Euroopa Liidus kavandatud rohetehnoloogiate ja vastava tööstuse arendamine pole tervikuna õnnestunud. Hoopiski laiema haardega, sh maailma looduressursside hõivamisega on innovatsiooni initsiatiiv kaldunud Aasiasse.

Eesti on taastuvenergeetika rakendamisel seni ületanud Euroopa Liidus kokkulepitud eesmärgid ja on seadnud edaspidiseks veelgi ambitsioonikamad sihid, sh taastuvenergeetika 65-protsendiline osatähtsuse energiabilansis, Euroopa Liidu 42,5–45 protsendi vastu.

Energiamajanduse arendamisel on nüüdse riigisekretäri ja endise kliimaministeeriumi kantsleri Keit Kasemetsa tõdemuse kohaselt 31. jaanuaril 2025. Vikerraadio saates "Uudis +" viimase paari aasta energiapoliitika otsused lähtunud 2022. aastal seadusesse kirjutatud sajaprotsendilisest taastuvenergiaeesmärgist aastaks 2030. Sellest tulenes ka koalitsioonierakondade juhtide tehtud energiapoliitiline kokkulepe, mille järgi hakkaks riik tuuleparkidele toetust maksma.¹ Mäletatavasti oli see koalitsiooni kolme parteijuhi palju segadust tekitanud ja vastuolulisi selgitusi sisaldanud otsus.

Energeetika sisendina majandusse on erinevates aspektides pidevalt päevateema. Üks näide on viimastel nädalatel elektrikomponendi mõju tarbijahinna arvestamise metoodikas, mis väidetavalt oli ka innovatsiooni üheks kiirendajaks ^2;3. Eelnimetatu on järjekordne tõestus energeetika tähtsusest ja ka statistilise aruandluse korrektsuse vajadusest.

Energiamajanduse strateegiadokumendi eelnõu energiamajanduse arengukava 2035 (ENMAK 2035) neljas versioon avalikustati käesoleva aasta 16. juulil.⁴

ENMAK-i uus versioon⁴ fikseerib Eesti energiapoliitika realistlikumad eesmärgid. ENMAK 2035 eelnõu eelmise, 2024. aasta 13. novembri versiooni eesmärk "Kindel ja kliimapoliitika eesmärkidega kooskõlas energiamajandus" on asendunud 2025. aasta 15. juuli versioonis "Eesti energiamajandus tagab energiajulgeoleku, kasvatab riigi konkurentsivõimet ja suunab puhta energiaga majandusele üleminekut".

Seega on eelneva versiooni keskkonnadokument muutunud rohkem energiapoliitika dokumendiks. Optimistlikult eeldan, et valitsuse ideoloogilist usku on ühiskonna arvamus ja teadlaste /ekspertide argumentatsioon veidi kõigutanud.

Positiivsed muutused

Positiivsete muutustena on nüüd suundumuseks energiamajanduse turupõhine arendamine ja konkurentsivõimelise elektri koguhinna tagamine. Veelgi enam, on võetud ambitsioonikas eesmärk "Aasta keskmine elektri lõpphind kõigis tarbijagruppides on alla Läänemere-äärsete riikide (Soome, Rootsi, Taani, Poola, Läti ja Leedu) elektri keskmist lõpphinda" (lk 8, tabel 2).

ENMAK 2035 aluseks ei ole enam energiamajanduse korralduse seaduses fikseeritud taastuvenergia 100 protsenti (TE100) eesmärk. Ideoloogiline eesmärk aastaks 2030 Eesti elektritarbimine katta sada protsenti taastuvelektriga (tuule-, päikeseenergiast ja biokütusest toodetud elektriga) vähenes 75–80 protsendile ja taastuvenergia asendus nn puhta energiaga.

Nimetatud muudatused on tarbija ootusi rohkem arvestavad, kuid arengukavas on palju ebaselgust, mille hajutamine vajab selgemaid sõnumeid.

Arengukava prioriteet on taastuvenergia arendamine, mis eeldaks kogu energiamajanduse tervikkäsitlust elektri-, soojuse- ja transpordisektoris ning nende omavahelist mõjuanalüüsi, leidmaks optimaalse kogukulu ühiskonnale.

Elektri kasutamine soojatootmisel, sh hoonetes soojuspumpade laialdane kasutamine, eeldab kaugküttesüsteemi töörežiimi muutust, tipukoormuse katmise valmidust. Elektritranspordi laiendamine aga investeeringuid vastava infrastruktuuri loomiseks.

Ilmastikust sõltuva elektritootmise lisandumine elektrisüsteemi tekitab lisakulu võrguehituseks ja elektrisüsteemi tasakaalus hoidmiseks, seejuures tuule- ja päikeseparkide elektritoodangu prognoosivead suurendavad omakorda bilansi- ja reservvõimsuste vajadust. Kuna arengukava ei sisalda ühiskonnale kogukulu/tulu analüüsi, siis jääb kavandatud arenduste sotsiaalne- ja majanduslik põhjendatus selgusetuks.

ENMAK 2035 ei käsitle regiooni – esmalt Läti, Leedu ja Soome – energeetika koostöökavasid ja projekte. Arengukava deklaratiivne üleskutse "Regiooni energiajulgeoleku suurendamine eeldab tihedat koostööd naaberliikmesriikidega, sh täiendavate elektri välisühenduste planeerimisel, gaasivõrgu arendamisel ning seoses kriisi- ja ohuvalmidusega" (lk 5, p 1) ei sisalda sellekohaste tegevuste eelduse loomist ega tegevusi.

Elektriturg on regionaalne, gaasiturg on tänu veeldatud maagaasile muutumas ülemaailmseks sarnaselt vedelkütuste turuga. Seega peavad investeeringud Balti- ja Põhja piirkonnas olema kooskõlastatud ning turureeglid ühiselt fikseeritud.

Regionaalsus ei tohiks piirduda vaid Euroopa Liidu "ühishuviprojektide" huviorbiidis olevate riikidevaheliste elektri- ja gaasiühendustega, vaid laienema ka riigisisese infrastruktuuri kooskõlastatud ühiskasutusele ning arendustegevusele.

Elektrisüsteemi paindlikkusteenuste, eelkõige salvestuse määrav roll on arengukavas avamata. Pikaajaline vesisalvestus ja lühiaegne akusalvestus on vajalikuks eelduseks ilmastikust sõltuva elektritootmisega elektrisüsteemi tasakaalus hoidmisel ja tarbijale elektri hinnatippude silumisel.

Arengukavas on turupõhisus suunana fikseeritud, kuid jääb siiski deklaratsiooni tasemele, kuna ka uute maatuuleparkide rajamine toimub vähempakkumisel fikseeritud hinna ja tarbija kanda olevate subsiidiumitega. Järjekordse sekkumisega elektriturgu eelistame elektritootmise ühte tehnoloogiat luues investoritele ebavõrdsed konkurentsitingimused.

Tuuleparkide 2016. aasta kogutoodangust sai toetust 83 protsenti, 2025. aastaks on toetatava toodangu maht vähenenud 34,4 protsendile. Kui ikkagi jäädakse toetuste maksmise juurde, siis peab kindlasti arvestama seniste vähempakkumistega saavutatud hinnataset (maksimaalselt 40 Eur/MWh) ja koormust tarbijale.

Arengukavas fikseeritud "Eesti ambitsiooni katta elektrienergia tarbimine hiljemalt aastaks 2040 puhta elektrienergiaga, seejuures aastaks 2050 kliimaneutraalse energiatootmisega tuleb saavutada turupõhiselt" (lk 6, p 2.1) pole õnnestunult sõnastatud, kuid kirjapandu kohaselt on  turupõhine energiamajandus hoopiski kaugem perspektiiv 2050. aasta kliimaneutraalsuse saavutamisel.

On selge, et pikaajalised ja suuremahulised energeetikaprojektid ootavad riigilt õiguskindlust ja laenuriske maandavaid finantsinstrumente, mida turg täna ei suuda pakkuda.

Energiajulgeolek ja elektri hind

ENMAK 2035 alameesmärgid on energiajulgeoleku – energia kättesaadavuse ja taskukohase hinna – ning energeetika keskkonnasäästlikkuse tagamine.

Energiajulgeolek kavandatakse saavutada kohaliku elektritootmisega, lisaks tuule- ja päikeseelektrijaamadele rajatakse juhitavat võimsust 1200–1600 MW. Eesmärk on: "Elektri netoeksport viia 2035. aastaks nulli, 2024. aastal oli see 35,6%" (lk 9, tabel 2).

Nimetatud eesmärgi täitmiseks saavad olla gaasielektrijaamad ja vaid kümneprotsendilise aastatarbimise katteks biokütust põletavad elektri- ja soojuse koostootmisjaamad. Edasise sihiga vähemalt aastaks 2040 peaks olema tuumaenergia kasutamise võimalus. Seega plaanime järgneva kümne aasta jooksul minna üle importfossiilkütuse kasutamisele koos kaasnevate tarne- ja hinnariskidega, vähendades kasvuhoonegaaside atmosfääriheite vaid osaliselt.

Meie kliimavöötmes on päikeseolud kasinad ja tuul kaootiline. Energiajulgeoleku aspektis eeldatakse, et seitse protsenti tuulevõimsustest on regioonis igal ajahetkel kasutatavad, kuigi ka see eeldus pole "tuuleaukude" tõttu päriselus täidetav. Eesti tuuleelektrijaamade võimsuse kasutustegur aastatel 2020–2025 on piirides 0,26–0,28, päikeseparkidel 0,11⁵ .

Paratamatult peame kasutama gaasielektrijaamu ka põhikoormuse katmiseks tuulevaikuses. Eksitav on väita, et neid kasutatakse vaid väga lühiajaliselt tipukoormuste tundidel ja kütusena on piisavas koguses kohalikku biogaasi ja/või vesinikku.

Eesti aasta keskmine päevatarbimine on 28 GWh, talvepäeval ca 60, eelmise aasta sooja talve jaanuaris tarbisime 1,5 TWh elektrienergiat, vajalik gaasienergia selle tootmiseks on kaks korda suurem. Pole selge, milliste investeeringutega Läti gaasihoidla tagab maksimaaltarbimisel gaasi väljastusvõimsuse ja mis loogika alusel väljastamiskogused riikide vahel jagunevad.

Elektri taskukohane koguhind on küll arengukava üks alameesmärkidest, kuid puudub terviklik ülevaade koguhinna kõikidest komponentidest, mis hõlmab lisaks elektrihinnale ka võrgu ümberehituse kulu, võrguteenuse tariifi, reservitasu, bilansiteenuseid, toetusi ja makse. Lisandumas on "saartalitluse" tasu ja taastuvelektri tootmisvõimsuste 50 protsendi liitumismaksumuste solidaarne tasumine võrguga liitunud elektritarbijate poolt.

Kui otsused põhinevad vaid elektri tootmishinnal, võivad need viia lahendusteni, mille tegelik kogukulu on ühiskonnale oluliselt suurem. Poliitilise trikina tundub ühiskonna "uinutamine" elektri koguhinna üksikute komponentide esitamine ajalises nihkes, lisades, et see on koguhinnast vaid mõni protsent⁶.

Arengukava ei käsitle elektri ja gaasi hinnastruktuuri paratamatuid muutusi. Elektri hinnas muutub vähemoluliseks tarbitud energiakogus, tõuseb võimsustasu – kulu võimsuse olemasolu ja kättesaadavuse eest. Hajatootmine lokaalse tarbimise katteks ja tarbija/tootja otseliinide kasutus vähendab elektrivõrgus edastatavaid energiakoguseid, kuid elektrivõrgu valmidus tagada lepingupartnerile kokkulepitud võimsus jääb.

Kulud võrgu ülalpidamiseks jäävad, need jaotuvad ümber. Arengukava näeb ette aastatel 2026–2035 investeerida kavandatud tegevuste elluviimiseks energiavarustuskindluse ning konkurentsivõimelise energia hinna tagamiseks 5,6–10 miljardit eurot, mille lisanduvad riiklike meetmetena hinnanguliselt 1,3–1,6 miljardit eurot eurot (lk 20, p 8).

Kuid arengukavas puudub Eesti energia- ja elektrituru võimekuse analüüs investeeritud raha tagasiteenimiseks ja mõjust riigi SKP-le. Regionaalne ja ilmastikust sõltuv elektriturg vajab avalüüsipõhist investeerimispoliitikat vältimaks üleinvesteerimist. Juba praegu ajame kehva äri, sest viimase 12 kuu jooksul Eesti müüb naabritele elektrienergiat hinnaga 50 eurot MWh ja ostab naabritelt hinnaga 104 eurot MWh.

Energiapoliitika usaldusväärsus

Suurim probleem on valitsuse energiapoliitiliste otsuste usaldusväärsus, nende teaduspõhisus. Kuidagi ei loo kindlustunnet ENMAK 2035 eelneva versiooni lähteandmete valik, sh elektritarbimise ebareaalsed prognoosid 15–18 TWh aastas (senine tarbimine 8 TWh aastas).

Arusaadavalt sooviti väljamõeldud prognoosiga energiaühiku hinda ja taastuvenergia tasu näidata madalamana jaotatuna suurematele tarbimisühikutele. Käesoleva aasta alguses tekitasid täieliku segaduse koalitsiooniparteide juhtide kokkulepe⁷, ministrite vassimised energiapoliitiliste arutelude ja hinnaarvutuste teemal⁸ ning peaministri üleskutse mitte kinni jääda numbrimaagiasse⁹.

Kas tegu oli ideoloogiliste vastuoludega või asjatundmatusega, jäägu see endiste ja nüüdsete otsustajate teada. Märgiline, et ka ettevõtjad ei usalda valitsuse energiakava, sest nende katusorganisatsioon tellis ise uuringu selgitamaks elektrituru toimet, subsiidiumite kahjulikust mõju, võrgu tugevdamise sihitust ja riikidevaheliste ühenduste rajamise otstarbekust ja nende optimaalset paiknemist.

Arengukava uus versioon määratleb riigipoolsed ülesanded kohalikele omavalitsustele ja suunised turuosalistele (lk 19, p 7). Tavatarbijatelt oodatakse energiasäästumeetmete rakendamist ja tarbimise juhtimisest. Vabaühendustelt sihtgruppide huvide ja riiklike vajaduste esindamist. Arendus- ja teadusorganisatsioonide, konsultatsiooni- ja planeerimisettevõtete roll on pakkuda analüütilist ja teaduslikku tuge teistele turuosalistele. Kahjuks ei käsitle arengukava teadus- ja arendustöödeks vajalike eelduste loomist ja sektori kestlikkust tagava tööjõu järelkasvu tagamise meetmeid.

Energiamajandust lähikümnendil siduv ja järgneval veerandsajandil suunav energiastrateegia peab olema ühiskonnale mõistetav, eesmärgid põhjendatud ja arusaadavad, sisaldama parimat teadmist, mõjuanalüüse ning riskide hindamist. Selleks on meil, tarbijatel, võimalus ja ka kohustus kaasa mõelda ja kaasa rääkida.