Euroopa Liit ja ka Eesti seadsid mõned aastad tagasi kõrgeid kliima- ja energiapoliitilisi eesmärke, omamata tegelikult toimivaid lahendusi ega arusaama meetmete kuludest. See oli naiivne mõtlemine, mis on põhjustanud vastureaktsiooni – sageli populistlikku – kogu kliimaneutraalsuse suhtes.

Edasi minekuks on vaja realistlikumat teed, lubamata imelist tulevikku, vaid tagada inimeste majandusliku heaolu säilimine ja kasv. Selline lähenemine võiks nii Eestis kui ka Euroopas omada järjepidevat ühiskondlikku toetust.

Uuendatav Eesti energiamajanduse arengukava 2035 (ENMAK) peegeldab realistlikumat arusaama kliimast ja energeetikast. Sada protsenti taastuvenergia eesmärgist loobumine on oluline samm 2022. aastal ootamatult seadusena kehtestatud naiivse dogma murdmisel. Kummaline, kuidas ligi kümme aastat tagasi püüdles Euroopa peavool eesotsas Taani ja Saksamaaga sada protsenti taastuvenergia lahenduse poole ja suhtus sallimatult kõigisse teistesse energialiikidesse, eriti sallimatult tuumaenergiasse.

Euroopa Liidu energiapoliitika- ja turumehhanismid kujundati taastuvenergia teenistusse ja liikmesriigid peavad täitma taastuvenergia eesmärke, tõendama taastuvenergia toetamiseks rakendatud toetusi. Kõik EL-i rahastusmeetmed toetavad taastuvenergiat ning üha uued konverentsid kuulutavad vältimatut taastuvenergia domineerimist.

Tõesti, taastuvenergia on vähendanud fossiilenergia kasutamist ning elektrihindu oluliselt nii Eestis kui ka Euroopas, kuid samal ajal on tõsi ka see, et viimase 20 aasta jooksul taastuvenergiale makstud toetused on väga suured, Eestis ligi 85 miljonit eurot aastas. Kümne aasta peale ligi 800 miljonit eurot.

Samuti kasvavad Eestis ja Euroopas kiirelt võrgu-, stabiliseerimis- ja võimsusreservi kulud. See on taastuvenergia olemusliku juhuslikkuse pahupool, koormustegur püsib terve aasta lõikes vaid 10–50 protsenti ning tootmine on ebastabiilne. See nõuab objektiivselt varuvõimsuste ja võrgu üledimensioneerimist, mis muudab paratamatult terviklahenduse lõpptarbijale kalliks vaatamata juhuslikele väga odava turuhinnaga päevadele või nädalatele.

Päikeseenergia allahindlus juunis kasvas mulluselt 33 protsendilt tänavu juunis juba 62 protsendini. Tuuleenergia profiili allahindlus oli 2025. aasta esimeses kvartalis Eestis 18 ja Soomes 51 protsenti. See tähendab, et taastuvenergia väärtus turul langeb kiiresti ning paljudel tundidel taastuvenergia tootjad piiravad tootmist, teenides hoopis selle pealt bilansiteenuse tulu.

Langevad ka tootlused senistelt võimsustelt, eriti kui lisada tasakaalustamisvõimsuste tasu, mida tegelikult peaks täiel määral maksma tasakaalustamatu tootmise põhjustajad, mitte tarbijad. Seega on päikeseenergia majanduslikult põhjendatav maht Baltikumis juba ammendumas ning sama võib oodata tuuleenergialt järgmise viie aasta jooksul.

Paraku on osutunud ekslikuks lootus, et energiapöördest saab Saksamaa või Euroopa uus tööstuslik edulugu. Päikesepaneelide, patareide ja tuulikute püsimagnetite tootmine toimub 80–90 protsendi ulatuses kommunistlikus Hiinas. Saksa ja Taani tuulikutootjaid on alalistes raskustes ning suured vesinikulootused on asendumas realismiga, et vähesed väiksed projektid realiseeruvad ja needki ainult suurte toetustega.

Ka Eestis väärib märkimist, et netoimpordime ka 2025. aastal Soomest 3 TWh elektrit keskmise hinnaga 90 €/MWh ehk 250 miljoni euro eest aastas. See on miljard eurot nelja aastaga, mis laekub Soome elektritootjatele ning Soome ja Eesti põhivõrguoperaatoritele. Hinnavahe Soomega on ikka pea kahekordne, olgu Estlinki ühendused töös või mitte.

Naiivne oleks loota, et Eesti majanduse jaoks on mõistlik jääda aastakümneteks sõltuvaks Soome energeetikast. Realistlik oleks tagada Eesti energeetiline iseseisvus riikliku panusega piisavate kindlate tootmisvõimsustega, vähemalt 1400 MW mahus, nagu ENMAK ette näeb.

Täielik dekarboniseerimine tööstuses, transpordis ja küttes tähendab Euroopa ja Eesti elektritarbimise ja -tootmise kahekordistumist. Sada protsenti taastuvenergia lahendusega tähendaks see ligi kolm korda enam kulusid võrkudele ning mitu korda massiivsemat tuulikute ja elektriliinide lisandumist maapiirkondadesse.

Hollandi, Saksamaa, aga ka Eesti kogemus üle Saaremaa Läti–Eesti neljanda ühenduse ja tuulikute planeeringutega tõestab, et demokraatlikes õigusriikides on see reaalselt kas väga raske või hoopis võimatu.

Inimesed linnades võivad tuulikuid soovida, kuid kui maainimesed täiesti õigustatult nendega enda elukeskkonda jäädavalt muuta ei soovi, on demokraatias tulemuseks poliitiline muutus. Vägisi tegemine demokraatias ei toimi.

Samuti tuleb tagasilöök hinnatõusudest, seda ka linnades. Üksikud odavad nädalavahetused või suvekuud taastuvenergiaga on küll meeldivad, aga see on väike lohutus, kui elektriarve ja selle ridade arv tervikuna kasvab. Vaatamata taastuvenergia "võidukäigule" on kogu Euroopas suur probleem, et siinsed tööstused maksavad elektri eest kaks korda enam kui USA-s ja kolm korda enam kui Hiinas. Tööstused Euroopas sulguvad. Kuidas saab selle pealt väita, et üleminek taastuvenergiale on edulugu?

Realistlik pole ka täielik tagasipööre kliimaeesmärkidest, sest inimtekkeline kliimamuutus ja selle valusad tagajärjed Lääne- ja Lõuna-Euroopas on fakt, millest lähtub Euroopa Liidu elanike enamuse poliitiline tahe jääda kliimaneutraalsuse eesmärgi juurde nagu hääletused Euroopa Parlamendis ja nõukogus kinnitavad. Küsimus on hoopis selles, kuidas minna edasi ja kuidas peaks toimetama energeetikas Eesti. Kuidas ausalt tunnistada realismi, et taastuvenergial on küll plussid, kuid ka piirid?

Praegu on esmane hädavajadus saada CO₂ hinnad kontrolli alla. 80 eurot tonni eest on tase, mida enne 2022. aastat ei prognoosinud ükski Euroopa Komisjoni dokument. Nii kõrge CO₂ hind ei kiirenda ei taastuv- ega tuumaenergia arendamist, küll aga suurendab oluliselt kulusid tarbijatele ja ettevõtetele. CO₂ hind, mis sisuliselt on maks, peab olema prognoositav ja majandusele talutav, pigem 50 kui 80 eurot tonni kohta.

Teiseks, kui ligi 20 aastat on üht energialiiki poliitikate ja toetustega massiivselt toetatud, siis on alusetu loota, et teisi energialiike saaks sellisele turule tuua ilma riiklike meetmeteta. Kui riik seab samaaegselt eesmärgiks varustuskindluse, kliimaneutraalsuse ja taskukohase elektri, siis mugav seisukoht "las investorid teevad" lihtsalt ei tööta.

Näiteks poleks ilma riigi toetuseta tulnud Eleringi 500 MW sagedusreservi hankele isegi neid 186 MW gaasijaamade pakkumisi, mis edukaks osutusid. Enamus sellest – 100 MW Narva gaasijaama pakkumine – sai võimalikuks vaid tänu valitsuse otsusele suurendada Eesti Energia omakapitali saja miljoni euro võrra. Ilma riigi osaluseta ei ole väiksel turul võimalik tagada piisavalt kindlaid tootmisvõimsusi.

Kolmandaks ja eelnevast tulenevalt sisulisimaks: kui loobutud on sada protsenti taastuvenergiast, siis kas järgmisel aastal põhivõrgu võrgukulude tõstmist 26 protsenti põhjendav võrkude ettearendamine ja ülevõimsusega välisühendused on täiel määral põhjendatud?

Väikese kildkonna majandusliku vindumise või tasakasvu idee ei võida paraku nähtavas tulevikus Eestis ega Euroopas enamuse toetust. Inimesed nõuavad oma riigilt elujärje parandamist, mitte selle halvendamist. Alati. Realistlik ning kõigis detailides avatud ja aus energia- ja kliimapoliitika peab just seda toetama.