USA ja Iisrael ründasid Iraani. Sellest rünnakust oli juba pikalt räägitud, aga vahepeal otsustati liikuda diplomaatilise lahenduse poole, mida siiski ei leitud. Miks otsustas USA praeguse seisuga ikkagi selle avantüüri ette võtta?

Kui vaatame viimaste nädalate ja kuude sündmusi, siis mingis mõttes on olukord arenenud väga sarnaselt Venezuela kaasusega, kus ameeriklased ehitasid üles järjepidevat sõjalist survet selleks, et saavutada edu läbirääkimistel. Läbirääkimiste sisuks on Iraani tuumaprogramm ja eeldatavasti ka raketitehnoloogia. Genfis toimunud läbirääkimised ei ole aga edenenud ameeriklaste vaates soovitud tempos.

Teiselt poolt hakkas president Trumpil tekkima ka optiline probleem, sest ta oli avalikult ehitanud oma punased jooned. Ta oli öelnud, et kui Iraani autokraatlik režiim jätkab inimeste valimatut tapmist meeleavalduste maha surumiseks, siis sellele järgneb Ameerika vastulöök. Ta pidi selle lubaduse täitma, sest muidu oleks teda koheldud samamoodi nagu Barack Obamat ja teisi varasemaid Ameerika presidente, kes olid punaseid jooni maha joonistanud, aga tegelikult samme ette ei võtnud.

Mida me nüüd näeme ja mis edasi saab? Trump on justkui andnud märku, et ta sooviks režiimivahetust, aga tundub pigem, et see peaks tulema iraanlaste enda poolt ja kuidagi sisemiselt. Kas ta on valmis ka mingisugust laiemat sõjalist sammu astuma või tundub see endiselt ebatõenäoline?

Hetkel tundub see kindlasti ebatõenäoline, sest kui me vaatame neid Ameerika sõjaväe varasid, mis Iraani ümbritsevasse regiooni on eelpaigutatud ja mida nüüd kasutatakse, siis need on siiski sobilikud ainult pommitamiskampaaniaks. Jah, osa sellest pommitamisest võib lisaks infrastruktuuri hävitamisele olla suunatud ka sellele, et mängust välja lülitada Iraani juhtkond. See eeldab täppispommitamist, sügavaid punkreid tabavaid kaalukaid pomme ja muud taolist.

Tänasel hetkel ma väidaks endiselt, et ameeriklaste põhiline eesmärk on kõigepealt lahendada see optiline probleem – president Trump on andnud lubaduse, mida ta nüüd täidab. Teine osa on saavutada uuesti parem positsioon läbirääkimistel, sest neid sõjalisi vahendeid, mis ameeriklaste ja Iisraeli ühises käsutuses on, ei saa pidada piisavaks, et reaalselt režiimi vahetada.

Isegi kui ajatolla Khamenei peaks selles pommitussõjas langema, siis Iraani teokraatlik režiim põhineb väga suures osas julgeolekubürokraatial, mis on viimase 45 aasta jooksul väga sügavalt ühiskonnast läbi põimunud. Raske on ette kujutada, kuidas sellest üksinda piisaks. Suur muutuja on Iraani enda tsiviilühiskond, mis on olnud palju vapram kui meie idanaabri elanikkond oma repressiivse režiimi vastu protesteerimisel. Nad on kandnud kümneid tuhandeid kaotusi ja see, kuidas nemad nüüd reageerivad, on suur küsimärk.

Te mingisugust maavägede operatsiooni USA poolt endiselt ei näe? See oleks muidugi vist ka väga ebapopulaarne, eelkõige Trumpi valijate seas.

Igasugune sõjaline interventsioon Iraanis on tegelikult ebapopulaarne. Mõne nädala eest oli üks suurem uuring, kus 70 protsenti USA elanikkonnast, sealhulgas enamik vabariiklasi, olid sõjalise interventsiooni vastu. Ameeriklased ei tunneta, et Iraan oleks vahetu julgeolekuoht Ameerika kontinendile ja rahvuslikele huvidele. Nii et selles mõttes ei ole see operatsioon Ameerika Ühendriikide poolt ette võetud mingitel sisepoliitilistel kaalutlustel – pigem on see sellest vaatenurgast riskantne.

Seetõttu tuleb võib-olla president Trumpi mingis mõttes selle eest kiita, et vaatamata sellele riskile on ta seda teinud. Eesti vaates – mis saab olla paremat, kui Ameerika Ühendriigid aitavad ja kaitsevad tsiviilelanikkonda riigis, mille autokraatlik ja üdini repressiivne režiim on Vene Föderatsiooni üks liitlastest ja sõltlastest.

Mingit laiemat sõda te ei näe?

Hetkel ei ole seda näha. Kui vaatame Ameerika Ühendriikide eelpaigutatud vägesid regioonis, siis see ei ole piisav, et üldse rääkida mingisugusest maaoperatsioonist. Me peaksime rääkima kuudepikkusest vägede siirdamisest ja ülesehitamisest.

Teiseks oleks see sisepoliitiliselt ülimalt ebapopulaarne ja üdini vastuolus president Trumpi senise doktriiniga ja mida usuvad tema baasvalijad, kuidas Ameerika oma sõjalist jõudu peaks kasutama. Ma pean seda ülimalt vähetõenäoliseks.

Vahevalimised on ka tulemas. Need on küll kaugel, aga on see ka mingisugune kaalutluspunkt praegu? Et tehakse see asi ära, aga siis võib-olla ikkagi oodatakse mingisugust rahunemist ja diplomaatilist lahendust tulevikus, et minna vahevalimistele hoopis teistsuguselt pinnalt.

Valimiste mõju siin kindlasti on, aga mitte võib-olla selline nagu varasemalt Ameerika ajaloos, kus presidendid on võidu saavutamiseks kasutanud jõudu väljaspool kodumaad, kui kodus on probleeme. Pigem ma ütleksin, et valimiste vaatenurk on president Trumpile hoopis risk.

Seda seetõttu, et kui Iraani režiim ei lange väga kiiresti – ja miks ta peakski – ning vastupidi, kui Iraan ise võtab ette suuri riske ja ründab agressiivselt Ameerika sõjaväebaase. Täna ta lihtsalt reageerib ja on rünnanud umbes kolme-nelja USA sõjaväebaasi nii-öelda nominaalselt. Aga kui ta paneks välja olulise osa oma raketiarsenalist ja see tooks kaasa olulisi inimkaotusi Ameerikale.

Lisaks on Iraanil, kuna ta on maailma suurim terroristlike organisatsioonide – Hezbollah, Hamas, ja muud rühmitused – sponsor, kindlasti võimalusi ennasthävituslikul moel põhjustada Ameerikale suurt kahju. See võib kindlasti olla president Trumpi jaoks valimistel probleem.