Tallinn jätkab kasvamist ja ülejäänud Eesti elanike enda poole imamist, sõltumata sellest, kes parajasti linnapea nõunik on. Ida-Virumaa käekäik oleneb aga suuresti sellest, kui palju kogenud ja mõjukad Eesti poliitikud sellele piirkonnale oma aega ja töötunde panustavad ning kohalikele omavalitsusjuhtidele toeks on.

Aga suuresti sellestki, kuivõrd ka teised erakonnad lisaks Keskerakonnale suudavad Ida-Virumaal püsivalt ja nähtavalt kohal olla ning kohalike elanike toetust võita.

Rohkem kui 22 aastat tagasi, mil Juhan Parts oli peaminister, rääkis ta Põhjarannikule, et teab Ida-Virumaa tähtsust Eestile. "Siinsed probleemid on mõnevõrra teistsugused kui ülejäänud maakondades. Tahan end nende probleemidega paremini kurssi viia ja koos Ida-Viru inimestega nendele lahendusi otsida. Teen omalt poolt kõik, mis võimalik, et piirkond areneks. Kuid seda tööd peame me tegema üheskoos kohalike juhtidega," rääkis Parts tookord.

Ligemale veerand sajandit hiljem on Ida-Virumaa linnades ehitatud uusi keskväljakuid, promenaade ja rattateid, Jõhvi kontserdimaja ja vangla, Narva kolledžihoone ja magnetitehas, Kohtla-Järvele uued haiglakorpused, maakonna eri paikadesse uued koolimajad, turismiobjektid ning tehtud palju muud head.

Majandusministrina oli Juhan Partsil kaalukas sõna, et Narva lähedale Auveresse ehitati uus elektrijaam ja õlitehas, mis aitasid pidurdada töökohtade kadu põlevkivitööstuses ning on kindlustanud energia varustuskindlust ja kasvatanud eksporti.

Aga viimaste aastate erinevate valimistulemuste põhjal, kus koore on noppinud Aivo Peterson või Mihhail Stalnuhhin, tõdevad paljud Eesti poliitikud endiselt, et Ida-Virumaaga on vaja tõsiselt tegelema asuda. Lisame sellele juurde, et tööpuudus ja suhteline vaesus on Ida-Virumaal endiselt riigi suurimad.

Postimehe ajakirjanik Mikk Salu kirjutas eelmise aasta lõpus, et suurem osa narvakaid vaatab ikka Moskva poole, ja pakkus välja, et Narvas võiks lõpetada demokraatia mängimise ning Eesti riik võiks sealsetelt inimestelt osta lojaalsust ja vaikimist ning seda võiks valitseda kui vürstiriiki.

Sellise plaani elluviimine demokraatlike põhimõtetega väikses riigis oleks enam kui küsitav nii moraalses mõttes kui ka praktiliselt. See sunniks pigistama silma kinni sellise valitsemise korruptiivsele loomusele. Poleks ka mingit kindlust, et pärast nii-öelda äraostmiseks eraldatud maksumaksja raha ärakulutamist lojaalsuse koefitsient kasvaks.

Küll aga juhtis Mikk Salu artikkel taas tähelepanu sellele, et Ida-Virumaal on vaja olukorra parandamiseks midagi teha.

Meeldib või mitte, aga demokraatlikus riigis käib valitsemine erakondade kaudu. Ida-Virumaa probleemide üks põhjus on, et teised erakonnad peale Keskerakonna pole suutnud mitmekümne aasta jooksul järjepidevalt osaleda kohalikus poliitikas. Sealjuures on ka Keskerakonna puhul sageli kasutatud vaid nende kaubamärki ja aetud selle varjus oma rida.

Kui kohapeal pole valitsuserakondade mõjukaid poliitikuid ega kriitilist massi liikmeid, kes suhtleks iga päev kohalike elanikega, siis lähebki lõhe kohaliku ja keskvõimu poliitika vahel aina laiemaks. Kohalikud liidrid ei tunne keskvõimu tuge ning tajuvad, et valimistel toob edu pigem vastandumine riigis võimul olevatele erakondadele ja nende poliitikale. Valitsuserakonnad jällegi ei võta pidevalt suurt midagi ette selleks, et neid valijaid enda poole võita.

Isegi paljud üdini eestimeelsed Ida-Virumaa poliitikud eelistavad kandideerida valimisliitudes, sest teavad, et erakondade usaldus on väga madal. Ja nii on see olnud väikeste eranditega juba ligemale 30 aastat...

Sellist olukorda on võimalik muuta, kui erakondade tuntud ja karismaatilised poliitikud hakkaksid tunduvalt rohkem pidevalt Ida-Virumaal toimetama. Arusaadav, et peaministril ja ministritel, kelle fookuses on üleriigilised teemad ja välispoliitika, ei jõua ülemäära palju pühenduda üksikutele linnadele või maakondadele.

Küll aga saaksid seda teha eri aegadel Eesti poliitika raskekahurväkke kuulunud poliitikud, kes parajasti ei ole valitsuses ega kanna praegu sellist koormat nagu oma poliitilise karjääris tipus olemise ajal. Olgu lisaks Juhan Partsile siinkohal nimetatud veel mõned nimed nagu näiteks Andrus Ansip, Jaak Aaviksoo, Rein Lang, Jevgeni Ossinovski või Jaak Aab. Aga neid mõjukaid Eesti poliitikuid, kes tunnevad üsna hästi Ida-Virumaad, on kindlasti veel.

Millises vormis see toimetamine Ida-Virumaal peaks käima, on kokkuleppe küsimus. Lihtsalt jututuba luua poleks ju ka mõtet.

Selline alaline Ida-Virumaa nõukoda, mis ühendaks erinevate erakondade tipp-poliitikuid, kelle sõnal on jätkuvalt kaalu ja küllap ka piisavalt heas mõttes eneseuhkust midagi korda saata, võib siiski tuua kaasa Ida-Virumaa jaoks positiivseid muutusi.

Nende kaudu jõuaksid Ida-Viru omavalitsusjuhtide jaoks olulised teemad paremini ja kiiremini riigis otsustajateni ning see parandab kohalikku eluolu. Erakonnad saaksid seeläbi aga vastukaubana muuta Ida-Virumaal oma rakukesi tugevamaks, mis võiks tuua senisest suuremat valimisedu tulevikus.

Meenutagem, et 2018. aastal oli president Kersti Kaljulaid paar nädalat Ida-Virumaal. Ta aitas sellega luua mujal Eestis positiivsemat hoiakut Ida-Virumaa suhtes ning kohtumistega kohalike inimestega Eesti riigi suhtes. Paljud narvalased said riputada oma kodus seinale koos presidendiga tehtud pildi.

Külaskäigud on head, aga püsiva muutuse saamiseks on vaja Eesti erakondade ja poliitika püsivat kohalolekut Ida-Virumaal.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.