Murelikuks teeb, et sotside valitsuses domineerimine Eestis küünib aina kaugemale ja kaugemale, kuigi valijatelt saadud mandaat on neil võrreldes Reformierakonna (üha enam näilise) ülemvõimuga lahjapoolne. Kuidas vabaneda roosast udust, mida paiskab süüdimatult õhku üks punase lipsuga mees?

Kurb ja ebameeldiv on poliitteater, kus sotsid mängivad Eesti julgeolekuga küünilist ruletti lootuses kohalikel valimistel vene kogukonnale. Lihtne kalkulatsioon: ühe käega võid valida Vladimir Putinit ja selle õiguse eest vali muudkui teise käega sotse.

Vene kodanikelt hääleõiguse ära võtmine pole veel nii kindel, kui võiks olla, vaadates riigikogu erakondade varasemaid väljaütlemisi. Selle olulise julgeolekuküsimuse ümber käib uskumatu tsirkus. Sotsid üritavad halli passi omanikke põhiseadusse kirjutada muidugi ainult selleks, et Vene kodanike hääleõiguse piiramine kukuks soisele pinnasele.

Jevgeni Ossinovski ja Eduard Odinetsi tandem juhib Lauri Läänemetsa oma suva järgi ja viimane omakorda dikteerib valitsuskoalitsiooni tööd, mida saab iseloomustada ühe ja sama mustri kordumisega: Reformierakond ja Eesti 200 seisavad ühel pool joont, olles enamasti ühel nõul, ning sotsid, käed kapriisselt puusas teisel pool.

Miks ja kui kaua lastakse ühiskonnal veel sotside miinusprojekte taluda?

Lapsik ja läbinähtav mäng hääleõigusega

Arusaadav, et sotsiaaldemokraatidel on tarvis käiku panna kõik võtted, olenemata tagajärgedest, sest erakonna reiting on kokku kuivamas ning see on punalipslaste hulgas põhjustamist sisemist rapsimist. Suuremat kasu pole võrsunud ka Keskerakonna poliitikute kaasamisest ning nüüd hoitakse veel kinni viimasest kaardist, mittekodanike hääleõigusest.

Hirmust järgmiste valimiste ees on ette võetud järjekordne poliitmissioon. Sotsid on võtnud eesmärgiks enne kohalikke valimisi tegeleda ka "meelsuskontrolliga", kuigi iga laps saab aga aru, et inimeste mõtete kontrollimine on põhiseadusega vastuolus ja ilmaski läbi ei lähe.

Selles valguses tunduvad vastikult silmakirjalikud sotside krokodillipisarad põhiseaduse võimaliku rikkumise pärast, kui Vene passi omanike valimisõigus oleks lihtsalt ära kaotatud, mida on muide toetanud autoriteetsed õigusteadlased, näiteks Rait Maruste.

Mitte eriti üllatavalt on sotsidel poliittrikkide leiutamise taustal jäänud tegemata päristöö, mis mõjutaks inimesi rohujuuretasandil, muudaks elu paremaks ja mille eest päriselt vastutatakse.

Muide, USA kuulsaim sotsiaaldemokraat Bernie Sanders hurjutas äsja sealseid demokraate, et jahmatavalt veenva valimiskaotuse põhjus oli sotsiaaldemokraatlike põhimõtete unustamine. Ehk kuluks see diagnoos meie sotsidelegi marjaks ära?

Peataolek tervishoiusüsteemis

Sotsist terviseministri Riina Sikkuti eestvedamisel ei leitud tervisekassa eelarvemiinusele paremat lahendust kui reservide kasutusele võtmine. Üllatav, et otsus kinnitati nii, et see ei leidnud isegi meedias kuigi suurt arutelu. Ehkki Reformierakonna rahandusminister Ligi seisis plaanile esialgu vastu, olles arvamusel, et valdkonna sees tuleb vajalikud kärpekohad siiski leida, otsustati ometigi mõned päevad hiljem võtta tervisekassa reservidest uue aasta eelarveaugu katmiseks ligi 167 miljonit eurot.

Tundub, et taas põrutasid sotsid, käed puusas, jalaga vastu maad ning tüütule partnerile anti lihtsalt järele. Kus on nüüd Jürgen Ligi väidetav julgus ja ausus? Kus on Reformierakonna riigimehelikkus, et aktsepteeritakse sellist laastavat korralagedust?

Riigikogu menetluses on tulumaksuseaduse ja kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega esitas valitsuskoalitsioon esialgu ettepaneku laiendada nende teenuste nimekirja, mille osas saavad tööandjad teha erisoodustusmaksust vabastatud kulutusi. Plaan oli lihtne ja selge: kui meie tervishoiusüsteem ei toimi, tuleb anda tööandjatele juurde erisoodustusmaksuta võimalusi oma töötajate tervise toetamiseks.

Nüüd selgub sotsiaalministeeriumist riigikogu rahanduskomisjoni esimehele läkitatud muudatusettepanekust, et vahepeal on ümber mõeldud ning lubatavate teenuste nimekirja tahetakse siiski jälle muuta. Küsimus on, kas koalitsioonipartnerid tulevad sotside tujule taas alandlikult vastu, endal silmad maas ja häbipuna palgel.

Kas varasemate lepete rikkumine ongi valitsuse ainuke poliitika?

Ülejäänud koalitsiooni vaikival nõusolekul on lastud sotsidel nii koalitsioonileppes kui ka varasemates valitsustes sekkuda sinna, kuhu nad sekkuma ei peaks. Näiteks on alampalga läbirääkimised on olnud alati ametiühingute ja tööandjate omavaheline kokkulepe, millesse ei ole varasemalt poliitilised jõud oma nina pistnud. Millegipärast aga ei pea sotsid erialaliite enam pädevaks iseseisvalt otsuseid tegema ja on teist korda järjest agressiivselt kõnelustesse sekkumas.

Maksurahu ei ole

Hoolimata sellest, et koalitsioon on üheskoos lubanud maksurahu, otsib sotsist regionaalminister Piret Hartman võimalusi erinevate kohalike maksude kehtestamiseks. Ministri eestvedamisel on pandud ametnikud koguma ettepanekuid, milliste uute maksude kehtestamise teel võiks lahendada kohaliku elu kitsaskohti. Minister on välja toonud näiteks turismi- ja kinnisvaramaksu, talumistasu, arendustasu jne.

Tekib kahtlus, et koalitsioon otsib maksurahu varjutatud rüü all siiski järjepidevalt hoopis uusi võimalusi järgmisteks maksudeks.

Reformierakonna esimene esimees Siim Kallas ütles Reformierakonna juubelil, et ettevõtete tulumaksu taastamine oli viga. Ka selle projekti autoriks saame taas kirjutada just sotsiaaldemokraadid, kuid otsuse sündimise taha kogu koalitsiooni. Miks Reformierakond sellist julmust oma klassikalise ja märgilise poliitika suhtes talub? See on suur mõistatus.

Kas keegi on üle vaadanud, kuidas kõlab riigikogu veebilehel olev Reformierakonna tutvustus? "Eesti Reformierakonna fraktsioon on maailmavaatelt paremtsentristlik ja lähtub oma poliitikas liberaalsest ideoloogiast, rõhutades madalate maksude ning suurema isiku-, turu- ja ettevõtlusvabaduse keskset rolli riigi arengus," seisab seal.

Sotside nägemus majanduse kasvule lükkamisest ning üleüldse valitsemisest piirdub paraku ainult maksukoorma kergitamisega.

Küsimused valitsuse juhtparteile Reformierakonnale: kas tõepoolest ollakse valmis peenraha ja mugavama valitsemise eest oma põhimõtteid maha parseldama? Või neid põhimõtteid ei eksisteerigi?

Lisan, et Reformierakond ei ole täiel määral endale aru andnud, et praeguse poliitikaga ei saeta mitte ainult üksikute ühiskonnarühmade jalgu, vaid nagu Rein Lang on kirjutanud, nii kaua kui poliitika narratiivi defineerib keegi punase lipsuga mees (usun, et ta mõtles Lauri Läänemetsa, mitte Donald Trumpi), ei ole meil lootust mõistlikele otsustele üheski elusfääris.

Kui suhtlen ettevõtjatega, siis tunnetan masendust, hirmu ja ahastust. Streikinud on juba näitlejad, hotellid ja restoranid ning neile tuleb lisa. Lähikuud näitavad lõplikult, kas Reformierakonnal tekib sisemine surve midagi päästa või uputatakse riik pöördumatult umbsesse roosasse uttu.