Järgnevalt saab täismahus "Aktuaalse kaamera" videointervjuust vaadata, kuidas direktor koolis kujunenud tava põhjendab:

Kirjeldage, kust pärineb see traditsioon, et esimese klassi lapsed käivad pildistamas Orlovi lossis Nõukogude sümboolika taustal?

Esiteks meil endilgi pole need fotod käes, pildistamine toimus oktoobris. Nähtavasti keegi lastevanematest pildistas, see võis olla keegi, kellele see ei meeldinud. Kust see traditsioon pärineb? 10 aastat tagasi me tekitasime sellise traditsiooni. Kuna me oleme Tallinna Linnamäe Vene Lütseum, on oluline omada kindlaid traditsioone. Ja kuna meie oleme venelased, peame me tundma ajalugu, teadma oma juuri, sealhulgas ka Eesti pinnal. Seepärast me 10 aastat tagasi esimest korda Lütseumi 10. klassi õpilased lüüakse rebasteks Tsarskaja Selo lütseumis, kus suur Puškin luges oma luuletusi. Me käime Ermitaažis, Moikal korteris, kus Puškin veetis oma elulõpu. Külastame ka teisi ajaloolisi Peterburi paiku. Esimese klassi lapsed on väikesed ja lapsevanemad soovisid, et neil oleks ka ristimine. Loomulikult võime me seda teha meie ilusas aulas, aga uurides ajalugu, tuli välja, et Orlovi loss Maarjamäel on ajalooliselt väärtuslik. Seal ka loeti kunagi Puškinit ja see on ajalooliselt oluline. Ja me valisimegi välja selle muuseumi, et see esimese klassi pühitsemise tseremoonia seal läbi viia.

Miks just seal? Nagu ma rääkisin, see on Eesti ja Vene ajalugu. On see hea või halb, aga see on ajalugu. See loss on meile lähedal, siit aknast näha. Oluline on ka see, et meile antakse see saal üürile. Me uurisime ka teisi kohti, pidasime läbirääkimisi Kadrioru muuseumiga, aga me valisime selle koha, sest see paik on seotud meie kooli tegevussuundadega. Ja praegu te olete Puškini muuseumis, Puškin 20. sajandil. Puškin, lütseumlased Soomest, iga neljas oli lütseumlane ja sellepärast me valisime välja selle paiga. Tuleb öelda, et see on ajaloomuuseum. Ja neid ajakirjanikke erutas teema, et seal on vapp. Pannoo nimi on “Rahvaste sõprus” ja me ei ole jäänud sellesse ajaloosse kinni, heasse või halba. Las igaüks ise mõtleb välja, mis on nende jaoks minevik ja olevik.

Aga see ajaloomuuseum sobis meile eelmainitud põhjustel. On olnud aegu, mil terve see maal oli kinni kaetud. Värviti üle. Kui see uuesti avati, siis ta restaureeriti ja siis tehti kindlaks, et see on Evald Okase tehtud, kes on suur Eesti kunstnik, kelle teoseid on ka teistes maailmakuulsates muuseumites. Ja kui Eesti riik on otsustanud, et ajaloomuuseumis peab olema selline teos, siis järelikult ei ole selles midagi Eesti riigi vastast. Me ei ole enda jaoks mõtestanud, mis seal on.

Jah, ma saan suurepäraselt aru, et seal on kujutatud Eesti nõukogude minevikku. Näidates seda liikumas tulevikku. Ja sellel pühitsustseremoonial, me ei räägi sõnagi sellest ajaloost, mis, kuidas seda nüüd öeldagi... ei meeldi, ei ole vastuvõetav, me lihtsalt räägime, et me oleme ajaloomuuseumi saalis ja käib pühitsemine. Ei võeta oktoobrilapseks, pioneeriks ega komnooreks. Kümne aasta jooksul on sellest saalist läbi käinud üle tuhande kooliastuja ja mitu tuhat lastevanemat. Ja mitte ükski neist ei ole teinud etteheiteid, et direktor, te teete oma tööd halvasti. Vastupidi, kõik ootavad seda üritust. Sellest annavad tunnistust mitmed ülesvõtted Ak-s ja PBKs ja samuti lastevanemate ülesvõtted. Nii see asi on. Mitte ei ole mingit poliitilist allteksti.

Aga miks te ei teinud pilti näiteks lihtsalt lossi taustal, vaid saalis, kus on säilinud selline sümboolika?

Ma toonitan veel kord, et kui ajakirjanikele, sealhulgas teile, ei meeldi see sümboolika, siis see on maitse küsimus. Ma ei taha, et haridusse tuuakse siise poliitika. Ma üldse ei soovi, et haridusse tuuakse sisse poliitika. Ja jätke kool õpilastele ja vanematele. Jätke õigus koolile, lapsevanematele ja lastele otsustada, kus selliseid sündmusi läbi viia. Teie küsimusele vastates, see toimub oktoobri kuus ja meil ei ole siin Küpros. (Väidetavalt ei mahtuvat ka teistesse saalidesse nii palju rahvast. - Toim.)

Ma vastan veel kord teie küsimusele, et teile võib see mitte meeldida, aga meile ja lastevanematele meeldib. Ja miks me peame, kui ühele lapsevanemale ei meeldi, rikkuma kõike seda, mis on aastatega loodud. Me oleme oma muuseumi partneritega rahul. Meile sobib see aeg, see koht, meid rahuldab kõik. Sealhulgas ajalugu. Saage aru, ma ütlen teile ühe mõtte, mis ei puutu ühessegi siinviibijasse. Inimesi lahutavad mitte mered ega ookeanid, isegi mitte keeled, inimesi lahutab taktitundetus. Ja kui pärast iga köhatust hakkame tõmblema, ei liigu me ei paremale ega vasakule. Tallinna Linnamäe Vene Lütseum ajab oma rida.

Haridusminister Jevgeni Ossinovski on maininud, et sellised ideoloogilised fotod sellise ideoloogilise alltekstiga pole koolile sobivad?

Ma loodan, et erinevalt eelmistest ministritest härra Ossinovski leiab aega tulla meiega rääkima ja näeb, et me ei tegele siin ideoloogiaga. Me tegeleme siin laste kasvatamisega. Ja kui nendes koolides, mis on ideoloogiliselt väljapeetud, sellest hoolimata on need pooltühjad, siis meie koolis on ühele esimese klassi kohale kaheksa kuni üheksa last. Kui Garanža oleks vana ideoloog, kommunist ja nii edasi, siis lapsevanemad hääletaks jalgadega, aga nad toovad nad siia, sest meie koolist tulevad väärikad lõpetajad. Kes toovad kasu Eesti riigile.

Kas te igatsete Nõukogude Liitu tagasi?

Jätke see mulle. Ma võin praegu öelda, et Nõukogude minevikus oli palju positiivset ja palju negatiivset. Igas ajaloos, nagu ka praeguses hetkes, nõustute te minuga või mitte, on nii head kui halba.

Kas teie meelest oleks normaalne, kui Saksamaal näiteks läheksid kooli esimese klassi jütsid tegema pilte haakristi taustal?

See ei ole normaalne. Me ei tee seda sisseastumistseremooniat tanki taustal. Me ei te sisseastumistseremooniat Vene kiivriga. Me teeme seda tseremooniat ajaloomuuseumis. Palun esitage küsimus siis, miks Eesti riik pani raha selle
kunstiteose taastamisse. Oluline ei ole mitte taust, vaid need mõtted, mis kool koos vanematega paneb laste kasvatamisse. Seda tseremoooniat võib teha ükskõik mille taustal, aga kasvatada inimest vääriti.

Mis vahe on haakristi ning sirbi ja vasara sümboolikal?

Ma ei lasku diskussiooni. Saage aru, ma ütlen veel üks kord. Ärme tegeleme poliitikaga. Te tahate üles puhuda suurt teemat. See on teie õigus. Aga minu asi on sellega mitte nõustuda. Meie, see oleme lütseumi õpetajad, õpilased ja lapsevanemad. Meil on üks õigus ja teil on teine õigus ja te ei saa seda õigust meilt ära võtta. Ma veel kord toonitan. Selles ürituses ei ole mingisugust poliitilist alatooni.

Kas teil on Eesti kodakondsus?

See on minu isiklik asi. Ma ei kavatse teile vastata. See teie intervjuu ei ole intervjuu.

Miks?

Sest te peate ennast üleval nagu uurija ülekuulatavaga. See ei ole minu hinnangul korrektne. Te tulite kuulama, aga nüüd tahate teada saada minu ideoloogiat. See on teie ideoloogia.

Miks te ei usalda Eesti meediat? Ajakirjanikke?

Viimasel ajal ma ei jälgi kogu Eesti ajakirjandust. Mul on kibe kogemus, kui minu sõnu, mis ma ütlesin sellise elukutse esindajale, siis on selliseid inimesi, kes teeavd oma tööd ausalt, aga on selliseid enda arvates ajavad head ja õiget asja, aga tulenevalt sellest, millest me rääkisime ja tulenevalt minu lütseumi ja õpilaste suhtes, oleme saanud hoopis teissugust tagasisidet. Ma usun Eesti ajakirjandust, nii nagu iga elukutse puhul on ka siin oma tööd hästi tegevaid inimesi, aga on ka selliseid, kellele ma olen otse välja öelnud, et nendega ma enam suhelda ei taha.