Ligi aasta otsa ette valmistatud hariduslepe on osutunud õpetajate palgaküsimuses suurejooneliseks pettuseks, millega haridusminister Kristina Kallas (Eesti 200) püüdis varjata seda, et ta ei suutnud end valitsuses kehtestada ja õpetajate palgatõusuks raha leida.

Kohalikud omavalitsused, mille eesotsas on pikka aega kohalikke omavalitsusi juhtinud kogenud poliitikud, nägid selle pettuse loomulikult läbi ja ei kirjutanud leppele alla. Haridusleppega ei liitunud 79-st kohalikust omavalitsusest 70. Sellega andsid omavalitsuste juhid selge sõnumi, et lepe ei täida seatud eesmärke ja haridusministri varasemaid lubadusi.

Kõik asjaosalised mäletavad ju veel hästi, et läbirääkimisi haridusleppe sõlmimiseks alustati selleks, et lõpetada tänavu jaanuaris alanud streik, millega õpetajad nõudsid suuremat palka. Haridusminister Kristina Kallas, kes võimule saamiseks oli vahetult enne 2023. aasta riigikogu valimisi lubanud, et talle on jõukohane viia juba 2024. aastal õpetajate alampalk 120 protsendini Eesti keskmisest palgast, lubas haridusleppega täita oma varasemad palgalubadused ning jagas lahkelt uusi lubadusi.

Pooled leppisid streiki lõpetades kokku, et alustavad läbirääkimisi kollektiivlepingu sõlmimiseks, mille kohaselt saavutatakse õpetajate arvestuslik keskmine töötasu 120 protsenti keskmisest palgast 2027. aastaks. Lisaks seati eesmärgiks õpetajate palga- ja karjäärimudeli ning muude töötingimuste kokkuleppimine.

Nüüd ongi haridusleppes kirjas palju uusi ilusaid lubadusi, aga tuleva aasta riigieelarvesse ja valitsuse poolt neljaks järgmiseks aastaks kinnitatud riigieelarve strateegiasse pole haridusministeerium nende lubaduste katteks raha ette näinud.

Õpetajate palk ei tõuse järgmisel aastal, vaid vastupidi, kui arvestada inflatsiooni, siis õpetajate reaalpalk isegi langeb hoolimata haridusministri varasematest lubadustest. Kohalikele omavalitsustele ja õpetajatele haridusleppes pakutu on seega pesueht pettus.

Loomulikult pole selles süüdi õpetajad ja need üheksa kohalikku omavalitsust, kes haridusleppele alla kirjutasid. Aga ka haridusminister ei taha ausalt tunnistada, et ta on puudulike kokkulepete tõttu osutumas saripetturiks. Puhtsüdamliku ülestunnistuse asemel tuli ta teisipäeval ETV "Esimeses stuudios" välja jutuga, et haridusleppe läbikukkumises on süüdi hoopis Isamaa erakond, mis polevat lasknud kohalikel omavalitsustel haridusleppega liituda.

See hädavale on lihtsalt naeruväärne. 70-st haridusleppega mitte liitunud omavalitsusest umbes 50-s omavalitsuses ei kuulu Isamaa poliitikud üldse otsustajate ringi, kuid neil omavalitsustel jätkus sellegipoolest oidu haridusministri pettusest aru saada.

Isamaa on alati väärtustanud haridust, kuid seda tegudega ja sisuliselt, mitte katteta lubadusi jagades. Kristina Kallase eelkäija, Isamaa liikmest haridusminister Tõnis Lukas suutis 2023. aasta riigieelarves õpetajatele välja võidelda 24-protsendilise palgatõusu. Ka siis käis Ukrainas sõda ja Eestis oli majanduskriis, aga õpetajaid ei mõnitatud leppega, mille täitmiseks riigieelarves raha pole.

Haridusminister lubas tänavu suvel, et kui hariduslepet ei õnnestu sõlmida, siis astub ta ametist tagasi. Vähemalt selle lubaduse võiks Kristina Kallas nüüd täita, sest lepe, millele 79-st kohalikust omavalitsusest 70 alla ei kirjutanud, ei täida tegelikult oma eesmärke ja on sama hästi kui sõlmimata lepe.

Haridusleppe puuduste tunnistamise asemel toimunu Isamaa kaela ajamine – enda asemel teiste süüdlaseks tegemine – näitab, et haridusministri põhiprobleem on autoriteedi puudumine. Ma ei pea siin silmas niivõrd haridusministri isikut, kui tema motiive tegeleda Potjomkini küla ehitamisega täitmata lubaduste varjamiseks.

Kogu haridusleppe läbirääkimiste ja kaasamise protsess pidi varjama pärast õpetajate streiki antud palgatõusu lubadusi, aga tuleval aastal ei saa palgatõusu ärajäämist selle viigilehega enam katta. Vale tuleb välja varem või hiljem. Milleks siis leppega õpetajad veelkord petta? Karjäärimudel ei anna ju lubatud palgatõusu.

Minu hinnangul nautis haridusminister läbirääkimiste protsessi rohkem kui sisu. Väide, et kunagi ei ole omavalitsusi laua taha saadud, ei vasta samuti tõele, sest Tõnis Lukas on haridusministrina omal ajal kolmepoolse kokkuleppe alla kirjutanud. Aga sellist pidevat festivali, kus kogu tähelepanu läheb auru peale, sellist asja pole tõesti varem tehtud.

Kui haridusminister ja valitsus tervikuna ei astu samme, et tagada reaalsed ja mõõdetavad investeeringud haridusse, siis võime varsti seista silmitsi ulatusliku õpetajate puuduse ja hariduse kvaliteedi langusega. See ei ole mitte ainult probleem haridussektorile, vaid ohustab ka Eesti pikaajalist arengut ja konkurentsivõimet.

Haridusleppe ja haridusministri kriitika ei ole pelk poliitiline norimine, vaid väljakutse: hariduse tuleviku nimel on vaja tõelist poliitilist tahet ja julgeid otsuseid. Kui haridusminister ei suuda seda pakkuda, siis on viimane aeg kaaluda, kas ametis on õige inimene, sest Eesti haridusele tuleb uus hingamine anda.