Vaadates ja kuulates, kuidas opositsiooni juhtpartei Reformierakond läheb vastu enda esimehe vahetamisele, tekib küsimus: kas seda võib iseloomustada president Lennart Meri sõnalajatusega "Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis."

President Meri põrutas niimoodi lihtsalt, aga ometi hea stiilitunnetusega aastal 1997. Publitsist Peeter Helme on seda nimetatud prohvetlikuks mõtteks: suhteliselt äsja iseseisvuse taastanud riigi olukord oligi siis närune, kuid just toonastele otsustele on ehitatud tänane, endaga pigem hästi kui halvasti hakkama saav Eesti.

Tulevalvurid hoiavad lõket

Näiliselt ei anna kuidagi võrrelda Reformierakonda 2018 ja Eestit 1997. Küll poolteist aastat tagasi paljuski enda arrogantsusest opositsiooni langenud Reformierakond on tõstnud oma populaarsuse kolme viimase aasta kõrgeimaks ja tegi mullu sügisel kohalikel valimistel läbi aegade parima tulemuse. Suurima opositsioonipartei kena klantspildi taga keeb aga vaikselt rahulolematuse katel, mille alla anonüümsed tulevalvurid muudkui uusi halge tõstavad. Sädemed ja must suits paistavad kaugele kätte.

Veidi rohkem kui aasta tagasi võitles end duellis Kristen Michaliga Reformierakonna esimeheks Hanno Pevkur. Ent... mullu hilissügiseks oli tema usalduskrediit omade seas miinuses. Juba 14. aprillil saab Pevkuri aeg otsa ning üldkogul tõuseb parteijuhiks ainsa kandidaadina Euroopa Parlamendi saadik Kaja Kallas. Ja kuigi erakonna juhtkonnas üksi jäänud Pevkur andis talle oma täielise toetuse, ei näi esimehe vahetus kulgevat just üleüldises üksmeeles. Käsi saavad siin paljud soojendada.

Keskerakonna iroonia-visked

Näiteks oli päris elegantne, kuidas Keskerakonna esimees, peaminister Jüri Ratas hiljutises intervjuus ERR-ile arutles, et Hanno Pevkur tuli ja võitis, sai esimehe valimistel väga suure osa Reformierakonna liikmete toetuse, viimastel kohalikel valimistel näitas ta, et valijad annavad Reformierakonnale ülisuure toetuse, ajaloo kõrgeima toetuse. Ja edasi: "Esimehe valimiste eel ütles ta ajakirjanduses, et tahab Reformierakonda muuta demokraatlikumaks, kaotada ära tagatoa. Ta ütles 2017 oktoobris, et rahvustepinnal vastandumine peab jääma ajalukku ja juba mõne nädala pärast ütlesid Reformierakonna poliitikud – nüüd on vaja meile uut esimeest. Arvan, ilma naljata, et Hanno Pevkur on teinud – tõsi küll, minu jaoks konkureerivas erakonnas – head tööd."

Ratase naljasoon või ümbernurga iroonia-visked on mõnikord sama raskesti märgatavad nagu kulune jalgrada lume-porises Pirita metsas. Aga need on temas olemas. Kas või siis, kui Ratas vastas küsimusele, kui hea valitsusjuht võib saada Kaja Kallasest.

"Küsimus on minu jaoks, kas ta toob Reformierakonna tagatoa tagasi, mille vastu seisis Hanno Pevkur, kes suutis selle ära kaotada. Praegu tundub, et tandem Kaja Kallas ja Kristen Michal on tugev küll. Aga tõsi, Michali ajal oli Reformierakonna tagatuba ka tugev."

Veel otsesemalt irriteeris Põhja-Tallinna linnaosa vanem Raimond Kaljulaid, kes nädala lõpus kirjutas omaaegse Reformierakonna mõjuka niiditõmbaja ja partei rahastamisskandaalis määrida saanud Kristen Michali tõusust Kaja Kallase suursoosikuks nagu sündinud faktist.

"Miks Kaja Kallas ei võiks lihtsalt öelda, et ta on Kristen Michaliga kokku leppinud, et kui tema saab esimeheks, siis Michal saab peasekretäriks? Kõik ju saavad aru, et see nii läheb lõpuks,“ õrritas Raimond Kaljulaid sotsiaalmeedias.

Kaja Kallas aga ei saa seda öelda, et nii läheb, sest Michal ei saa Reformierakonna peasekretäriks.

Vana peasekretär lahkub

Lõppev nädal tõstis avalikkusele grillida nii lood Reformierakonna kehvast rahalisest seisust kui ka kahtluse, et kellegi huvides – näiteks sisevalimistele mõeldes – on töödeldud partei liikmete andmebaasi. Mõlemad etteheited, mis olid pärit erakonna siseringist, pidid lööma Hanno Pevkuri ja temaaegse erakonna peasekretäri Tõnis Kõivu maine pihta.

Kõiv oligi nüüd esimene ohver, kes reedesel partei juhatuse koosolekul kaotas Kaja Kallase ettepanekul ja "poolte kokkuleppel" oma ametikoha. Kes on järgmine peasekretär, Kaja Kallas ei ütle ("Kuivõrd see inimene juhib hetkel üht teist organisatsiooni, siis olen talle lubanud, et ei avalda ta nime enne kui asi klaar. Ta on erakonna liige, aga ei ole praegu eesliinil tegutsev tipp-poliitik."). Kuid Hanno Pevkur kirjutas pärast erakonna siselistis tunnustavalt, et Kõivu peasekretäri ajal kogus Reformierakond möödunud aastal kõikidest parteidest rohkem eraisikute annetusi.

See ei tee olematuks mitme erakonna juhatuse mõjuka liikme muret, et partei rahaline seis on praegu kehv, aga juba aasta pärast valitakse riigikogu ja siis kohe Euroopa Parlamenti. Valimiskampaaniad, eriti suurte parteide puhul, neelavad palju raha.

Pevkur teab, et poliitika ei ole graatsiline balletitants ja oma vaadete eest tuleb seal seista, nende nimel võidelda. Erakonnale reede õhtul saadetud kirjas rõhutas ta, et kius, kadedus ja kättemaks ei ole parimad nõuandjad. Tõsi, ka Eesti parlamentaarse demokraatia huvides oleks tugev ja väärikas Reformierakond, kes läheb opositsioonipingilt järgmisel 3. märtsil esikoha eest võitlusse Keskerakonnaga.

Kui siis valijate hääled ja kohad riigikogu uues koosseisus kokku loetakse, saabki selgeks, kas senised omavahelised ussitamised ikka on Reformierakonna tuleviku väetis.