Juulikuus avalikustatud kliimakindla majanduse seaduse ("KliimaS") eelnõu on jätkuvalt kirgi kütmas, saades verbaalseid mükse nii kasinavõitu piirangueesmärkidega rahulolematute kliimaaktivistide kui ka majanduse konkurentsivõime pärast muret tundvate spetsialistide käest.

Keegi pole aga tihanud avalikkuses sõna võtta seaduseelnõu rabeda vundamendi, nn kliimakriisi teaduslike aluste teemal.

Nimelt ei räägi maailma kliimateadusest kokkuvõtteid tegeva ÜRO valitsustevahelise kliimapaneeli (IPCC) teadusaruanded radikaalseid meetmeid nõudvast "kliimakriisist" ega "kliimahädaolukorrast". Lausa vastupidi, nende terminite kasutamist meedias peetakse kliimamuutuste neutraalsest kajastamisest kaugenemiseks.¹

Ka IPCC kliimamuutuste definitsioon ei sisalda automaatselt inimtekkelisust, erinevalt KliimaS eelnõus pakutavast sõnastusest. Euroopa Parlamendi saadikutele keegi neid pisiasju ilmselt ei selgitanud, mistõttu suurem osa neist (429) arvas novembris 2019 heauskselt, et vähemalt Euroopas valitseb kliimahädaolukord.

Sellelaadsete vigade vältimiseks võttis väike grupp kliimateadlikke isikuid ette meie riigikogu liikmete varustamise teaduspõhiste infomaterjalidega, mis võimaldavad rahvaesindajatel teha informeeritud otsuse selle kohta, kas Eesti vajab kliimaseadust, millise iganes nime all see ka riigikogu ette ei ilmuks. Vabadused põhiseaduses esikohale seadnud Eesti elukorralduse kitsendused nõuavad põhjenduseks enamat kui praegune suure määramatusega hüpoteesidel ja kliimaaktivismil põhinev kliimakriisi narratiiv.

23. oktoobril 2024 kõigile riigikogu liikmetele saadetud ja Isikuvabaduse Sihtasutuse veebiportaalis avaldatud "Pöördumine riigikogu liikmete poole: kliimaseadus ei ole vajalik"² püüab selgitada, miks kliimaseaduse vastuvõtmine vajalik ei ole.

Pöördumise keskseks sõnumiks on kliimakriisi ja kliimahädaolukorra puudumine, mille tõttu tuleb ressursid "leevendamise" asemel suunata kliimamuutustega kohanemisele ja keskkonnakaitsele. Pooleteisel leheküljel pöördumisele järgnevad selles esitatud väidete põhjendused 19 leheküljel, viidetega kokku 168-le allikale, millest enamik on teadusartiklid või teadlaste muus vormis seisukohad.

Kriitilised artiklid ega kliimaseaduse väljatöötamiskavatsusele antud tagasiside selle põhjendustes esinenud vigade osas ei toonud märgatavaid tulemusi. Ei olnud mõtet ka uues kaasamisprotsessis osaleda ning ainsaks lootuseks jääb seadusandja informeerimine konsensuse jätkuvast puudumisest kliimateaduses.

Pöördumine keskendub peamiselt teaduslikule mõõtmele kui süsihappegaasi heidet piiravate regulatsioonide põhjendusele, tõstes majanduslikus, sotsiaalses ja teistes mõõtmetes esile vaid üksikuid vastuargumente kliimaseadusele.

Lähenemisel IPCC teadusaruannetele on kaks tahku. Ühest küljest ei ole isegi nende alusel võimalik põhjendada inimtekkelise kliimakriisi avaldumist ei praegu ega kogu sajandi jooksul. Teisest küljest on maailmas ilmselt tuhandeid teadlasi, kes kritiseerivad IPCC aruandeid subjektiivse lähenemise eest sisendiks valitavatele artiklitele ning liigset tuginemist teadaolevalt soojenemise suunas kallutatud kliimamudelitele.

Silmiavav võiks olla Eesti kliimaneutraalsuse tagamisega välditud globaalse temperatuuri tõus aastaks 2100, mis jääks isegi IPCC lähenemisest inspireeritud lihtsustatud hinnangul 0,0003°C ümbrusse, tegelikkuses ehk isegi väiksemaks kui 0,00007°C.

Teadlaskond ei ole kliimamuutuste valdavas osas inimtekkelisuses kaugeltki ühel meelel, väidetav konsensus on illusoorne. 97 protsendi müüt, mille USA president Barack Obama Twitteri-säuts 2016. aastal meediasse tõi, on ammu ümber lükatud.

USA kliimateadlane Judith Curry on tabavalt kokku võtnud väited, mille osas valitseb konsensus3: maapinna temperatuurid on alates aastast 1880 tõusnud; inimtegevus on lisanud atmosfääri süsinikdioksiidi (CO₂); süsinikdioksiidil ja teistel kasvuhoonegaasidel on planeedile soojendav mõju.

Vaidluste objektiks on jätkuvalt see, kui suur osa viimaste aegade soojenemisest on põhjustatud inimkonna poolt, kui palju planeet soojeneb XXI sajandi jooksul, kas see soojenemine on ohtlik ning kas fossiilkütuste kasutuse kiire elimineerimine parandaks inimkonna heaolu.

Enamus ei pruugi mäletada, et peamiseks kasvuhoonegaasiks atmosfääris on veeaur (H₂O), mis põhjustab keskmiselt ligikaudu 75 protsenti Maad soojendavast kasvuhooneefektist (KHE). CO₂ kanda jääb keskmiselt vähem kui 25 protsenti kasvuhooneefektist ning kuna selle gaasi võimekus KHE tekitajana on praeguse kontsentratsiooni 425 ppm (miljondikku) puhul juba küllastumisele lähedal, mõjutab iga lisanduv molekul soojenemist eelmisest vähem. Neid fakte ei vaidlusta ka IPCC.

On põhjust usaldada nende teadlaste arvamust, kelle väitel ei põhjusta inimkonna tekitatavad kasvuhoonegaasid ettenähtavas tulevikus kliimakatastroofi. Pilvede päeva jooksul temperatuurile avaldatav mõju on kordades suurem kui see, mille tekitaks CO₂ osakaalu kahekordistumine atmosfääris, viimane on aga käesoleva sajandi jooksul vähetõenäoline ka praegusel heitekursil jätkates.

Värskeimad teadusuuringud ongi tuvastanud, et viimase kümnendi globaalne soojenemine on põhjustatud vähenenud pilvisuse tõttu ookeanides salvestunud suuremast päikeseenergia hulgast⁴.

Rekordiliste temperatuuridega aastate nagu 2023 soojenemise põhjused on aga looduslikud: troopiliste ilmastikunähtuste kogum El Niño–Southern Oscillation (ENSO)⁵; "meie tulemused näitavad, et globaalse soojenemise hüpped võivad tekkida ilma igasuguse inimmõjuta," öeldakse USA kliimateadlaste artikli kokkuvõttes. Nende ja paljude teiste sarnase sõnumiga teadustulemuste mõju jõuab alles IPCC järgmisse hinnanguaruandesse, mis avaldatakse eeldatavasti aastal 2029.

Ehkki tüüpiliselt seostatakse inimtekkelises "kliimakriisis" kahtlemist parempoolsusega ja sellega kompromissitu võitlemise nõudmist vasakpoolsusega, ei tuleks teemat käsitleda poliitiliste vaadete taustal, otsused peavad lähtuma teaduspõhisusest.

Loodetavasti kasutavad riigikogu liikmed pakutud võimalust värskendada oma kliimateemalisi teadmisi, et tulevikus eristada propagandat faktidest ning olla valmis informeeritud otsuste tegemiseks ka laiemas kontekstis kui kõnealune seaduseelnõu.

Käimasolev sotsiaalne eksperiment inimkonna veenmiseks selles, et neil kui usinatel fossiilkütuste kasvuhoonegaasideks ümbertöötlejatel lasub süü nii kõigi tänapäevaste kui ka veel hirmsamate tulevaste äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemise ja intensiivistumise eest, annab tulevikus ajaloolastele huvitavat uurimisainest.