Hiljutisel kliimamuutuste konverentsil lepiti kokku arengumaade toetamises 300 miljardi dollariga aastas, mis leevendaks kliimamuutuste mõjusid, mida arenenud maad on globaalse majanduse ülesehitamisega põhjustanud.

Eestis aga ei ole me veel jõudnud arusaamiseni, kuidas 2030. ja 2050. aastaks seatud sihte energiamajanduses täpsemalt saavutada. Kahtluseta on võtmeküsimus kaasamises, tarbijate, turuosaliste, omavalitsuste, erinevate ministeeriumide ning põhjalikus analüüsis, sest praegused otsused mõjutavad meie majandust mitte lähiaastatel, vaid järgmistel kümnenditel.

Puudu on kavandatud muudatuste kogumõju

Analüüsides sellest lähtuvalt menetluses olevaid valdkondlikke seadusemuudatusi tuleks esmalt vaadata kainelt üle alusandmed.

Praegu proovib valitsus kiirendatud korras jõuda meretuuleparkide toodangu toetamiseni, mida tehtaks 20 aasta vältel. See tähendaks garantiimehhanismi meretuuleparkidele 65 eurot/megavatt-tunni kohta ja 12 aastast garantiimehhanismi maismaa tuuleparkidele 20 eurot/MWh kohta. Nendel sammudel on märkimisväärselt mõju tarbijate rahakotile.

Peame arvestama, et elektrituru muutmise seaduseelnõu stsenaariumi kohaselt oleks elektri hind 2030. aastal toetuste tõttu keskmiselt 179 eurot/MWh, millele lisandub kodumajapidamiste puhul veel käibemaks. Samuti ei ole veel selget prognoosi, milliseks kujunevad võrgutasud ja taastuvenergiatasud tuuleenergiale makstavate dotatsioonide tõttu. Kõik need tegurid tuleks ühele pildile kokku tuua.

Alusandmed tuleb viia realistlikuks

Samuti ei ole kahtlust, et üle tuleb vaadata prognoos, mis kallist meretuuleenergia toetamist soosib. Energiamajanduse arengukavas on nimelt arvestatud, et Eesti energiatarbimine kahekordistub järgmise kümne aastaga. Loomulikult sooviksime, et Eesti majandus puhkeks õitsele ja läbi suurtarbijate lisandumise läheks siinne tarbimine püstloodis üles.

Fakt on aga see, et võrreldes 2010. aastaga Eesti elektritarbimine kasvanud pole, mistõttu on vähetõenäoline, et see järgneva kümne aastaga kahekordistub. Seda eriti seetõttu, et võimalike tööstustarbijate jaoks juba niigi kõrgete sisendhindade tõttu atraktiivsust napib.

Seega tuleks uuesti prognoose vaadata koos tööandjate, tootjate, EISA ning turuosalistega. Alles pärast seda saab otsustada, millised arendused on mõistlikud ja millises järjekorras ette võtta.

Üha olulisemaks muutub energiajulgeolek

Geopoliitiline olukord on teine aspekt, millega suurtarbijate siia meelitamisel arvestada tuleb. Nii näiteks plaaniti varasemalt Rootsis ligi 14 meretuuleprojekti, millest 13 on meie idanaabri tõttu pausile pandud, kuna need segaksid radarite tööd ning mõjutaksid julgeolekut läbi veealuse sensoorika.

Ka Eesti kaitseväe juhataja Andrus Merilo sõnul oli Rootsi otsus peatada kaitsekaalutlustel Läänemerel tuuleparkide rajamine õige samm. Samuti on Soomes piiratud arendusalasid Ahvenamaalt lõunasse. Antud piirangute alasse jäävad aga Eesti meretuulearendusalad Liivi lahes ja Saaremaa rannikul.

Näiteks Saaremaast läände kavandatav meretuulepark on mõõtmetelt hiiglaslik: 50 kilomeetrit põhjast lõunasse ja 20–50 kilomeetrit idast läände ning samuti ka Liivi lahte kavandatud projektid.

Mereväe ülem Ivo Värk märkis ERR-ile antud intervjuus, et sel massiivsel alal puuduks vaateväli, mille tulemusena ei saa laevatõrjeraketid vajadusel oma tööd teha. Ekspert nentis, et tegu oleks selge julgeolekuriskiga. Seega lisaks eeltoodud aspektidele tuleks energiamajanduse arengukava samme kaaluda lähtudes kõikidest sotsiaalmajanduslikest aspektidest kuni julgeolekuni välja.

Pole kahtlust, et Eesti on olnud seni aktiivne taastuvenergia arendaja ja tootja. Taastuvenergia toodang on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud ja praegu pole täit maismaa taastuvenergia potentsiaali veel kaugeltki ära kasutanud. Planeeritavate päikeseenergia-, maismaatuule ja salvestusvõimsuste tulemusena oleks juba viie aasta pärast kogu Eesti aastane elektritarbimine taastuvenergiaga kaetud.

Motiveerime tarbijaid taastuvenergiat kasutama

Hübriidlahendus tagaks Eestile varustuskindluse ulatuslike elektrikatkestuste korral. Saaksime toimida välise võrguühenduseta, mille heaks näiteks on Ruhnu saar, kus juba 2018. aastast on opereerimisel päikese-, tuule- ja salvestuslahendusel töötav hübriidpark ilma välise võrguühenduseta. Sellistest lahendustest võidaksid ka nii omavalitsused kui ka kohalikud kogukonnad.

Arenduses olevad taastuvenergia projektid vajavad investeerimiskindluse saavutamiseks elektri hinna kindlust enam kui kümneks aastaks. Elektri hinna kindlus on eriti oluline suurtarbijatele, sest selleta on keeruline jõuda investeerimiskindluseni, mis võimaldaks neil laieneda ja tarbimismahte kasvatada.

Nii arendajad kui ka tarbijad vajavad elektri hinna kokkulepet, kuid praegu pole osapooltel julgust pikaajaliste kokkulepete sõlmimiseks, sest puudub arusaam, milline saab elektri hind olema viie või kümne aasta pärast.

Tegelikult tulekski riigi motiveerimis- ja toetussüsteem väga selgelt ümber pöörata. Riik peaks toetused suunama arendajatelt tarbijatele, kes võiks saada ise valida, milliste siseriikliku tootjatega hinnakokkulepete sõlmida soovitakse. Ehk siis selle asemel, et maksta tootjatele hiiglaslikke dotatsioone, võiks läbi võrgutasude vähendamise, aktsiiside ja muude maksude vabastamise anda tarbijale selge sõnumi ja motivatsiooni roheenergia kasutamiseks.

Kui suunaksime kavandatava 12 aasta pikkuse tuuleenergia toetusmehhanismi (CfD kuni 20 eurot/MWh kohta) taastuvenergia tootjatelt hoopis tarbijatele, siis tekiks läbi toetuse vajalik hinnakindlus, mis võimaldaks tarbijatel tootjatega elektri hinnas kokku leppida.

Pakutud lahendusest võidaksid kõik osapooled. Riik kiirendaks taastuvenergia eesmärkideni jõudmist, energiatootjale oleks tagatud investeerimiskindlus ja suurtarbija saavutaks läbi hinnastabiilsuse konkurentsivõime eksporditurgudel, võimekuse laieneda ja tarbimist kasvatada.