Francesco Galietti andis Itaalia majanduse teemal intervjuu "Välisilmale".

Teie igapäevatöö on hinnata poliitilisi riske. Kuidas Teile tundub, kas Itaalia valitsus tunneb praegu, et nad saavad teha kõike, mida tahavad või on nad nõus minema kompromissile?

Ma ei usu, et näeme tõsist katset minna kompromissile või teha eelarves olulisi muudatusi enne Euroopa Parlamendi valimisi. See, mida me praegu näeme, on puru silma ajamine, kus rahandusminister püüab esitleda 2,4-protsendilist defitsiiti kujuteldava maksimummäärana, mitte lõpliku numbrina. Ja ta püüab rõhutada Euroopa partneritele, et kaks eelarve peamist meedet ehk pensionireform ja kodanikupalk lükatakse mingil määral edasi või lahjendatakse.

Samas jääb 2,4-protsendine defitsiidi eesmärk siiski püsima, sest poliitikud on end juba sisse kaevanud ja nad ei saa enam kannapööret teha, sest nad kaotaksid oma valijate silmis näo. Ja tuleb silmas pidada, et järgnevad Euroopa Parlamendi valimised ja selle kampaania käib juba ammu.

Nii et Brüssel ja Rooma liiguvad kokkupõrkekursil?

Ma ei nimetaks seda nii, sest kuigi kapitaliturgudel valitseb arusaam, et nii Rooma kui ka Brüssel jäävad endale kindlaks, Itaalia suhtes alustatakse rikkumismenetlust ja kokkuvõttes määratakse Roomale trahvid. Aga seni, kuni kapitaliturud ei muutu närviliseks ja võlakirjade intressid ei lähe üles, ei mõjuta see valitsuse praeguse eesmärgi täitmist.

Lühidalt - Te ei näe Itaalias lähenemas suurt majanduskriisi, mis võiks euroala rivist välja lüüa?

Ei, ma ei näe seda juhtumas. Põhialused on paigas, Itaalia majandus on piisavalt suur. Me ei ole majanduskriisi lävel. Seda olukorda ei saa isegi kaugelt võrrelda sellega, mis juhtus 2011, kus saime tehnokraatliku valitsuse, mida juhtis Mario Monti.