Täpselt nagu 2022. aastal Istanbulis tulemuseta lõppenud otsekõnelustel Ukraina ja Venemaa vahel nõuab Venemaa ka nüüdsetel kõnelustel vastuvõetamatut, sisuliselt Ukraina kapituleerumist. Venemaa ultimatiivsed nõudmised näitavad, et rahu asemel soovitakse tegelikult sõda jätkata, kuna endiselt usutakse, et lahinguväljal on võimalik oma eesmärgid saavutada. See tähendab vaid üht: sõjalist ja majanduslikku survet Venemaale tuleb tugevdada.

Venemaa esindajate Istanbulis lauale toodud memorandumi põhjal saab järeldada, et viimase kolme aasta jooksul pole Venemaa nõudmistes suurt midagi muutunud. Nagu 2022. aastal, nõuab Venemaa ka nüüd okupeeritud Ukraina alade tunnustamist enda omana, Ukraina neutraalset staatust ja piiranguid Ukraina kaitsevõimele. Lihtsalt kokku võetuna soovib Venemaa meeletuid piiranguid Ukraina vabale tulevikule.

Ühtlasi hoidub Venemaa endiselt relvarahu kehtestamisest, kuigi USA ja Ukraina tegid ettepaneku 30-päevaseks täielikuks relvarahuks esmakordselt juba ligi kolm kuud tagasi ja Ukraina on korduvalt kinnitanud valmisolekut seda koheselt jõustada. Relvarahu asemel näeme järjepidevalt kaadreid inimohvritega rünnakutest Ukraina linnadele, mis viimastel nädalatel on muutunud üha intensiivsemaks.

On ilmselge, et Venemaa usub endiselt oma suutlikkusse saavutada kontroll kogu Ukraina üle ja muuta kogu Euroopa julgeolekuarhitektuuri ehk tõrjuda NATO võimalikult kaugele oma piiridest. Relvarahu ei aita Venemaad nende eesmärkide saavutamisel ja praegused läbirääkimised on Venemaa jaoks lihtsalt näitemäng, mille abil võita aega ja mille taustal lahingutegevust jätkata.

Eesti on jätkuvalt seisukohal, et Ukraina peab säilima iseseisva, demokraatliku, sõjaliselt võimeka ja läände lõimunud riigina, sest see on kõige parem vastumürk kogu Euroopa julgeolekut ohustavale Venemaa imperialismile.

Kuna Venemaa endiselt rahust huvitatud ei ole, tuleb Ukrainal ja tema toetajatel jätkata veelgi jõulisemalt seda, mida seni juba tehtud on.

Majanduslik surve Venemaale peab kasvama selliselt, et Venemaal lõppeksid vahendid sõja pidamiseks. Seega ootan kiiret edasiliikumist Euroopa Liidu järgmise, 18. sanktsioonipaketiga, mis peaks sisaldama tugevaid meetmeid esmajoones Venemaa energiakandjate kui riigi kõige suuremate tuluallikate vastu.

Venemaa majandusliku survestamisega võrdselt oluline on Ukraina suutlikkus sõjaliselt Venemaale vastu seista. Pühapäeval kogu maailma pilgud endale püüdnud droonirünnak Venemaa lennuväljadele on ehe näide sellest, et Ukraina on jätkuvalt valmis ja suuteline oma vabaduse eest võitlema.

Tugeva majandusliku ja sõjalise surve jätkumisel on võimalik murda Venemaa usk enda eesmärkide saavutamisse, sundida Venemaa sõda lõpetama ning kindlustada Euroopas õiglane ja püsiv rahu.