Bardella andis eksklusiivse intervjuu Politicole enne eelseisvat visiiti Poola. 

30-aastane Euroopa Parlamendi saadik on Prantsusmaa Rahvusliku Liidu parempopulistliku juhi Marine Le Peni soosik. Temast ei pidanud kunagi saama oma erakonna presidendikandidaati.

Aastaid täiendasid nad teineteist. Le Pen oli erakonna nägu ja ideoloog, Bardella aga juhtis igapäevatööd, seisis Brüsseli delegatsiooni eesotsas ja ootas oma mentori valimisvõitu, et tõusta peaministriks.

Kõik muutus 2025. aastal, mil Le Pen mõisteti süüdi Euroopa Liidu vahendite omastamises. Talle määrati viieaastane keeld avalikus ametis töötamiseks, mis tõukas Bardella presidendiheitlusse. 7. juulil otsustab apellatsioonikohus, kas süüdimõistev otsus jääb jõusse – sellest sõltub, kumb neist kahest on Rahvusliku Liidu kandidaat presidendivalimistel.

Olete välisvisiitide valikul üsna valiv. Olete käinud Ühendkuningriigis, Iisraelis ja Araabia Ühendemiraatides. Miks valisite oma järgmiseks sihtkohaks Poola? 

Poola on riik, millega arvestatakse, ja Euroopa areenil muutub selle kaalukus iga päevaga suuremaks. Tegemist on Euroopa Liidu suuruselt kuuenda majandusega, mis on viimastel aastatel mitmetes küsimustes selgelt pühendunud oma piiride kaitsmisele rändevoogude eest, mis kujutavad Euroopa riikidele suurt väljakutset. 

Strateegilise autonoomia taastamise vajaduse valguses on Poola teinud väga selgeid jõupingutusi relvastumise ja riigikaitse vallas. Mul on kavas kohtuda Õiguse ja Õigluse (PiS) erakonna juhtidega, et arutada ja valmistuda homseks Euroopaks. 

Kas näete erakonnas PiS loomulikku partnerit, kui nad peaksid võitma järgmisel aastal Poola üldvalimised? 

Praegu kuulub PiS Euroopa Parlamendis Euroopa Konservatiivide ja Reformistide (ECR) fraktsiooni. Samasse fraktsiooni kuulub ka [Itaalia peaminister] Giorgia Meloni, kellega teeme regulaarselt koostööd. Meie ambitsioon on mõelda suurelt ja ehitada uus Euroopa arhitektuur, mis suudab lahendada 21. sajandi suuri väljakutseid – ja selleks vajame kindlasti võimalikult suurt fraktsiooni. 

Kas see liit on seega juba kindel? Kas ühte fraktsiooni mahub kaks nii suurt tegijat? 

See ei ole veel kindlalt otsustatud. Euroopa Parlament nõuab keerulisi tasakaalupunkte. Seda juhivad nii püsivad liidud kui ka ad hoc-koalitsioonid, kuid viimasena mõjutab seda rahvas. Giorgia Meloni on Prantsusmaa jaoks asendamatu partner, kui võidame järgmised valimised.

Olete hiljuti suhelnud ka Saksamaa liidukantsleri Friedrich Merziga, kuigi ta ei kuulu teie poliitilisse leeri. Kas need visiidid ja teie arvukad viited Giorgia Melonile on viis öelda, et kui Rahvuslik Liit võimule tuleb, ei tähenda see Euroopa Liidu lõppu? 

Me ei soovi Euroopa Liidust lahkuda. Tahame muuta kõike, ilma et midagi hävitaksime. 

Juba mitu aastat, terve kümnendi, oleme kogu maailmas tunnistanud kõige selle tagasitulekut, mida Euroopa Liit on püüdnud lammutada ja isegi hävitada: rahvus, piirid, rahvuslike huvide kaitsmine ning rahva täielik suveräänsus. 

Kõik need suured mõisted, mis on seotud ka rahvusliku uhkusega, teevad globaliseerumise tingimustes tegutsevate suurriikide seas tagasituleku. Seega me lihtsalt ütleme, et Euroopa peab muutma oma toimimisviisi.

Kas soovite endiselt lahkuda NATO integreeritud sõjalisest juhtimisstruktuurist ja kui jah, siis millal? 

Olen Prantsusmaa suveräänsuse pooldaja. Kaitsen oma riigi vabadust. Me ei toeta NATO-st lahkumist. Küll aga pooldame NATO integreeritud juhtimisstruktuurist lahkumist, et taastada manööverdusruum ning diplomaatiline ja sõjaline vabadus ning iseseisvus. Kuid nagu olen öelnud, ei soovi me integreeritud struktuurist lahkuda seni, kuni Euroopa lävel käib sõda.

Marine Le Pen ütles hiljuti, et lahkumine toimub järgmise viieaastase presidendiametiaja jooksul, mis ei kattu täpselt teie sõnastusega. Kas olete endiselt seisukohal, et Prantsusmaa ei tohiks enne konflikti lõppu lahkuda? 

Sõja ajal lepingute raamistikku ei muudeta. 

Kui võidame presidendivalimised, on meie prioriteet teha Prantsusmaa uue juhtkonna toel tööd rahu taastamiseks Euroopa ukselävel. Esmalt saavutades Ukrainas relvarahu ja seejärel luues julgeolekugarantiid, mis võimaldavad Ukrainal oma piire kaitsta.

Kas Venemaa president Vladimir Putin kujutab Prantsusmaale ohtu?

President Putini juhitud Venemaa kujutab endast praegu mitmemõõtmelist ohtu nii Prantsusmaa kui ka Euroopa huvidele. Samas on Venemaa tuumariik. Ka Prantsusmaa on tuumariik. See reaalsus paneb meile ainulaadse vastutuse selles, kuidas läheneda dialoogile riikidega, mis omavad ülimat relva.

Prantsusmaa tuumadoktriini ajakohastati hiljuti ning Poola on üks üheksast riigist, mis on liitunud president Emmanuel Macroni pakutud süvendatud koostöövormiga. Kas Rahvusliku Liidu juhitud Prantsusmaa oleks valmis andma tuumalöögi, et tulla appi sellistele liitlastele nagu Poola? 

Järgime rangelt [Prantsusmaa endise presidendi kindral Charles] de Gaulle'i filosoofiat ja doktriini, kes meenutas meile õigesti, et Prantsuse rahva eluliste huvide kaitsmine ei lõpe Prantsusmaa piiridel. Ta märkis, et Prantsusmaa elulised huvid on ohus alates hetkest, mil isegi Beneluxi piirkond satub potentsiaalsesse ohtu. 

Oleme aga kaitseküsimustes äärmiselt seotud riikliku suveräänsusega, mistõttu peab tuumanupp jääma eranditult Prantsusmaa presidendi kätte. 

Mis puutub heidutusse – ja seda tuleb rõhutada –, siis enne tuumaheidutust on see eelkõige konventsionaalne. Meid seovad Euroopa partneritega kaitsekokkulepped, mis sisaldavad vastastikuse abistamise klausleid, eelkõige Euroopa Liidus, kuid ka NATO 5. artikli alusel. Seega, kui mõni Euroopa Liidu riik peaks homme rünnaku alla sattuma, tooks see kaasa reaktsiooni kõigilt teistelt Euroopa riikidelt. 

Kas te täidaksite neid kohustusi? 

Jah, muidugi. Kuid Prantsusmaa peab taastama oma kaitsevõime, mistõttu toetame NATO eesmärke kaitse-eelarvete järkjärguliseks suurendamiseks.

Soovin teile näidata 1939. aasta juhtkirja ühes Prantsuse ajalehes pealkirjaga "Kas surra Danzigi eest?". Autor väidab, et Prantsusmaa ei peaks ohverdama end Poola linna (praeguse nimega Gdańsk) nimel. Mida sellest arvate? 

Tolle ajalooperioodi ja tänapäevaste sündmuste vahele paralleelide tõmbamine on äärmiselt ohtlik. Tänapäeval ei ole Natsi-Saksamaa armeed ega Kolmandat Reichi.

Ei ole, kuid paralleele siiski leidub. 

Äärmiselt ohtlik on võrrelda olukordi, millel pole rangelt võttes midagi ühist. 

Kindel on aga see, et tänapäeval esitatakse Euroopa huvidele väljakutseid ning Venemaa ambitsioonid on Ida-Euroopas uuesti tärganud. Selles olukorras on ainus elujõuline ja vastuvõetav poliitika vältida Prantsusmaa ja Euroopa riikide kaitsesuveräänsuse üleandmist Euroopa Komisjonile. Ma keeldun andmast Euroopa Komisjonile volitust saata Prantsuse sõdureid surma. 

Meie nõrkused on väga hästi dokumenteeritud ja laialdaselt teada: näiteks kaugmaa löögivõime, droonipõhise seire tõhustamine ja raketitõrje. Seega peab tööstuskoostöö olema arutelu all. 

Mul on kahju, et Prantsusmaa president ei suutnud pidada kinni Prantsusmaa ja Saksamaa vahel kokku lepitud FCAS-i (Prantsuse-Saksa uue põlvkonna hävituslennukite programm) lepingust. 

Kas te väidate, et see on tema läbikukkumine? 

See on Prantsuse-Saksa koostöö läbikukkumine, kuid eelkõige on see presidendi isiklik ebaõnnestumine.

Kuid te olite ju selle programmi vastu. 

Ütlesime algusest peale, et peame soodustama poliitikat, mis eelistab parimaid tegijaid. Pooldan tööstuskoostööd, kuid vabaduse tagamiseks peame esmalt ostma Euroopa ja Prantsuse varustust. 

Sõnum, mille soovin kõigile Euroopa partneritele edastada, on osta [Ameerika] F-35-te asemel [Prantsuse] Rafale'e, et vabastada end USA eksterritoriaalsusest, mis sisuliselt annab meie Atlandi-ülestele partneritele võimaluse keelata nendel lennukitel õhku tõusta.

Nende kuuenda põlvkonna lennukite arendamine on väga kallis. Kuidas te sellele tulevikus lähenete, kui ütlete, et tuleviku lennukite puhul jäädakse 100 protsenti Prantsuse tehnoloogia juurde, kuid meil on ka Saksamaa konkurents? 

Peame toetama Prantsusmaa tööstust. Alustuseks tuleb eemaldada kõik piirangud ning maksu- ja regulatiivsed tõkked, mis praegu Prantsuse tööstust koormavad. Euroopas peame võitlema Euroopa eelistamise eest. Teil on õigus, me vajame ressursse ja investeeringuid.

Pöördume tagasi Ukraina juurde – mainisite, et paljud Prantsusmaa presidendikandidaadid külastavad praegu Ukrainat. 

Nende jaoks on see lihtsalt etendus.

Te naeruvääristate neid pisut. Kas teil endal ei ole plaanis sinna minna? 

Ehk avaneb mul võimalus sinna minna, kui oleme võimul, kuid Ukraina on sõjatander. See ei ole lava poliitiliseks poosetamiseks. Kui näete [tsentristlikku presidendikandidaati] Édouard Philippe'i sõjatsoonis pidžaamas ja mokassiinides rongilt maha astumas, ei tundu see just kuigi tõsiseltvõetav. 

Kuidas on lood Prantsuse vägede saatmisega Ukrainasse pärast relvarahu? 

Ei, me oleme selle vastu.

Isegi osana rahu- ja julgeolekutagatiste lepingust? 

Ainus tingimus, mille alusel oleksime nõus sõdureid saatma, on ÜRO rahuvalvajatena pärast relvarahukokkuleppe sõlmimist.

Kuidas defineeriksite Atlandi-üleseid suhteid tänapäeval? 

Ameeriklased on meie liitlased ja jäävad selleks, kuid neil ei ole enam kavatsust Euroopale appi tulla ega jääda Euroopa riikide kaitsjaks.

Kuidas suhtute USA presidendi Donald Trumpi praegusesse hoiakusse? 

See sõltub päevast. On esmaspäevane hoiak, teisipäevane hoiak, kolmapäevane hoiak. Tema positsioneerimine pole mitte ainult ettearvamatu, vaid ka äärmiselt ebakindel ja pidevas muutumises. 

Kui Trump teile helistaks ja oma toetust pakuks, siis mida vastaksite? 

Ma ei vaja tema toetust. Toetus, mida mina taotlen ja mida me koos Marine Le Peniga taotleme, on Prantsuse rahva toetus, Prantsuse valijate toetus.  

Ometi olite varem väljendanud tema vastu teatavat imetlust. Kas suhtute temasse praegu teisiti? 

Leian, et president Trumpi teine ametiaeg erineb suuresti esimesest. Esimest ametiaega iseloomustas soov tuua Ameerika välja suurtest globaalsetest konfliktidest ja kaitsta põhimõtet "Ameerika ennekõike" – see tähendab seada esikohale Ameerika huvid majanduses, identiteedis ja teatud väärtuste kaitsmisel.  

Tema teine ametiaeg tugineb USA julgeolekustrateegiale, mis ennustab Monroe doktriini taaselustamist. See seisukoht eeldab, et Ameerika Ühendriigid ei ole enam lihtsalt riik, vaid on taas muutumas impeeriumiks, millel on eksklusiivne mõjuvõim läänepoolkeral.

Kas Trumpi teine ametiaeg on ohtlikum või ähvardavam? 

Seda on raskem lugeda. See on Euroopale ähvardav selles mõttes, et avaldab mõju paljudele Euroopa riikidele, kes kardavad Ameerika Ühendriikide eemaldumist.

Trumpi administratsioon kommenteerib ka Euroopas toimuvaid sündmusi. USA asepresident JD Vance kommenteeris Ühendkuningriigis toimunud mõrva, öeldes, et sisserändajate invasioon on sellise julmuse eest vastutav. 

Hirmu, et homme ei pruugi Euroopa enam olla Euroopa ja Prantsusmaa ei ole enam Prantsusmaa, jagavad ilmselt USA administratsiooni juhid, kuid seda jagavad ka paljud inimesed üle maailma. 

Maailmas on palju riike, mis on Prantsusmaasse sügavalt armunud ja usuvad, et maailm on selline, nagu ta on, just tänu Prantsusmaa olemasolule ja sellele, mida ta oma ilu, elegantsi ja väärtustega maailma panustab. Euroopas on palju inimesi, kes on äärmiselt õnnetud, nähes Prantsusmaad nõrgenemas ja uppumas massilise sisserände alla, mis muudab põhjalikult riigi identiteeti ja väärtusi.

Te leiate, et nende diagnoos on õige? 

See on meie enda diagnoos. Ma ei hakka teile vastupidist väitma pelgalt seetõttu, et välismaalased arvavad sama. 

Üks meetmetest, mida olete korduvalt kaitsnud, on Prantsusmaa Euroopa Liidu osamaksu vähendamine. Pikaajaline eelarve on praegu läbirääkimistel ja paljud soovivad selle enne presidendivalimisi lukku lüüa. 

Puhtalt juhuse tahtel. 

Kas te mõistate selle hukka? 

Eesmärk on ilmselgelt eelarve lukku lüüa enne potentsiaalset võimuvahetust Prantsusmaal. Euroopa Liit ajab taas oma sügavalt ebademokraatlikku poliitikat ja filosoofiat. 

Vajame uut Euroopa arhitektuuri. Tempo, millega eurooplased ja Euroopa Liit täna liiguvad, ei vasta enam maailma tempole. See, mille eest Euroopa Liit seisab – globaliseerumine, võimsad avatud turud, kontrollimatu sisseränne, majanduslangus ja liigne regulatsioon – on sügavalt iganenud.

Euroopa Liit on täielikult aegunud ega ole oma praegusel kujul ja ulatuses enam võimeline lahendama suuri väljakutseid, millega meie riik silmitsi seisab. 

Peame muutma Euroopa Liidu toimimisviisi ja seepärast soovime, et tulevikus maksaks Prantsusmaa vähem eelarvesse, mis on praegu prognooside kohaselt presidendivalimiste eel meeletu kiirusega kasvamas. Tegemist on demokraatliku skandaaliga. 

Järgmisel Prantsuse valitsusel, kes iganes see ka poleks, peab olema sõnaõigus.

Kuidas see praktikas välja näeb? Kui te osutute valituks, kas sõidate Brüsselisse, lööte rusikaga lauale ja ütlete, et ei, me ei maksa? 

Euroopa Liit on nagu suur korteriühistu, kus Prantsusmaale kuulub üks suurimatest korteritest koos kõige avaramate terrasside ja paljude parkimiskohtadega. Kuid Prantsusmaa ei suuda täna enam Euroopa areenil oma huve kaitsta. See ilmnes energeetika puhul. Tänu tuumaenergiale peaks Prantsusmaa saama kasu kõige odavamast ja süsinikuvabast elektrist. 

Saksamaa võimaldab oma suurtele tööstusettevõtetele elektrit hinnaga 50 eurot megavatt-tunni kohta. Meie lootus on, et tulevikus saaks ka Prantsusmaa nautida elektrit hinnaga 50 eurot megavatt-tunni eest.

See ei tähenda Euroopa turult lahkumist. Prantsusmaa jätkab energia eksportimist, kuid võimaldab Prantsuse peredel, ettevõtetel ja tehisintellekti investeerivatel idufirmadel saada osa rikkalikust süsinikuvabast elektrist, mis on Euroopa üks soodsamaid.

Vabandan, ma kaldusin pisut teemast kõrvale. Eelarve osas peame läbirääkimisi, täpselt nii, nagu seda tegid Saksamaa ja Holland.

Kuid need on tagantjärele tehtavad kohandused. 

Läheme Euroopa Komisjoni presidendi jutule ja teatame talle, et Prantsusmaa vähendab oma panust, kuna ootame kõigilt ohverdusi.

Prantslastelt nõutakse kriisiajal kokkuhoidu. Kuid me ütleme neile, et Euroopa Liidu eelarve suureneb 80 protsenti ja me tõstame Euroopa volinike eralennukite eelarvet 50 protsenti? Kas see ei ole teie arvates šokeeriv? Kas te ei arva, et see vihastab miljoneid prantslasi? 

[EL märgib, et aastate 2028–2034 kavandatav EL-i aastaeelarve on nominaalselt 38 protsenti suurem kui eelneval seitsmel aastal. Politico teatas veebruaris, et EL kulutab järgmise nelja aasta jooksul eralennukitega reisimisele tervelt 16 miljonit eurot, mis on kolme miljoni euro suurune kasv võrreldes eelmise nelja-aastase perioodiga ning 50 protsenti kõrgem kui sellele eelnenud perioodil.]

Kokku peavad leppima 27 riiki – see on väga keeruline. Komisjon võiks öelda, et kui Prantsusmaa lõpetab maksmise, siis vähendavad nad Prantsusmaa tagasimakseid ja külmutavad ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) toetused. Mida te ütleksite sel juhul põllumeestele? 

Asjad ei käi nii. Prantsusmaa netomakse Euroopa Liidu eelarvesse otsustab parlament hääletuse teel. Selle asemel, et hääletada 12 või 15 miljardi euro suuruse osamaksu poolt, kärbitakse see pooleks. Ja just selle raha me saamegi tagasi.

Kui me ütleme Prantsuse põllumeestele, et nad saavad raha Euroopast, on see vale. See on Prantsusmaa enda raha, sest Prantsusmaa panustab – erinevalt mõnest teisest Euroopa riigist – Euroopa eelarvesse rohkem, kui sealt tagasi saab.

Viimane küsimus ja pisut kergemas toonis. Kes on teie lemmik Itaalia naine: Maria Carolina de Bourbon des Deux-Siciles [Bardella tüdruksõber, Itaalia printsess ja suunamudija] või Giorgia Meloni? 

Maria Carolina.

Aga poliitikas? 

Mulle meeldib Giorgia Meloni väga. Ta on poliitiline juht, kes oskas anda Itaaliale uue alguse, taastada stabiilsuse riigis, mis polnud alates Teise maailmasõja lõpust nii stabiilset valitsust näinud, ning kes oskas end kehtestada ja luua oma riigile Euroopa areenil uue juhtpositsiooni.