Volodõmõr Zelenski on kaks kord käitunud ühemõtteliselt kangelasena. Esimest korda siis, kui ta ei lahkunud sõja alguses Kiievist, ja teist korda nüüd Valges Majas, kui ta suutis jääda iseendaks Donald Trumpi ja JD Vance'i surve all. Me ju nägime, kuidas tal oli ebamugav. Mingil hetkel surus ta käed kaitseks rinnale risti ja seejärel surus ta nad jõuga rippu. Ta oli jahmunud ja pinges.

Ometi on Zelenskil ka oma tõelised läbikukkumised, mis räägivad ühte kolmandat lugu, mida kumbki pool Ovaalkabinetis ei meenutanud. USA luureasutused on sellest loost teadlikud ja see muudab Trumpi silmakirjalikkuse veelgi suuremaks. See on lugu Venemaa läbikukkunud heidutusest.

Kevadel 2021 likvideerisid Ukraina eriväed Vene GRU luure-diversioonigrupi Ukraina kontrollitud Donetski oblasti territooriumil. Venelaste varustus ja nende kogutud informatsioon näitas, et tegemist on luurega, mida tehakse vahetult enne suuremat operatsiooni.

Ka Ukraina HUR-i agentuurluure kinnitas vähemalt sügiseks 2021 samuti, et venelased olid käivitanud mitmefaasilise planeerimise ja lahinguvälja kujundamise operatsiooni (NATO keelepruugis shaping). Seda kinnitas alles hiljuti avalikkuse ees ka Ukraina sõjaväeluure ülem Kõrõlo Budanov.

Samal ajal kujunes Ukraina poliitilisel tasandil välja skisofreeniline olukord, sest Zelenski meeskond valis avalikkuse ees rahustamise ja info kohatise mahavaikimise strateegia, ehkki teise suupoolega väljendati pidevalt ärevust Vene vägede koondumise suhtes. Relvajõudude lahinguvalmidust ei tõstetud, kuid erinevad üksused ja väeliigid tegid iseseisvalt otsuseid. Näiteks Ukraina eriväed asusid ette valmistama gruppe, mis pidid jääma venelaste tagalasse.

Võimalik, et Zelenski strateegia määras lääne liitlaste hoiak, kes kuni viimase hetkeni pidasid Moskvaga süstikdiplomaatiat ja palusid ka Ukrainat samal ajal hoiduda Kremli provotseerimisest. Zelenski jaoks kujunes väga oluliseks kohtumine Joe Bideniga 1.–2. septembril 2021, kus Zelenski proovis saada USA-lt mingit lubadust NATO-ga liitumiseks, aga Biden jäi endise hoiaku juurde, et Ukraina liitumine NATO-ga ei ole päevakorras. Samal ajal oli Bideni eesmärk lihtsalt väljendada oma vastuseisu võimalikule Vene agressioonile.

Nii kuulutaski Biden kohtumise ainsa konkreetse tulemusena relvaabi Ukrainale 60 miljoni dollari eest, mis nüüdsete sõjakulude valguses oli väga väike summa, ent sisaldas siiski Javeline. Seejärel helistasid Vladimir Putinile enamvähem kõik nimekad lääne riigipead ja lisaks tegi 5. novembril 2021 visiidi Moskvasse ka CIA tookordne ülem William Burns.

Niisiis nägi Zelenski, et lääs püüab midagi teha, ehkki detsembriks 2021 oli lääne ja Ukraina luurel ühtemoodi selge, et lähima paari kuu jooksul algab sõda ja venelased ei ole peatunud.

Siit edasi algavad sammud, mida Ukraina sõjaväelased Zelenskile praeguseni ette heidavad. Kõigepealt võttis Zelenski veel jaanuaris 2022 kaitse-eelarvest raha ja suunas selle teede ehitusse. Veel jaanuaris kirjutas inglise luure, FSB poolt värvatud ukrainlastest, kes pidid natsisümboolikat kandes organiseerima rahutusi Ukrainas. SBU suutis need mehed kinni võtta, kuid Ukraina poliitiline juhtkond ei käivitanud mingit laiemat kriisiprogrammi.

Selle asemel toimusid imelikud sündmused. Näiteks Hersonis demineeriti Krimmi ühendusteid, ehkki teisel pool piiri oli näha venelaste üksuste kogunemist. Osaliselt mängisid siin rolli ka Ukraina julgeoleku- ja valitsusasutustesse värvatud vene agendid. 15. veebruaris 2022 avaldas RUSI raporti, milles muuhulgas arvati, et Ukraina vastuluure ei tegele kõikide juba teadaolevate Vene agentidega seetõttu, et nende hulga avalikustamine mõjuks ühiskonnale demoraliseerivalt. Konkreetselt Hersoni oblasti arengutele avaldas mõju Vene agendiks osutunud Oleg Kulinich, kes sel hetkel oli SBU Krimmi juhiks ja tegeles luureinfo blokeerimiseks.

Kuid kõik probleemid ei olnud ikkagi seotud reeturitega. Vabatahtlike pataljonis Aidar jutustati, kuidas nad olid veebruaris 2022 Donetski oblastis positsioonidel, sest nende üksus osales juba 2014. aastast saadik sealkandis lahingutes. Just veebruaris 2022 toodi neile kogu pataljoni peale kaks Javelini tankitõrje raketiheitjat. See oli aga ka kogu lääne tehnika, mida neil oli kasutada.

Samal ajal saabus kohalikust sõjakomissariaadist kontroll, et nad jumala eest ei tulistaks venelaste suunas. Isegi mitte enesekaitseks, sest kõrgem käsk oli vältida provokatsioone iga hinna eest. Aidari mehed kasutasid siis Javeline vaatlusseadmetena, et sihikute termokaamerate abil jälgida venelaste poolel tankide liikumist. Nad raporteerisid ka ülespoole, et venelased selgelt valmistuvad suuremaks operatsiooniks, aga mingit vastukaja nende raportitele ei tulnud.

21. veebruaril said ukrainlased oma agentuurluure kaudu teada, et Moskvast anti rünnakukäsk alla üksustele, mis asusid Ukraina piiri ligidal. Sama informatsioon jõudis ka Ukraina liitlastele läänes (ka Eestisse). Ometi ühiskonnas laiemalt häirekella ei löödud, et "ära hoida paanikat". Taas võeti väeliigiti iseseisvalt vastu otsuseid, aga seda kõike tehti ebaühtlaselt, kuna puudus ühtne poliitiline otsus vastupanu alustamiseks.

Ometi usuvad praegu paljud Ukraina sõjaväelased, et ka kolme päeva jooksul oleks võinud palju ära teha, et hilisemaid kaitselahinguid tõhustada. Need otsused jäid eelkõige vastu võtmata poliitilisel tasandil ehk Zelenski administratsioonil.

Kell tiksus. 23. veebruaril viidi Vene üksustes rünnaku/rännakukäsk reavõitlejateni. Samal päeval said sellest teada ka Ukraina luureasutused. Ometi ei antud Ukrainas ikka veel üleriigilist häiret. Selle tulemusena oli näiteks Hersoni oblastis üksusi, kes said sõja algusest teada alles siis, kui Vene üksused ületasid piiri 24. veebruaril. Teatud territoriaalkaitse üksusi (kaitseliit) hakati formeerima samuti alles sõja esimesel päeval 24. veebruaril.

Tõhusa kaitse ülesehituseks oli juba totaalselt hilja. Venelaste heidutamiseks oli samuti hilja. Kui Zelenski oleks suutnud jaanuaris-veebruaris 2022 tõsta relvajõudude lahinguvalmidust ja kuulutanud välja kasvõi reservõppekogunemised, et formeerida lisaüksusi, oleks Kreml võib-olla mõistnud, et nende senine sõjaplaan 180 000 mehelise armeegrupiga ei tööta.

Läks aga nii, et Zelenski juhitud poliitiline juhtkond jättis Ukrainast mulje kui riigist, milles tegelikult vastupanu ei planeerita. Ja selles küsimuses tahetakse talle pärast sõda väga tõsiseid küsimusi esitada.

See lugu räägib, kuidas Ukraina tõepoolest tegi palju, et sõda ära jääks. Paradoksaalselt on aga Zelenski võib-olla tõesti süüdi, et ta ei valmistunud sõjaks piisavalt. See on aga tagantjärele tarkus. Nüüd on meil suurem probleem kui Zelenski sõjaeelne otsustamatus. Ärme korda Ukraina vigu.