Keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi (Reformierakond) sõnul puudutasid muudatusettepanekud suuresti samu teemasid nagu seaduse esimesel lugemisel.

Eelkõige on tema sõnul vahe eelmiste seaduseelnõu versioonidega see, et loobutud on sektoriaalsetest heite-eesmärkidest, mida ette kirjutada ei soovita.

Tagasiside tuli aga põhiliselt selle kohta, kas seaduses seisvad tegevusplaanid on õiguslikud nõudmised või n-ö hea tahte avaldus.

"Pigem on väga selge sõnastamise soov, et teekaardid ei seaks veel lisakohustusi. Nad ei saagi seda teha, kuna need ei ole siis seaduse tekst," selgitas ta.

Kusjuures selles seisnebki kliimaraamistiku põhiline kriitika, mida on kostnud nii looduskaitsjate kui ka näiteks opositsiooni, peamiselt sotside, poolt: eraettevõtetele kohustusi ei seata.

Alenderi sõnul on aga seaduse peamine eesmärk panna paika Eesti heite vähendamise eesmärk. Tema sõnul puudutabki seadus seepärast ainult riigisektorit. Erasektoris aga saaks poliitiku sõnul tehnoloogilistele arengutele lootma jääda.

"Tehnoloogia valdkonnas areneb väga kiiresti ja kui me täna kirjutame kinni ennast mingites sektorites ja tehnoloogia võib-olla areneb kiiremini mõnes teises sektoris, siis järgmised riigikogud peavad minema seadust omakorda muutma," leidis Alender.

USA majandus on saanud tugeva tõuke tehisaru arendamisest, samas on tegemist väga energia- ja veemahuka sektoriga. Kuidas see võiks seadusele vastu seista?

"Me peame ikkagi selgelt vaatama puhaste tehnoloogiate arengu poole, [see on] miks ka riigikogu on nüüd Eestis võtnud vastu ka tuumaenergeetika seaduse, mis on samamoodi puhas energia. Tuumaenergeetika areng on ju tõusuteel just seoses väga energiamahukate sektoritega, mida seesama tehisintellekt vajab," ütles keskkonnakomisjoni esimees.

Maran: tekst on, aga sisu mitte

Seadust on tugevalt kritiseerinud riigikogu opositsiooni kuuluvad sotsiaaldemokraadid, kes eelnõule ka oma muudatusettepanekud saatsid.

"Kasutades siin kellegi teise väljendit – ükski seadus ei ole kuldmuna. Aga munas peab sisu olema ja sellel seadusel on praegu selline häda, et tal on tekst olemas, aga sisu ei ole," selgitas samuti keskkonnakomisjoni kuuluv sotsiaaldemokraat Tiit Maran.

Eelnõu kritiseeris ta kolme peamise punkti läbi: tegevuskava, sektoriaalsed eesmärgid ja teaduslik sisu.

Nagu mainitud, ei ole tegevuskava siduv õiguslik dokument ning see võtab Marani sõnul sellelt ka reaalse mõju. Lisaks tahaks sotsid, et kutsutaks kokku kliimanõukogu, mis annaks muutustele Marani sõnul ka teadusliku väljundi.

Mitmed kriitikud väidavad, et roheenergiale üleminek tuleb liigselt majanduse arvelt ning on sestap vastuoluline, ent Maran nii lihtsustatult pilti ei näe.

"Siin tekib vastandlik seis: rohelised ja mitterohelised. Mulle selline lähenemine eriti ei istu. Meil ei ole teist võimalust, me peame ennast ümber kujundama kahes aspektis," ütles Maran ning nimetas nendena kasvuhoonegaasi vähendamise ja arusaama, et muutust ei saa enam ära hoida ning tuleb kohaneda.

"Kindlasti tuleb anda majandusele, sektorile hingamisruumi, aga teise poole pealt peab ka majandus muutuma. Meil ei ole teist võimalust. See kindlasti on valuline, siin peab riik appi tulema," kõneles Maran.

Samas on riigieelarve defitsiidis ning kaitsekulutused võtavad iga aasta aina suurema osa eelarvest. Kust peaks riik siis raha leidma, et anda veel toetusi, mis arvestades näiteks energiasektori arendushindu peaks olema üsna suured?

"Midagi ei ole teha, õige on see, et meil on ju täielik kobarkriis. Meil on geopoliitiline kriis, kliimakriis, keskkonnakriisid väga erinevatest aspektidest ja neid korraga lahendada on keeruline. Aga ei ole ka õige see, et me jätkame praegu ainult geopoliitilise poolega ja selle teise, sisult veel suurema kriisi, jätame täiesti kõrvale," ütles Maran.

Kliimakindla seaduse eelnõu ettevalmistamine võttis kliimaministeeriumil aega pea kolm aastat ning selle väljatöötamine maksis 375 000 eurot.

Esimese lugemise läbis eelnõu riigikogus 9. juunil.