25-aastane Katrin Kurvits on oma uues kodus elanud kolm kuud. Eakaaslastega võrreldes on ta eriline, sest noorusest hoolimata soetas ta kodu ilma tagatiseta, kogudes ka sissemaksuraha iseseisvalt. Pea aasta aega järjest pani ta iga kuu kõrvale kaks tuhat eurot.

"See oma kodu jaoks kogumine tekitas tegelikult mul üks hetk arusaama, et ma pean kahe kohaga töötama. Ehk siis mul oli kokku 1,6 kohta pluss ületunnid iga kuu. Aga see oli ka kooli kõrvalt juba. Ehk siis see mõte, et ma tahan kodu osta, ma tahan seda raha koguda, pluss veel koolis peab ka käima – see oli hästi-hästi keeruline," lausus Katrin.

Oma kodu ihkab juba mõnda aega ka 24-aastane Krevon Alet-Märtson. Kuigi raha kogumisega pole ta veel nii teadlikult alustanud, usub ta, et põhiline on leida just see õige kinnisvara. Noormees loodab kodu leida linnast väljas.

"Just leida selline koht, kus sa tunned, et sa saad teha kõike, mis sa tahad ja siis selle rahalise poole mõtled välja, et kuidas see siis kokku saada. Selles mõttes proovin aktiivselt raha koguda, aga praegu sellel aastal ei ole veel hästi läinud. Isegi palju kulutusi ei ole, aga lihtsalt mingid varasemad asjad on vaja olnud tasa teha, et jõuda sinnamaale," ütles Krevon.

Oma tutvusringkonnale tuginedes tõdevad noored, et esimese kodu ostul on tihti ainsaks võimaluseks loota vanemate abile.

"Mul just üks sõber ostis endale korteri, aga suures osas vanemate abiga oli see sissemakse. Ma ei tea kedagi enda lähedastest, kes oleks minuealised või natuke vanemad, kes oleksid päris ise endale ostnud enda kinnisvara," sõnas Krevon.

"Ma vist praegu ei mõtlegi välja ühtegi enda tutvus- või sõprusringkonnast, kes oleks täiesti oma säästudest ostnud endale ise kodu. Mul on tutvusringkonnas palju minuvanuseid koduomanikke, kellel ongi siis näiteks vanemad andnud mingi 20-30 000 eurot, kogu suguvõsa on toetanud koduostu või siis ongi niimoodi, et vanemad on võtnud selle koduostu täiesti endale, aga pangalaenu lapse nimele. Neid tuttavaid on mul küll väga palju ja mingi osa mu südamest on natuke kade, et kuidas see neil nii lihtne on, aga samas kade ei tohi olla," lisas Katrin.

Pangad tohivad laenu anda maksimaalselt 85 protsenti kinnisvara turuväärtusest. Enamikul noortest on võimalik kasutada EIS-i käendust sissemaksu vähendamiseks või kui pole ühtegi säästu, tulevad tihti vanemad appi ka enda kinnisvaraga.

"Kui näiteks seda raha ei ole kogunenud, ei ole kogutud, säästetud, siis saavad lähedased aidata ka lisatagatisega. Eestlane on ju kinnisvarausku ja meie omandireform tõi väga paljudele eestlastele kinnisvaraomaniku staatuse ja see on meie väga suur õnn olnud. Ja nüüd need vanaemad-vanaisad, emad-isad saavadki selle kümne protsendi raha asemel panustada, andes pangale lisatagatiseks oma kinnisvara," selgitas Coop Panga kodulaenude äriliini juht Karin Ossipova.

Seejuures potentsiaalse kodu eelistused tulenevad kolmest faktorist.

"Seda me näeme, et on eelistatud praktiliselt uued korterid kuni kaheksa aastat vanad korterid, aga loomulikult ka lähevad endiselt ju kõik magalakorterid, igasugused ajaloolised korterid puitmajades-kivimajades. Kõik sõltub hinnast, eelistustest ja võimalustest," kirjeldas ELUM Kinnisvara arendusjuht Risto Vähi.

"No tiibu tuleb natuke kärpida, kui tullakse utoopiliste soovidega, aga need ei ole väga mingid väga hullud olukorrad. Pigem ma isegi ütleksin, et ei juleta pöörduda – arvatakse, et "ah, niikuinii mul tagatist ei ole" ja "ah, mul niikuinii maksevõimet ei ole". Isegi ei mõisteta, et see korter, mis ostetakse, et see on tagatis. Täiesti sellisele ABC tasandile minnes. Ma ütleks, et sellised utoopilised soovid tulevad rohkem vanemas eas," lausus Ossipova.