Paistab, et uue presidendi leidmise protsess on selleks korraks lõppenud. Riigikogus on 75 toetusallkirjaga ainsaks kandidaadiks esitatud õiguskantsler Ülle Madise ning on väga tõenäoline, et riigikogu kinnitab ka uue presidendi ametisse.

Üllatusi ilmselt enam varuks ei ole, kuid siiski ei tohi poliitikas kunagi milleski kindel olla enne, kui asjad on ametlikult otsustatud. Seega ootame järgmise nädala ära ja siis näeme. Seni saab sellele protsessile natuke tagasi vaadata ja hinnata, mis siis ikkagi toimus. Mõned sammud ja otsused olid loogilised, aga mõned jäävad paratamatult vähemalt natuke häguseks.

Kõige esimese käigu selles protsessis tegi EKRE juba mai alguses, öeldes otse ja konkreetselt välja, et nende presidendikandidaat on Mart Helme. Sellega sisuliselt anti mõista, et riigikogus nemad presidendi leidmise protsessis ei osale, kuna oli väga ebatõenäoline, et mõni teine erakond Mart Helme kandidatuuri toetama asub.

EKRE-l endal aga piisavalt kohti riigikogus ei ole, et oma kandidaat üles seada. Selline privileeg on praegu ainult Reformierakonnal, kes võttis kogu protsessi väga rahulikult ja ei kiirustanud. Ja ega teisedki erakonnad väga palju ei rutanud. Suvi möödus rahulikult. Selle taustal tegutsesid mitmed kandidaadi kandidaadid, kes ennast sisuliselt ise pakkusid, ilma et mõni erakond otseselt nende selja taga oleks olnud.

Riho Ühtegi, kes oli üks sellistest kandidaadi kandidaatidest ning ehk peamine, kes oleks suutnud selgelt kõnetada konservatiivsemaid poliitikuid ja valijaid, loobus augusti alguses tervislikel põhjustel oma võimalikust kandidatuurist. Loetud päevad pärast seda pakkusid ülikoolide rektorid Tallinna Tehnikaülikooli rektori Tiit Landi kandidaadi kandidaadiks. Kusjuures Tiit Landi kui kandidaadi kandidaadi käis tegelikult esimest korda välja juba juuli keskel Reformierakonna asutajaliige Neinar Seli.

Paralleelselt sellega andis õiguskantsler Ülle Madise, kellest juba mõnda aega oli mõeldud kui võimalikust kandidaadi kandidaadist, mõista, et kui toetus talle on piisav, oleks ta nõus presidendiks kandideerima. Valitsuserakonnad ja sotsiaaldemokraadid hakkasid tema selja taha joonduma.

Ülle Madise teatas oma nõusolekust kandideerida presidendiks 17. augustil. Päev pärast seda sai avalikuks ka Delfi tellitud ja Turu-uuringute poolt juba augusti esimeses pooles tehtud küsitlus, mis näitas, et 32 protsenti valijatest – nendest, kes eelistust omasid – toetab teda presidendina. Toetus teistele kandidaadi kandidaatidele oli oluliselt madalam.

Valitsuserakondade ja sotsiaaldemokraatide toetus Madisele oli küll suur, aga mitte piisav selleks, et president riigikogus ära valida. Ning kuigi kandidaatide kandidaate oli ka teisi, siis lõpuks juhtus nii, et lisaks Madisele jäi tähelepanu alla Tiit Land.

Madise valituks osutumise tõenäosusele tuli see pigem kasuks, sest ennast liberaalina defineeriv ning väga tugevalt rohepööret toetanud kandidaat ei saa olla keegi, kes oleks konservatiivsemale rahvasaadikule näiteks Isamaast või Keskerakonnast päriselt ka meelepärane valik. Kui Ülle Madise kõrval on teine variant Tiit Land, siis võib nii mõnelegi rahvasaadikule tunduda Madise palju sobivam kandidaat, kui ta muidu oleks. Hoopis teistsugune oleks see olukord ilmselt olnud siis, kui Madise kõrval oleks olnud näiteks Riho Ühtegi.

Seega on loogiline, miks Isamaa otsustas lõpuks samuti Madiset toetada. Vähemalt osalt jääb arusaamatuks, miks Keskerakond oli ja jäi Tiit Landi selja taha.

Nii Keskerakond kui ka EKRE on praeguse seisuga seega jäänud sellest protsessist riigikogus mingis mõttes kõrvale. Mõlemad on ka erakonnad, kes on juba pikemat aega olnud selle poolt, et presidenti ei peaks leidma läbi riigikogu, vaid et selle valiku peaks tegema Eesti valijaskond. Otsevalimised on alati olnud ka väga suure osa Eesti kodanike eelistus. Viimase Norstati ja Ühiskonnauuringute instituudi küsitluse (19.–20. august) kohaselt toetab otsevalimisi 70 protsenti valijatest.

Lisaks sellele, et kodanikud tahaksid presidenti valida otse, ei ole nad ka praeguse protsessiga rahul. Ühiskonnauuringute instituudi küsitluse kohaselt ei ole presidendivalimiste protsessiga rahul 59 protsenti valijaskonnast. Ja pole ka ime. Avalikkusele jääb kogu presidendi leidmise dünaamika – miks keegi kandideeris või ei kandideerinud või kes keda mille pärast toetas – paratamatult läbipaistmatuks.

Kui otsused on määratud toimuma erakondade tagatubades ning kui president on sisuliselt valitud juba enne, kui riigikogu selle üle hääletama hakkab, siis pole see rahulolematus sugugi üllatav.

Samal ajal annab see protsess paradoksaalselt vähemalt praegu valijate eelistustega väga hästi joonduva tulemuse.

20. augusti seisuga oli Ülle Madise presidendiks valimise poolt (43 protsenti) selgelt rohkem Eesti kodanikke, kui oli selle vastaseid (36 protsenti). Ning oli näha, et erakonnad on käitunud oma valijate eelistustest lähtuvalt. Madise valimist presidendiks toetas 83 protsenti Reformierakonna valijatest, 69 protsenti sotsiaaldemokraatide valijatest ja 57 protsenti Isamaa valijatest. 50 protsenti Keskerakonna ja 79 protsenti EKRE valijatest ei toetanud tema valimist presidendiks.

Tundub, et Eesti valijaskond keskeltläbi saab praegu selle presidendi, keda nad kõige rohkem oskavad tahta. Kui samade kandidaatidega, kes nüüd viimasena sõelale jäid, toimuksid presidendi otsevalimised, siis oleks tulemus ilmselt samuti see, et Ülle Madise saaks presidendiks.

Kui Eestis oleksid päriselt presidendi otsevalimised, siis peaks see omakorda tähendama seda, et kandidaatide üles seadmise protsessi ei kontrolli erakonnad, siis oleks ka kandidaatide ring ning seega ka lõpptulemus ilmselt olnud teistsugune.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.