Näib, et kesksest eesmärgist "taastuvenergia 100" loobumine on ühiskondlikult toetatud, kui arvestada, et Vikerraadio gallupis 340-st vastajast vaid neli protsenti pidas õigeks taastuvenergia saja protsendi eesmärki aastaks 2030. Kuigi teatud perioodidel muudavad päikese-ja tuuleenergia elektrihinnad odavaks, siis ilmselgelt ei saa jätta arvestamata, et kindlat tootmist need eriti kütteperioodil ei taga, vaid nõuavad lisaks olulisi stabiliseerimisvõimsusi ja võrguinvesteeringuid, millega kaasnevad märkimisväärsed kulud.

Oluline majanduslik tegur on suure tuule- ja taastuvenergia tõttu Baltikumis ja Soomes tuule- ja päikeseenergia madal teenitud tulu, sest kui päikest ja tuult on palju, on hinnad nullilähedased.

Näiteks aprillis 2025 moodustas Eesti päikesepaneelide teenitud tulu vaid 44 protsenti kuu keskmisest elektrihinnast. Lähiaastatel lisandub Baltikumis veel ligi 1000 MW tuule- ja ligi 2000 MW päikesevõimsusi, lisaks veel 2 TWh mahus tuuleenergia enampakkumine.

Nende uute võimsuste täpne turumõju sõltub paljudest teguritest, kuid kindlasti suurendavad need taastuvenergia tootmisprofiili allahindlust veelgi. Seega tuleb igas kvartalis ja aastas hinnata taastuvenergia profiili allahindlust, CO₂ hinda, bilansi- ja võrguteenuste kogukulu, välisühenduste kindlust ning võrgu arendamise tegelikke kulusid. See vajab pidevat hindamist ja vajadusel senise suuna korrigeerimist. Seega ei saa energiamajanduse arengukava (ENMAK) olla jäik viisaastaku plaan ning konkurentsivõimelise hinna eesmärgi seadmine keskseks on äärmiselt oluline.

Hoolsus, põhjalikkus ja heaperemehelik, rumalusi vältiv majandamine on olnud Eesti edu aluseks ning need on olulised ka energeetikas. Praktikud teavad hästi, et viimase viie aasta jooksul on vähe praktilisi energiapoliitilisi otsuseid tulenenud otseselt ENMAK 2030-st.

Näiteks ei sisaldanud see universaalteenust, sajaprotsendilist taastuvenergia eesmärki, meretuulikute toetusi ega riigikogu otsust tuumaenergia kasutuselevõtu toetuseks. Iga valitsus langetab energiapoliitilisi otsuseid vastavalt oma aja poliitilisele tahtele, vajadustele ja võimalustele. Samal ajal on ENMAK väärt formaat terviklikuks ja kvaliteetseks aruteluks ning suundade seadmiseks.

Arvestama peab ka Eesti Energia kui riigile kuuluva ettevõtte rolliga varustuskindluse tagamiseks. See on peamine põhjus, miks Andrus Ansipi valitsus Eesti Energiat ei erastanud ning põhjus, miks erinevad valitsused on järjepidevalt suurendanud omakapitali täiendavateks investeeringuteks. Üks konkreetne ja tervitatav lati tõstmine on 2035. aastaks juhitava võimsuse eesmärgi seadmine vahemikku 1200–1600MW. Meie viimane, 2024. aasta jaanuari tipukoormus oli 1595MW. Põlevkivielektrijaamad pääsevad kõrge CO₂ hinna tõttu turule harva ning toodavad kahjumit.

Raske on ennustada, kui palju Eleringi hankega ehitatavaid sagedusreservi gaasijaamu tegelikult valmib ning kui palju need mõjutavad hindu aastatel 2028 või 2030. Arvestades aga Iirimaa, Suurbritannia või Itaalia kogemust, kus gaasijaamad on peamine tipukoormuse kujundaja, pole alust väiteks, et need hinnad soodsaks ja majanduskasvu toetavaks muudaks.

Peaks olema tähelepanuväärne, et kümnest Euroopa Liidu elektrienergiat netoeksportivast riigist on üheksa tuumaenergiat kasutavad. Neis riikides on üldiselt ka elektri hind siseriiklikult soodsam kui tuumaenergiat mittekasutavates.

Kõige kallim elekter lõpptarbijatele on Euroopas nn taastuvenergia juhtriikides nagu Iirimaa, Saksamaa ja Taani. Jah, oluliselt tänu elektri maksustamisele, kuid ka taastuvenergia toetamine on suur kulu: Saksa liidueelarvest kulus 2024. aastal sellele 18,5 miljardit eurot ehk ligi kolm korda enam elaniku kohta kui Eleringi 2025. aastaks planeeritav 82,6 miljonit eurot tootmistoetusi.

Üks nüüdseks kummutatud vaade on, et "elektron Portugalis on sama hea kui Eestis" ehk välisühendused on varustuskindluse ja odava hinna kiirem ja mugavaim tee. Väide "saame odavad hinnad Soomest" on pinnapealsus, mida ikka kohtab. Kuigi Estlink2 viimase katkestuse parandamise järel tänavu juunis hinnad langesid, olid need 2024. aasta sügisel vaatamata toimivale ühendusele Soomega kahekordsed. Kas meenub? Või talv 2023/2024, kui korraliku külmaga oli puudu kindlatest võimsustest kogu piirkonnas ning ka Soomes oli päevakeskmine hind ligi 900€/MWh?

Juba eeloleval talvel liidetakse Soome võrku 800MW Aurora link Euroopa odavaimast Põhja-Rootsi hinnapiirkonnast ning Soome hinnad lähevad veelgi odavamaks, mis omakorda annab hoogu tööstusinvesteeringutele ehk elektri tarbimise kasvule Soomes. Eesti või Baltikumiga elektriühenduse võimsuse tõstmine tõstaks kindlalt hindu Soomes ehk alandaks tööstus-ja andmekeskuste investeeringute atraktiivsust.

Vaadates ka Norra ja Rootsi ametlikku eitust senistele või uutele välisühendustele Skandinaaviast suures koguses elektrit importivate Taani ja Saksa suunas, pole sugugi kindel, et Soome, mis on ajalooliselt lähtunud ennekõike enda huvidest, peaks jagama Eesti ja Baltikumiga enda konkurentsieelist ehk soodsamat elektri hinda ja varustuskindlust ning tegema Soome hindu tõstvaid investeeringuid. Lisaks tähendab importimine, et Eesti maksab Soome töökohtade, investeeringute ja maksutulu eest. Meil on potentsiaal see väärtus Eestisse jätta. Tõde selgub alles rahastusotsustega, mis pole oluliselt Eesti kontrollida.

Jaanus Uiga osutab õigesti, et põlevkivi otsepõletus elektritootmises on samamoodi raskes konkurentsiolukorras ja seega lõpuetapis, nagu on rahvusvaheline merendusorganisatsiooni regulatsioonide tulemusel põlevkiviõli tootmine laevakütuseks. Nii tehniliselt kui ka majanduslikult on need aga omavahel seotud. Kui lõppeb põlevkiviõli tootmine, kaob turult 100MW kindel, pidev elektritootmismaht kõigi kolme tööstuse kogumis.

Süsiniku püüdmine põlevkivigaasidest on naiivne lootus, kuna see on kallis, energiakulukas ning geoloogilisi lõppladustusvõimalusi lähiregioonis ei ole. Ka Lätis, kus maagaasi põlemisgaasid on – erinevalt põlevkivi põlemisgaasidest – homogeensed, on saanud selgeks, et süsiniku püüdmine ei tasu end ära ning Läti liivakividesse ladustamist keelavad ka seadused.

Ratsionaalne ja vastutustundlik on panustada mitmekesisele energiaportfellile. Seetõttu on tervitatav ka tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamine. Tuumaenergia kasutuselevõtu otsustamiseks on küps aeg siis, kui planeerimine ja eelarvestus on tehtud ning ehitusloa menetlus referentsjaama alusel läbitud. Seega saab järgmises ENMAK 2040-s tuumaenergiat juba sisuliselt arutada.