulevastele valitsustele korraldusi või tulevaste ministrite ettepanekuid nii-öelda blankoveksliks kirjutada, aga miks me siis selle asja üldse seadusesse kirjutame? Miks me kirjutame seadusesse, et te võite midagi teha, kui te tahate, ja kui me tahame, siis me arvestame sellega. Mis on selle punkti mõte?

Mõte ongi siin seesama, mida ma ka varem rõhutasin, et luua seesama diskussiooni ja arutelu raamistik, me paneme paika eesmärgid ja hakkame jälgima nende täitmist, näeme ette selleks teatud tegevused. Võin tuua näite ka näiteks Rootsi kliimaseadusest. Rootsis on kliimaeesmärkide täitmisega võrdlemisi hästi, aga ka nende nüüd just välja tulnud kliimanõukogu aruanne, mis ongi sõltumatu kliimanõukogu aruanne, osundab ka mitmetele puudustele, mis on praeguses valitsuse poliitikas.

See tekitab ühiskondliku arutelu, ega kliimanõukogu ettepanekuid üheski demokraatlikus riigis ei saa automaatselt rakendada, ikkagi valitsus lõpuks need otsused teeb. Miks need tehnoloogia teekaardid on väga tähtsad ja ma ühe konkreetse näite põhjal seda illustreerin, mis paljudes riikides ongi täna kliimapoliitika arutelu keskmes, näiteks süsiniku kinnipüüdmise ja taaskasutamise tehnoloogia. Tegelikult ju ütleb seda ka Euroopa Komisjoni praegune mõjuanalüüs, et ilma nende tehnoloogiateta ei ole võimalik saavutada 90 protsendi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise taset 2040. aastal.

Ka ühe sellesama tehnoloogia teekaardina me juba praegu koos ettevõtetega olemegi asunud koostama sedasama kaardistust, et kas, missugustel tingimustel, missuguse investeeringuvajadusega me saaksime või peaksime süsiniku kasutamise tehnoloogiaid Eestis kasutama. Aga kirjutada seadusesse sisse, et ükskõik, mis on selle teekaardi tulemus, see automaatselt viiakse ellu, kindlasti ei ole mõistlik. Seal tulebki kaaluda erinevaid argumente, kui see analüüs lõpuks valmib. Esiteks seda, mis mõju sellel on päriselt kliimaeesmärkide saavutamisele, keskkonnale, mis on investeerimisvajadus, kas see majanduslikult on mõistlik. Seetõttu niisuguseid blankoveksleid ette anda ei ole mõistlik ja arvan, et selles osas see seadus väga paljuski lähtubki sellest, kuidas Eesti riik toimib, kuidas demokraatlikud riigid toimivad. Erinevad osapooled teevad ettepanekud, neile nähakse selleks ette õigus, nähakse ette ka teatud vahendid ja siis valitsus teeb need otsused või kui vaja, kui see on riigikogu pädevuses, teeb seda riigikogu.

Te tahate kokkuvõttes seadusesse panna erinevaid formaate ja erinevaid struktuure. Mis formaadis toimuks edaspidi arutelu, seni tehtule pealevaatamine, tulevikuplaanide seadmine ja et oleks kindlad punktid, et tollel hetkel tõenäoliselt me kõik istume maha ja arutame selle üle, kuidas meil on läinud ja kuidas edasi, Panete selle seadusesse, et see arutelu kindla peale toimub?

Täpselt nii. See hoiab seda teemat fookuses ja toob nii poliitikute kui ka ühiskonna tähelepanu nende eesmärkide täitmisele, nagu ju ka praegu kogu kliimakindla majanduse seaduse väljatöötamise protsess on toonud. Me siiski väga intensiivselt arutame, kas üldse midagi teha, kui, siis mida teha, mis peaks olema see ambitsioon ja see oli ka üks selle seaduse väljatöötamise mõte ja selles mõttes on see arutelu olnud väga positiivne.

Ministeeriumide ettepanekutest võib üht ja teist asja välja tõsta, aga ma arvan, et niisuguse seaduse puhul, mis on uus – varem seda seadust olnud ei ole, see sisaldab palju uut terminoloogiat, palju tõesti ka uusi lähenemisi, seal on mitmed kohustused, mis tulevad Euroopa Liidust, mitmed, mis on meie poolt – see, et seal on niisugune suur hulk tagasisidet, on hästi tavapärane ja väga suures osas ministeeriumide tagasiside on olnud väga kasulik. See teeb kindlasti seda seadust oluliselt paremaks, ma kindlasti kõiki kolleege teistest ministeeriumidest tahan tänada, et nad nii sisuliselt ja aktiivselt selle seaduse arutelusse ka läbi kooskõlastuste panustavad.

Tulles tagasi justiitsministeeriumi tagasiside juurde, siis nad märgivad, et kogu hägususe juures, mida nad ette heidavad, on seal eelnõus üks põhimõtteline muutus, nimelt paneks eelnõu avalikule sektorile kohustuse arvestada eelnõus sätestatud põhimõtete ja eesmärkidega muu hulgas haldusotsuste tegemisel. Veel enam, eelnõu järgi peaks ametnikud nende eesmärkide saavutamiseks võtma tarvitusele muid asjakohaseid meetmeid. Kõik see kokku annab justiitsministeeriumi hinnangul väga laia kaalutlusruumi. Ma nüüd küsin justiitsministeeriumi sõnadega: arusaamatuks jääb, kas sättega soovitakse anda haldusorganile vabadus hakata ise eelnõus sätestatud huvides mistahes meetmeid välja mõtlema ja kohaldama?

Mis ongi siin loomulikult oluline, on tagada selle seaduse rakendatavus ehk siis seesama, mida mitmed teised kooskõlastuskirjad on ette heitnud. Ka täna ma arvan, kindlasti ei hakka rakendusorganid ise meetmeid välja mõtlema, ka täna nendest aruteludest on ju väga palju erinevaid näiteid nii Eestis kui ka teistes riikides, kus kliimaeesmärke on tõlgendatud. Ka Eestis on väga palju ikkagi neid
näiteid juba täna olemas ja see on ka üks selle seaduse suur eesmärk, et see raam, need põhimõtted täpsemalt paika panna, et kui haldusorganid või kes iganes peab seda seadust tõlgendama, millest siis lähtuda, et just mitte seda ise välja mõelda, vaid ikkagi lähtuda nendest eesmärkidest ja seal paika pandud põhimõtetest.

Meil on eraldi ka õiguse töögrupp või juriidiline töögrupp, kus me kindlasti ka kõiki neid õiguslikke küsimusi veel arutame nii justiitsministeeriumi kui ka teiste ministeeriumitega läbi ja kindlasti leiame seal mõistliku lahenduse, mis kõikidele osapooltele sobib.

Kirjeldage seda elulist olukorda. Haldusotsus, tõenäoliselt mingisugune loamenetlus, antakse mingi keskkonnakompleksluba või vee-erikasutusluba või mõni muu luba. Seal lähtutakse seni näiteks keskkonnamõjude strateegilise hindamise tulemustest, selle järgi vaadatakse, kas üks või teine asi potentsiaalselt omab mõju ja tehakse vastav otsus. Seni on need otsused tuginenud üsna selgelt paika pandud reeglitele ehk mida täpselt tohib teha, kui suur võib olla mõju, kui suur ei tohi olla mõju ja nii edasi. See on kohtus ka üsna selgesti ja lihtsasti vaieldav. Mis hetkel tuleb sinna haldusotsuse tegemise sisse kliimaseadus, näiteks kliimaseaduses toodud eesmärk, et kliimaneutraalsuse suunas liikumisel ei tohi teisi keskkonnaeesmärke, sealhulgas elurikkuse eesmärke kahjustada.

Veidikene siin vaidleksin vastu, et täna see raamistik on selge. Kui me vaatame just kliima ja keskkonnaga seotud haldusotsuseid ja selle alusel antud tegevuslubasid, meil on väga palju kohtuvaidlusi nendel teemadel ja väga paljud ka riik on kaotanud, just selle tõttu, et tegelikult ei ole olnud selge, mis on see raam, mis on see kliimaambitsioon, mis on need kliimaeesmärgid ja see on üks selle seaduse olulisi põhimõtteid, et eesmärgid oleksid selgemalt paigas. Tõesti, olgu see kohalik omavalitsus, kes annab ehitusluba näiteks Enefiti õlitehase avamiseks, või keskkonnaamet, kes annab luba näiteks Elbu kaevanduse avamiseks, et nendest seaduse põhimõtetest selgemalt lähtuda. Need raamid ei ole tegelikult täna olnud ka menetlustes piisavalt piisavalt selged ja seda viga me kindlasti selle seadusega soovime parandada.

Te olete siin intervjuus ka öelnud, et eelnõus toodud eesmärkidest peaks lähtuma just nimelt avalik sektor. Siseministeeriumil on oluline küsimus: kas ja millises ulatuses on isikutel kaebeõigus kui seadusandja – riigiasutused või kohalikud omavalitsused – ei lähtu mõnel puhul kliimaseaduse põhimõtetest?

Eks seda tulevikus siis õigusruum hakkab sisustama ja kui kaebusi tehakse, eks siis kohus selle otsuse teeb. Teatud määral kindlasti iga niisuguse seadusesättega õigustatud ootus tekib. Miks me just väga palju lähtume avaliku sektori kohustustest, on see, et see ongi valdkond, kus me päriselt saame seda ise suunata, kus me saame kohustusi panna, mida valitsus saab selgemalt kontrollida ja seetõttu tõesti avaliku sektori üleminek fossiilsetelt kütustelt mittefossiilsetele kütustele mingis mõttes ongi ju selle seaduse keskmes ja ka üks nende eesmärkide täitmise keskne vahend.

Proovime kuidagi näitlikustada seda tulevast kohtuasja. Näiteks antakse mingi keskkonnaluba ja keskkonnaluba andes ju kaalutaksegi, nii nagu ka kliimaseaduses öeldakse, et peab kaaluma tasakaalu ettevõtluskeskkonna ja kliimaeesmärkide ja ka teiste keskkonnaeesmärkide vahel. Haldusotsus tehakse siis parimast tahtmisest ja teadmisest tulenevalt. Kas sellele seadusele toetudes saaks siis mõni huvigrupp pöörduda kohtusse ja öelda, et ei, meie hinnangul see loa andmine ei soodusta seda, et me liiguksime aastaks 2035 just sellise süsinikuheite vähendamise suunas?

Kui me vaatame tänast õiguspraktikat, siis huvigrupid saavad ka täna pöörduda kohtusse just sellel samal põhimõttel või sedasama argumenti kasutades, et riik ei suuda kliimaeesmärke täita. Need kohustused tulenevad meile rahvusvahelistest lepingutest, need tulenevad Euroopa Liidu õigusest ja see seadus pigem loob ju selgema raami, missugused need eesmärgid täpselt on, missugust sektorites, mis aastaks mis eesmärgid paika pannakse, nii et selles küsimuses seadus ei loo mingit suurt uut õiguslikku alust kohtumenetlusteks. Ta pigem selgitab ja panebki selgema raami ka sellele, mis need riigi kohustused täpsemalt on, mille riigikogu ka seadusena on vastu võtnud.

See oli ju ka täna, kui me loeme kohtupraktikat, siis isegi riigikohtu otsuses on viidatud, et tuleks lähtuda ühest või teisest arengukavast, näiteks mis on küll valitsuse poolt heaks kiidetud, aga seal riigikogu mandaati näiteks ei ole. Selle seaduse eesmärk ongi ju see selgem õiguslik raam paika panna.

Läbivalt küsivad teised ministeeriumid, miks ei ole eelnõuga kaasas paragrahvi eriseaduste muutmiseks. Nii näiteks on eelnõus kirjas, et 2035. aastal kasutatakse vähemalt 50 000 elanikuga linnades ainult nullheitega taksosid. Siseministeerium küsib, miks selleks siis konkreetseid seadusemuudatusi välja ei pakuta. Justiitsministeerium toob näite, et eelnõu järgi peaks kliimaseaduses toodud eesmärkidega arvestama riigihankeid korraldades. Neil on sama küsimus, miks pole eelnõuga kaasas vastavaid riigihangete seaduse muudatusi, veel enam, kummagi puhul pole ka seatud konkreetset kohustust, mis ajaks, kes, kuidas need seadusemuudatused peab välja töötama.

Siin oli nüüd kaks konkreetset näidet. Mitmetel juhtudel me oleme tegelikult ka eriseaduse muudatused selle seadusega sidunud. Seda me oleme ka ministeeriumidega päris palju arutanud, et kust see piir läheb, kui palju me eriseadusi sellele seadusele kaasa paneme, et sellest ei tuleks jälle tohutu kobarseadus, mis kõiki valdkondi reguleerib. Täna oleme teinud otsuse, et me eriseadusi kasutame väga võtmevaldkondades, mis eesmärkide täitmist väga olulisel määral mõjutavad.

See puudutab põlevkivi kaevandamise lubasid näiteks, puudutab seda, kuidas kliimaeesmärke arvestatakse keskkonnamõjude hindamisel, mis on ka eriseaduse muudatused, ja teiste puhul me ei ole pidanud seda nii vajalikuks.

Riigihangetega seotud küsimused me kindlasti rahandusministeeriumiga arutame põhjalikult läbi ja leiame seal just selle õige lahenduse, et kas minna eriseaduse muutmise teed või meil ei ole vaja seadust muuta. Seal on ka teistpidi arvamus, mis ütleb, et ei ole tegelikult nende eesmärkide täitmiseks üldse vaja minna eriseadust muutma.

Mis puudutab ühistransporti, seda arutelu me oleme tegelikult päris põhjalikult pidanud ministeeriumis ja näiteks taksode puhul leidnud, et täna meie hinnang on, et selleks ei ole vaja eriseadust ehk ühistranspordiseadust selleks muuta. Me oleme igal pool ka jälginud, et me ei reguleeriks üle, et me ei kirjutaks kõike seadusesse, me saame kasutada teisi õiguslikke vahendeid. Me läheme siin paljudesse õiguslikesse aruteludesse, need on kõik detailid, mida selle arutelu käigus saab arutleda.

Aga see on ikkagi väga oluline. Kui jõuab kätte 2035. aasta, Tallinnas mõni sõidab ikka Bolti vana taksoga, mis siis saab? Keda karistatakse, kas riigikogu liikmeid, et nad ei ole kliimaseadust vastu võtnud, kliimaministeeriumi, et nad ei ole järginud omaenda seaduseelnõu järgi tehtud seadust või seda taksojuhti?

Lõpuks ikka ju riik vastutab, ega siis kindlasti ei karistata seda taksojuhti, reeglid loob ju riik. Mida ma pidasin silmas sellel konkreetsel juhul, et eriseadust ei ole vaja muuta, on see, et ka kliimakindla majanduse seaduse alusel kohalikud omavalitsused annavad ju välja luba selleks, taksoteenus on reguleeritud valdkond, seal peab olema luba. Selle aluseks saab olla ka kliimakindla majanduse seadus, nende lubade väljaandmise korra muutmiseks. See oli minu väljaütlemise tagamõte, et niisugust mõtet meil ei ole, et kuidagi mõned eesmärgid või tegevused juhtuvad ise. Ise nad kindlasti ei juhtu ja neid eesmärke ikkagi täidavad konkreetsed, et konkreetset riigiasutused või kohaliku omavalitsuse asutused või haldusotsuseid tegevad asutused, erinevaid institutsioone, kes sellega tegelevad, ongi väga palju.

Aeg on see intervjuu kokku võtta. Me ei jõudnud rääkida mitme ministeeriumi murest, et mõjuhinnanguid ühe või teise asja kohta pole piisavalt, aga see viib kokkuvõttes küsimuseni, et mis te arvate, mis sellest eelnõust edasi saab, sest väga mitu ministeeriumi on öelnud, et nad ei anna kooskõlastust sellele eelnõule juhul, kui nende ettepanekuid arvesse ei võeta, teiste sõnadega, kui seda eelnõu ei muudeta väga palju konkreetsemaks, kui selle eelnõu põhimõtteline ülesehitus, ideoloogia, see, kuidas see eelnõu on tehtud, mida ta reguleerib ja ei reguleeri, ei muutu?

See viimane oli nüüd teiepoolne tõlgendus. Kindlasti ministeeriumid seda ei ole öelnud, et selle eelnõu ideoloogia peab muutuma. Ministeeriumid on teinud väga asjalikke ettepanekuid, neid kõiki me ministeeriumidega arutame, arutame muutmise võimalused läbi, selgitame mõnedes kohtades, kus me näeme, et me võib-olla ise ei ole piisavalt täpselt või vähemalt nii täpselt, et teised osapooled aru saaksid, oma mõtted kirja pannud ja koostame uue eelnõu. See on meil plaanis oktoobrikuu jooksul ja novembrikuu jooksul loodame selle eelnõu esitada valitsusele heakskiitmiseks, kust ta liigub edasi riigikokku.