Kliimaministeerium on välja tulnud energiamajanduse arengukava aastani 2035 (ENMAK) järjekordse eelnõuga. Uut energiamajanduse arengukava on koostatud neli aastat ja see on neljas versioon. Kahjuks napib arengukava uues versioonis konkreetsust ja ambitsiooni.

Sellise üldsõnalise arengukavaga suureneb ebaselgus arendajate ja finantseerijate jaoks ning väheneb investeerimiskindlus. Taastuvenergiatootjad leiavad, et uus ENMAK-i eelnõu vajab olulisi parandusi, et aidata tuua turule uusi energiatootmisvõimsusi ning viia Eesti energiapoliitika kooskõlla lähiriikide ja muu maailma kiire arenguga taastuvenergia suunas.

Energiamajanduses jätkub ebaselgus

Meenutame, et nii kehtiva seaduse kui ka eelmise arengukava versiooni järgi toodetaks alates 2030. aastast sada protsenti Eesti aastasest sisemaisest elektritarbimise kogusest taastuvatest allikatest. Selle jaoks peaks 2030. aastaks olema Eestisse paigaldatud kokku hinnanguliselt 2850 MW jagu maismaatuuleparke ja 1480 MW jagu päikeseparke.

2035. aastaks lisanduks hinnanguliselt veel 1000 MW meretuuleenergia tootmisvõimsust. Tuule- ja päikeseenergia tootmisvõimsusi täiendaksid 1500 MW salvestusvõimsust ja 1250 MW juhitavat võimsust, kus saaks kütusena kasutada kodumaist bioenergiat.

Arengukava uus eelnõu on võrreldes eelmise versiooniga oluliselt üldsõnalisem ja vähem ambitsioonikam. Eemaldatud on selged eesmärgid ja kaotatud on kõik lisanduvate tootmis- ja salvestusvõimsuste prognoosid. Puuduvad ka viited võrguarenduse tempole ja investeeringutele.

Energiaettevõtjate jaoks on ENMAK peamine ja olulisim dokument, mis annab aimu riigi soovist ja prognoosist Eesti tuleviku energiaportfelli osas. Sellise üldsõnalise arengukavaga kahjuks suureneb ebaselgus arendajatele ja investoritele ning väheneb investeerimiskindlus. Ka rahvusvaheline energiaagentuur rõhutab, et eesmärkide saavutamiseks energeetikas on vaja aastate kaupa konkreetselt määratud taastuvenergia lisandumise sihte.

Ilma konkreetsete taastuvenergiaeesmärkideta, võrguarenduse plaanita ja investoritele usaldust andvate meetmeteta ei ole võimalik välja ehitada piisavas mahus uusi kodumaiseid energiatootmisvõimsusi, saavutada madalamat elektrihinda ega ellu viia kliimaeesmärke.

Jääme ambitsioonis lähiriikidele alla

Uues arengukava eelnõus on kehtiv taastuvelektri eesmärk sada protsenti aastaks 2030 asendatud 80-protsendilise puhta energia sihiga aastaks 2035. Jääb arusaamatuks, kuidas on muutunud tühiseks energiamajanduse korralduse seaduse §-s 32 sätestatud eesmärk, mille riigikogu on heaks kiitnud ja mille täitmisega peaks täidesaatev võim tegelema. Leiame, et ministeeriumil ja valitsusel tuleb arengukava koostades järgida seadust.

Jättes isegi kõrvale küsimuse seaduses sätestatud kohustusest, on selge, et tuumaelektrijaam, mis teoreetiliselt saaks panustada uue puhta elektri eesmärgi täitmisse, aastaks 2035 kindlasti ei valmi. Seega ka uus eesmärk 80 protsenti puhast elektrit tähendab ikkagi 80 protsenti taastuvelektrit, sest see tuleb täita peamiselt maa- või meretuuleparkidega. Muutunud on vaid eesmärgi ambitsioonikus ja tempo, arenguvisiooni pakkumise asemel läheb riik nüüd konservatiivse prognoosi teed.

Meie lähiriikidest on nii Lätis kui ka Leedus jätkuvalt  taastuvelektri eesmärk sada protsendi, kuna nad on aru saanud, et energiadefitsiidi olukorras tuleb elektrit ise tootma hakata. Tõuke selleks andis Venemaa sissetung Ukrainasse, peale mida mõlemad riigid jõuliselt tegutsema asusid. Neil pole kahtlust, et kõige soodsam ja kindlam viis tänapäeval elektrit toota on teha seda taastuvatest allikatest: tuulest, päikesest ja bioenergiast, lisades juurde akusid ja kiiresti käivitatavaid juhitavaid jaamasid.

Kui meie jääme oma kohalike taastuvenergia ressursside kasutusele võtmise asemel lootma elektri impordile teistest riikidest, siis ei kannata sellest ainult meie varustuskindlus, vaid jääme ilma ka sellega kaasnevatest töökohtadest ja maksutulust, mille saavad endale teised riigid.

Eestis on selle negatiivne mõju mitte ainult taastuvenergia projektidele, vaid on tõenäoline, et Eestisse ei tehta ka muid suuri tööstusinvesteeringuid, kuna nende eelduseks on puhta ja mõistliku hinnaga elektri kättesaadavus.

Euroopa Liidu puhta tööstuse lepe ja uus riigiabi raamistik annavad riikidele ka senisest suuremad võimalused soodustada taastuvenergia- ja teiste rohetehnoloogiate komponentide tootmist ja seega tuua võimalikult suur osa kogu tarneahelast oma riiki. Näib, et Eesti loobub nendest võimalustest.

Elektrifitseerimise potentsiaal on kasutamata

Lisaks elektritootmisele on Eestis suur kasutamata potentsiaal elektritarbimise suurendamiseks ehk soojuse-, transpordi- ja tööstussektori elektrifitseerimiseks. See vähendaks sõltuvust imporditavatest fossiilsetest kütustest ja suurendaks nõudlust kodumaise rohelise elektri järele.

Elektrinõudluse ja selle paindliku tarbimise suurendamine leevendaks ühtlasi elektri turuhinna volatiilsust ning looks võimalused ja tööstustarbijate poolse huvi elektrihinna fikseerimiseks pikaajaliste elektriostu lepingutega.

Nii Euroopa Komisjon, rahvusvaheline energiaagentuur kui ka Euroopa ettevõtjate ühendus BusinessEurope on rõhutanud, et majanduse ulatuslik elektrifitseerimine on vältimatu ja vajalik.

Euroopa Komisjon on koostamas üleeuroopalist elektrifitseerimise tegevuskava ja Eesti peaks juba praegu oma tegevuskava välja töötama, mitte jääma ootama komisjoni suuniseid. Energiamajanduse arengukava uues eelnõus mainitakse elektrifitseerimist vaid põgusalt, ilma tegevuste ja tähtaegadeta. ENMAK ei sisalda konkreetseid samme ega muudatusi, mis suunaks tööstus-, transpordi- ja soojussektorit elektrit kasutama.

Vaid turupõhise arengu põlistamiseks pole arengukava vaja

Arengukava eelnõus puuduvad ka viited uute taastuvelektri vähempakkumiste korraldamisele. Selle asemel rõhutatakse läbivalt, et eeldatakse tootmisvõimsuste lisandumist vaid turupõhiselt.

See ei ole realistlik plaan ainuüksi Euroopa Liidu elektriturudisaini tõttu. Elektriturg on nimelt üles ehitatud selliselt, et iga lisanduv investeering raskendab järgmise tegemist, ning lisaks valitseb turul äärmuslik hinnavolatiilsus.

Probleem puudutab seejuures ühtviisi taastuvenergia-, põlevkivi-, gaasi- ja tuumaelektrijaamu ning pikaajalisi salvesteid. Seetõttu vajavad uute tootmisvõimsuste arendajad ja finantseerijad investeeringute tegemiseks riigilt täiendavat kindlust ja riskide maandamist.

Stabiilse ja prognoositava tuluvoo loomine investoritele oleks kasulik kogu ühiskonnale, kuna selle abil rajatavad uued elektritootmisvõimsused aitaksid tuua soodsama elektrihinna ja parandada varustuskindlust.

Euroopa Liidu viimase elektriturureformiga kehtestati kahepoolne hinnavaheleping ehk CfD kui soositud mehhanism uute elektritootmisvõimsuste turule toomiseks kõikides liikmesriikides.

On arusaamatu, miks kavandatav hinnavahelepingu kasutamine taastuvenergia vähempakkumiste juures põhjustab nii palju poleemikat, kui näiteks käimasoleva Eleringi sagedusreservide hanke puhul kasutatakse sedasama hinnavahelepingut ning seda mahus, mis on üle 50 protsendi senisest aastasest taastuvenergiatoetuste mahust ehk kuni 50 miljonit eurot.

Samuti võeti kevadel suurema debatita vastu elektrituruseaduse muudatused, millega nähakse ette, et alates 2026. aastast võib Elering sarnase hinnavahelepinguga hankida saartalitlusvõime tagamise teenuse, mille hinnanguline kulu on suurusjärgus 34 miljonit eurot aastas.

Eesti oleks justkui otsustanud, et riiklike meetmetega võib aidata turule tuua kõike muud peale taastuvenergia. Kui riik soovib nentida, et edaspidi olulisi meetmeid ei rakendata ning valdkonna areng jäetakse vaid turu hoolde, siis ei ole riigi arengukava koostamine vajalik.

Samal ajal on näha, et ilma riigi toeta ei teki vajalikku kindlust arendajatele ja finantseerijatele uute energiatootmisvõimsuste rajamiseks. Seetõttu leiame, et uus ENMAK-i eelnõu vajab olulisi parandusi, et aidata tuua turule uusi energiatootmisvõimsusi ning viia Eesti energiapoliitika kooskõlla lähiriikide ja muu maailma kiire arenguga taastuvenergia suunas.