Tundub, et erakonnad kipuvad järgmisel kevadel toimuvate riigikogu valimiste kampaania starti maha magama ning kodanikud jõuavad neist valimisteemade sõnastamisel ette. Maikuus jõudis avalikkuse ette manifest Eesti 200 ning grupp ettevõtjaid lõi sihtasutuse riigireformi käima tõmbamiseks. Samal ajal pole parteide plaanidest selle kohta, kuidas Eesti elu edendada, veel kippu ega kõppu kuulda. 

Küllap sellepärast valitsebki parteimaastikul suhteline vaikelu ning erakondade reitingud on püsinud aasta algusest saadik üsnagi muutumatutena. Ka maikuus toimunud avaliku arvamuse küsitlus kinnitas vana tuttavat pilti.

Kusjuures uuringufirma Kantar Emor küsitlus näitas, et isegi avalikkuse jaoks täiesti tundmatu, seni vaid ühe kollektiivse arvamusloo üllitanud seltskond, kes varjub koondnimetuse Eesti 200 taha, koguks riigikogu valimistel erakondade pingerea viimastest – IRList, rohelistest ja Vabaerakonnast – suurema toetuse.

Muidugi oli "Eesti 200" asetamine erakondadega ühe ritta pisut ennatlik ja provokatiivne, kuid see räägib nii mõndagi valijate ootuste kohta. Kui võrrelda Kantar Emori ja Turu-uuringute maikuiseid küsitlustulemusi, näeme, et Eesti 200 toetus on võrreldava suurusega Turu-uuringute küsitluses üksikkandidaatidele antud toetusega (vastavalt 6 ja 7 protsenti). Ilmselt on nii ühel kui ka teisel puhul tegemist vastajatega, kes olemasolevate erakondade nimistust endale sobivat ei leia, kuid eelistust andmata jätta ka ei soovi.

Samas on Eesti 200 kõneisikud mõista andnud, et erakonnastumine pole nende esimene eelistus, olulisem on suunata erakonnad oluliste teemadega tegelema. Mulle meenutab see initsiatiiv neli aastat tagasi avalikkuse ette jõudnud algatust Elamisväärne Riik (AER). Tookordsel algatusel oli 20 allkirja, teiste hulgas ka Eesti 200 ühe teadaoleva autori Kristina Kallase oma. Tookord julgesid oma nime all välja tulla kõik algatusega seotud isikud, kuid riigikogu valmistel kandideerisid neist vaid mõned üksikud. Näiteks Ain Lutsepp läks valimistele Vabaerakonna nimekirjas ning ta valiti riigikokku. Kristina Kallas ise kandideeris sotsiaaldemokraatide ridades.

Eesti 200 loetleb Eesti edasiviimiseks kuus suurt strateegilist eesmärki: riigihaldus ja personaalne riik; riigijuhtimise ümberkorraldamine; majanduskeskkonna parandamine; inimeste tervis; hariduskorralduse muutmine ja looduskeskkonna kaitse.

Algatuse Elamisväärne Riik (AER) pöördumine algas sõnadega: "Mis oleks, kui inimestel oleks Eestis nii hea elada, et siia pigem tuldaks kui mindaks? Kui iga otsust kaalutaks selle eesmärgi valguses ja kui inimesed saaksid selles poliitikute peale kindlad olla?"

Selle saavutamiseks peeti vajalikuks leida lahendused kümnele strateegilisele küsimusele: poliitilise võõrdumise vähenemine ja valitsemiskultuuri muutmine; rahvaarvu kahanemise pidurdamine; sotsiaalse kindlustunde tagamine eakatele; eesti kultuuriruumi elujõulisuse ja arengu tagamine; Eestile jõukohase halduskorralduse kujundamine; majanduskasvu kiirendamine; palgavaesuse probleemi lahendamine; üksteisega arvestava, kaasava ja võrdõigusliku ühiskonna kujundamine ning Eesti ökoloogilise jätkusuutlikkuse tagamine.

Ning last but not least -  kuidas muuta ühiskonna hoiakuid selliselt, et kõik Eestis elavad inimesed teaksid ja tunneksid, et see on nende riik.

Nagu näha, on probleemid, millele Eesti pikaajalise arengu kavandamisel tuleb lahendus leida, väga sarnased nii tänase Eesti 200 kui ka neli aastat tagasi kirja pandud Elamisväärse Riigi puhul. Probleemide sõnastamisest nende lahendamiseni on paraku pikk tee. Riigireformi Sihtasutuse asutajad leiavad, et probleemidest jagu saamiseks oleks vaja läbi viia põhjalik riigireform, mille kontseptsioon sügiseks loodetakse poliitikutele kinkida.

Ükskõik, mis saatus ka Eesti 200 või Riigireformi Sihtasutust ees ootaks, on tervitatav, et kodanikuühiskond on oma jõulise tellimuse poliitikutele eelseisvate valimiste kontekstis esitanud. Pärast nii tugevat avangut saab olema raske taandada eelseisvat valimiskampaaniat Refomierakonna ja Keskerakonna vahelisele vägikaikaveole küsimuses, kas Yana Toom peaks või ei peaks olema Eesti Vabariigi kodanik. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.